Aino Pervik "Matlena teekond"

Matlena (rõhk esimesel silbil) on Aino Perviku vaarvanaema. Vaarvanaemal on vaja minna pealinna tooma oma Krimmi sõjas kadunuks jäänud mehe surmatunnistust, sest muidu ei pane kirikuõpetaja teda vaarvanaisa Alleksiga paari, aga laps juba tulemas. Ja ilma paariminemiseta ei saa külas last saada. Sest küla ei salli selliseid asju, mis tema tavadest ja arusaamadest kõrvale kalduvad. Milles aga laps süüdi, et tema vanemate patud tema peale nuheldakse. Nii et kuigi hirm on suur, tuleb minna suurde ja võõrasse linna.

Vaarvanaema patt on nüüd paljalt paberi taga. Kui on paber, ei pane Jumalgi pahaks, vaid võtab pühasse abiellu vastu. Kui on paberiga lesknaine, siis võib uut elu õnnistada, siis saab vanem patust puhtaks ja laps on küla ees õige. Nii on küla tahtmine: et oleks paber.
Praegu on muud paberid, kuid paberid ikka. Paberi peal peaks siis olema tõde näha.
Või ta on. Küla tahtmine on näha, see ongi kogu tõde. (lk 48)

Sujuvalt vaheldub minajutustaja, kord on see Aino, kord Matlena, siis räägitakse Matlenast kolmandas isikus. Vahel ei saagi aru, kus algab Matlena mõte ja kus lõpeb autori oma. Aga see ei olegi oluline, sest teda ja tema lapsi ning lapselapsigi ühendab Matlenaga nähtamatu side. Ikka vaarvanemast põlvnevad lapselapsed, üks ja sama niit on meil peos olnud.

Aino tahaks olla sealsamas Pika Jala nurga peal, kus Matlena üles Toompeale kõndimiseks julgust kogub, et teda toetada. Peab ju olema võimalik ka tulevikust end tunda anda, mõistagi mitte lihas ja luus, vaid ikka mõttes.

Jutustus on lühike, vaevalt 70 lehekülge pisikeses formaadis. See on nagu mõtisklus elu pidevuse ja jätkuvuse üle. Selle üle, kuidas praegu on kõik nii teistmoodi ja nii palju kergem, aga kas ka lihtsam? Lisaks on see ka minevikus toimuv lugu, konkreetne asi - kirjeldus Matlena teekonnast pealinna päästva paberi järgi. Nii palju asju nii vähese sees. Lugu on isiklik, perekonnapärimus ja Pervik on selle pihtimuslikku ja poeetilisse vormi valanud. Kuid nagu autor kirjutab, siis ega ta peale ettekujutluse muud ei teagi, oli see lugu siis ülepea nõnda, nagu ta arvab, või oli see kuidagi teisiti. Oli see siis kuidas ta oli, ilus on seda nüüd lugeda.

Teised kirjutavad:
Rein Veidemann, Postimees
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"
Holger Kaints, Sirp
Intervjuu autoriga, EPL
Liivametsa lugemised
Nõudmiseni

Maputše, kes ronis vulkaanile

Maputše, kes ronis vulkaanile, on kogumik Tšiili indiaanlaste muinasjutte. 

Huh, Tšiili indiaanlaste muinasjutud on veel koledamad kui tšuktside omad. Raamatus on sobivalt märgitud, et mõeldud täiskasvanuile ja vanemale koolieale. Üks tapmine ja võõra vara kokkukrahmamine käib kogu aeg. Kahjuks ei ole eurooplaste-eelseid muinasjutte eriti säilinud ja enamiku muinasjuttude süžeed on sarnased neile, mida meiegi teame - ahjualune ja kolme venna seiklused ja printsesside päästmine lohe käest ja muu selline. Printsesside asemel on lihtsalt imeilusad indiaanineiud ja lohede asemel koledad tšerruuved, kes elavad vulkaanide otsas ja inimesi söövad. Rebasel õmmeldakse suu kinni ja siis pritsib skunk talle oma haisvat vedelikku näkku ja rebane sureb hoopis ära, lõigatakse küljest kehaosi ja isa laseb oma tütred tappa lihtsalt sellepärast, et nende mehed ülesande täitmiselt koju ei tulnud.

Rebane ja skunk
Ükskord oli nii, et rebane ja skunk läksid vulkaanile hobust otsima. Vulkaanil hakkas lund sadama. Neil oli vaevalt pool teed käidud, kui äkitselt tuli pimedus peale. Ärbeldes tegi rebane skungile ettepaneku:
"Veame õige selle peale kihla, kes meist esimesena ära külmub."
Skunk kostis:
"Küll sina juba külmud. Võitja võtab kaotajal naha maha ja saab ka hobuse endale."
Siis kaevasid nad ennast mõlemad lume sisse. Iga silmapilgu järel päris üks teiselt, kas too on juba ära külmunud.
"Kuidas käbarad käivad?" küsis rebane.
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Natukese aja pärast päris skunk omakorda rebaselt:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?" küsis rebane vastu.
Veidi hiljem küsis rebane uuesti:
"Kuidas käbarad käivad, skunk?"
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Siis küsis skunk omakorda:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?"
Rebane oligi juba külmast kange, ta hääl värises. Natuke aega hiljem küsis skunk veel üks kord:
"Kuidas läheb, reinuvader?"
Rebane ei kõssanudki. Siis läks skunk rebase juurde ja nägi, et surnud ta oligi. Ta võttis tal naha maha ja sai hobuse ka endale. Nüüd ei ela ta seal enam ammugi.
Lool lõpp. (lk 53-54)

Ja veel - olid ajad, kus muinasjutte tõlkisid tunnustatud tõlkijad ja luuletajad - näiteks Tšuktsi kogumiku Andres Ehin ja selle siin Jüri Talvet.

Rohke Debelakk "Õigus ja tõde"

Olen Rohke Debelaki, Gaute Kivistiku ning Eino ja Einar Süggu talendi pikaaegne austaja. "Õigus ja tõde" koondab viieteistkümne aasta parimaid libauudiseid ja natuke veel. Kui uudistelugemine ära tüütab - ja kes see ikka jaksab kümme lehekülge järjest uudiseid lugeda - on vahele pikitud pikemad lõigud eestlaste elulaadist ja need on raamatu hea osa. Parim osa ei saa öelda, sest eelkõige on "Õigus ja tõde" ikkagi libauudisteraamat. Kuid need eestlasi tutvustavad lood on suurepärane õppematerjal igale ennast liiga tõsiselt võtvale eestlasele. Debelakk tutvustab meie traditsioonilisi rahvapille (parmupill, torupill, kivipill), laulupidude traditsiooni, vana aja reklaamvõtteid (reklaamid seoti loomade külge ja kui siis naaberküla mees looma maha lasi, sai kogu pere reklaami lugeda) ja palju muud.

Näiteks on Eestis ajast aega levinud komme, et talvel vilja ei külvata; usuti, et saak võib tulla väikene. Talvel olid eestlastel teised hobid. Võtame mujal maailmas üsna vähe levinud kombe - jääpankadel sõitmise. Kui jää jõgedel, järvedel ja merelahtedel on vähemalt poole sentimeetri paksune, lähevad tuhanded inimesed jääle ja puurivad sinna auke. Lõpuks tuulte ja teiste loodusjõudude mõjul murdub kord suurem, kord väiksem jääpank lahti ja hakkab triivima, kuhu laine loksub ja vool viib. Inimesed jääl sisustavad aega kalapüügi ja SOS-signaalide saatmisega. Lõpuks on aktsiooni kaasatud päästehelikopterid ja rannavalvepaadid, meedia teeb otseülekandeid ja rahvas sõlmib kihlveokontorites kihlvedusid, milline jääpank kui kaugele jõuab. (lk 171)

Debelaki uudiste ülesehitus on ju teada, enamasti põhineb see keelemängudel, kus sõnal või väljendil on mitu tähendust. Ka absurdihuumori sõpradele on pisut, eriti poliitikuid ja nende otsuseid puudutavates uudistes, kus libauudise saamiseks ei olegi tihtipeale palju muud tarvis, kui päris uudis ümber jutustada.

On valmimas ajuvabaduse väljaku detailplaneering.
*
Tõdvas toimus eile üle-eestiline raamatupidajate ja koerapidajate töökohtumine. 11 tundi kestnud nõupidamise vältel jõuti tõdemuseni, et raamatupidajatel ja koerapidajatel ühiseid huvisid, kokkupuutepunkte ja muresid ei ole. Järgmine kohtumine on planeeritud augustikuusse.
*
Algab varimetsa müük variisikutele
*
Et ei unuks
Rahandusministeerium tuletab meelde, et kes teisele auku kaevab, see peab maksma tulumaksu ja sotsiaalmaksu ja igal juhul siiski käibemaksu. Viimase kolme kuu jooksul on täheldatud, et auke kaevatakse, aga makse ei laeku.
*
Uus tegija laenumaastikul - hauakambrilaen.
*
Tähtpäevi
Eesti esimese ärkamisaja tuntuim trompetist Paul Haavariiv saab täna sajakiloseks.
*
Teadusevallast
Rühm teadlasi Keeniast, Poolast ja Belgiast on kindlaks teinud, et kui minna maja katusele ja hakata korstnasse karjuma, siis kutsutakse hiljemalt 15 minuti pärast politsei. Katsed kestsid kolm aastat.
*
Ilmast
Uudiste lõpuks räägime Ilmast. Ilma sündis 1967. aastal Pärnumaal Suigu külas kaluri tütrena. 1998. aastal kolis Ilma elama Tartusse ja ostis endale süüa. Alates 2005. aastast töötab Ilma Tartu san-epidemioloogia jaamas ja tema tervis on, tänu taevale, hea.

Kui millegi kallal norida, siis kujunduse üle. Tekstid on kenasti liigendatud, kastidesse jaotatud ja omavahel eristatud, vahel Andres Varustini ja Piret Räni joonistused, kuid suurem osa tekstidest on sellises kribukirjas, et minusugusele paljukasutatud silmadega lugejale valmistas see juba raskusi. Ühtlasi ei ole "Õigus ja tõde" ühekorraga läbilugemiseks, sest niimoodi tekib kiiresti küllastus, kuid paari lehekülje kaupa mekutada ja head tuju jätkub mitmeks õhtuks või hommikuks.

Teised:
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"

Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud" on mõnus ja muhe raamat. Ometi ei räägi Claesson siin mõnusatel ja muhedatel teemadel. Räägib hoopis üksiolemisest, vananemisest, haigusest ja surmast. Viis, kuidas kirjanik neid teemasid edasi annab, on muhe ja mõnus. Ja muhe ja mõnus on seda kõike lugeda. "Sina maga, mina pesen nõud" on üks Claessoni viimaseid romaane ja kirjutatud kolmkümmend kuus aastat pärast "Kes armastab Yngve Frejd", stiil aga pole muutunud. Samasugune voolav ja voogav tekst, ilma jutumärkideta otsekõne, palju pikki rindlauseid - just minu maitse.

Claessonile iseloomulikult (teen kaugeleulatuvaid järeldusi kahe raamatu lugemise põhjal) on siin triviaalsed argivestlused ja -tegevused. Muruniidukile ja muruniitmisele on pühendatud terve peatükk.

Mul on suurepärane muruniiduk, punakasoranž, bensiinimootori ja süütevõtmega. Lihtsa kangi abil saab paika panna soovitava niitmiskõrguse, aga kõige geniaalsem on selle muruniiduki puhul see, et ühe veelgi lihtsama kangi abil saab reguleerida niiduki kiirust. Kiire tempo pensionäride jaoks, kes on käinud matkamas, kuulunud karskusseltsi ja pole iial ka mitte salamahti suitsetanud, ja siis tempo, mis minule sobib. Aeglane inglise valss. See tempo on ette nähtud inimestele, kes on suitsetanud filtrita sigarette ja joonud ilma filtrita ja on oma põlved ära kurnanud, kuna on mõelnud rohkem naistele kui oma tervisele. Niisiis neile, kes statistliliselt võtes on surnud. See on tempo, mida mina pean hoidma. (lk 34)

Peategelane on äsja pensioniealiseks saanud mees, kes tunneb, et peaks nüüd kuidagi teisiti olema, käituma ja tundma - pensionär ju ometi. Kuigi paadunud linnamees, kolib ta elama oma lapsepõlvekoju maal, kus senini vaid suvesid veetnud ja teeb taastutvust naabrinaisega, kes hiljuti oma mehe mattis. Tekst on täis meenutusi, tervameelsusi, tsitaate ja mõtisklusi. Otseselt midagi nagu ei toimugi ja vahel on raske aru saada, kas tegevus toimub nüüd või ainult peategelase peas.

Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud. (lk 99)

Tõlkinud Ülev Aaloe 

Teised kirjutavad:
Kirjandus on retk tõe leidmiseks
Peeter Helme, Sirp
Anu Saluäär, Postimees
Sehkendaja
Nõudmiseni

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kunstniku ja kirjaniku Stig Claessoni 1968. aastal ilmunud jutustus "Kes armastab Yngve Frejd" kujunes Rootsis kultusraamatuks. Tegevus toimub 50ndate kesk-Rootsis, kus põlistalude elanikud ja omanikud ajale jalgu jääma hakkavad. Keset metsa asuvas talus elav vana kingsepp otsustab pensionile minna, sest "tema on oma töö teinud", aga peapõhjus on ikkagi see, et tööd enam ei ole, inimesed viivad oma jalanõud parandada suurde linna ja ega neid ümberkaudu enam nii palju järgi jäänud polegi. Hetkemõtte ajel paneb ta oma teeäärsele postkastile sildi Muistis. Sest kahe naabertalu eakad elanikud tunnevad, et käivad oma vanas talukohas ringi kui muistised. Silt aga meelitab talu juurest läbi astuma juhuslikke turiste muistist vaatama ja vanamehed mõtlevad välja loo lähedusse maetud viikingist. Tegelikult näitavad nad sauniku Yngve Frej vana majaaset. Naljaka sekeldamise taustal aga räägib Claesson tõsise loo talude tühjaksjäämisest, traditsioonilise elukorralduse murenemisest ja uue pealetungist. Claessoni stiil pidi teose ilmumise ajal väga uuenduslikuna näima. Lakoonilised laused, markeerimata otsekõne (kas see oli nüüd õigesti öeldud? Jutumärke ei olnud, noh), kordused.

Ei, ei mingeid uudiseid.
Pole mingit meelelahutust, mingeid uudiseid nendele unustatutele, kes on oma töö teinud. 
Nad on oma töö teinud ja kõige selle hoole ja kõige selle vaeva tulemuseks on ainult vaikus. Mis loomulikult ei olnud nii  mõeldud. Ja ometi on kõik just täpselt nii läinud, nagu minema pidi, asi on ainult selles, et meie metsade möödanikurahva meelest tundub see arusaamatu. Arusaamatu sellepärast, et nemad ei jõudnud teistele järele, tõrkusid mõistmast ja tõrkusid elupaika vahetamast.
Niivõrd suur on armastus mõne tündrimaa kiviste karjamaade ja ühe hektari metsa vastu, et see on võimalik. Nii suureks kasvab armastus ühe lootusetu maalapi vastu keset metsa.
Seda on raske mõista, kui te kujutlete, et siin on alati kõik nii välja näinud nagu praegu.
See pole alati nii välja näinud.
Aga praegu näeb see niimoodi välja ja selle järgi me peame ennast seadma. (lk 11)

Jutustuse Yngve Frej oli vana soldat, kes oma nime sai samanimelise kuulsa sõjalaeva järgi, kuid mütoloogias oli Yngve Frej ka viljakusjumal ja kuningasoo alusepanija. Seega on jutustuse pealkiri sümboolne küsimus oma maa kohta.

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Lugemik

Pu Songling "Libarebased ja kooljad"

Hiina armu ja hirmujuttude kogu "Libarebased ja kooljad" on Pu Songling üles tähendanud 17. sajandil.

Enamasti juhtub lühijuttudega see, et hiljemalt poole raamatu pealt hakkavad need ennast kordama ja muutuvad tüütuks. Siin seda ei juhtunud. Aga ma ei lugenudki raamatut ühekorraga läbi, veetsin selle selle seltsis nii mõnegi õhtu. Huvitaval kombel oli iga uut juttu ikka huvitav lugeda, kuigi põhisüzee on neil sama. Mehe (enamasti vaese üliõpilase) juurde ilmub piltilus tütarlaps, kes mehega kohe armurõõme nautima tahab hakata. Mees on muidugi rõõmuga nõus ja veidi hiljem selgub, et naise puhul on tegu kas libarebase või kooljaga. Nüüd on kaks võimalust, kui rebane või kooljas on pahatahtlik, tahab ta meest hauda ajada, või siis on hoopis hea südamega ja sügavalt mehesse armunud. Paljudes "luiskelugudes" on õpetlik iva, et ahne ja kiimaline mees saab ikka teenitud palga (jääb ilma oma rahast või naisest või elust või kõigest korraga). Naised, kuigi iga jutu olulised tegelased, on siiski kuidagi kõrvalised, neid on vaja armurõõmude nautimiseks, majapidamise korrashoidmiseks ja laste kasvatamiseks. Lugude detailid aga varieeruvad, saab nalja ja vahel võib ka veidi õudne olla.

Kui libarebastega on enamasti asi selge, neid on nii mees- kui naissoost, kusjuures meesrebased on suurema tõenäosusega pahatahtlikud (kiusavad korralikke naisi öösiti, nii et need oma meest enam ei tahagi), siis kooljatega on asi keerulisem. Kooljariik on üsna samasugune kui maapealne, kuid mingil põhjusel iga surnu sinna kohe ei lähe, vaid jääb maa peale elavaid segama. Tihtipeale ei saa viimased arugi, et kooljas nende seltsis on. Kui kooljas on piisavalt kaua elavate seas elanud, on tal võimalus mõningase tseremoonia läbitegemisel ka päriselt elavaks saada. Kuigi kooljaga läbikäimine mõjub elavale enamasti saatuslikult - ta jääb haigeks ja võib surra. Kui inimene sureb, siis läheb ta kooljariiki, kust ta varem või hiljem uues kehas maa peale tagasi saadetakse. Mida halvem inimene, seda varem saadetakse. Enne aga kustutatakse tema mälu.

Andres Ehini suurepärane tõlge on just see, mida kogu raamatu eriti nauditavaks teeb. Siin on toredad vanamoodsad väljendid nagu kauna kandma, maja oli tübitühi või loomu poolest porilaisk.

"Oh seda rumalust küll! Igal ööl sedasamust teha... Mees ei pea sellele inimnaisegagi vastu, mis siis veel kooljatarist rääkida."
"Kuule," ütles Li omakorda, "emane rebanegi võib inimese hauda viia. Mis ime see on, et sina neile häda ei tee?"
"Mina pole sellest rebasetõust," kostis Lian, "kes inimesi õnneks võtavad, et nende arvel oma jõudu kosutada. Ilmas on sellinegi rebasetõug, kes inimestele viga ei tee, aga sääraseid kooljaid, kes inimesi ei kahjustaks, muidugi ei ole, sest nende sünge surmahingus on liiga vägev."
Üliõpilane kuulis nende juttu ja sai nüüd viimaks aru, et üks neist on tõepoolest kooljas ja teine rebane. Õnneks oli ta nendega harjunud ega kohkunud sugugi. (lk 76)

Katkendid raamatust:
Kristo Nikkolo
Musta kassi mõlgutused

Erik Sakkov "Pantokraator. Valge raamat "

"Valge raamat" on Erik Sakkovi kirjapandud ansambel "Pantokraatori" lugu. Sakkov kirjeldab oma kooliaegseid tegemisi, sõpru ja bänditegemist suure soojusega.  Sõpradest-bändikaaslastest kirjutab Sakkov värvikalt, kuid ei lasku kunagi õelutsemisse. Naerda oskab ta ka iseenda üle. Tahtmatult tuli pähe võrdlus Mihkel Raua poriraamatuga. Muidugi on need kaks väga erinevad raamatud ja ühisosaks ongi vaid see, et rääkisid samast ajast ja kohast ja muusikast ja ansamblitegemisest.

Väga sümpaatne on lugeda, kuidas poisid kogu hingega asja kallal olid. Hoolimata vananenud tehnikast ja pea olematutest oskustest ei antud alla ja muudkui katsetati ja harjutati.

Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi. (lk 173)

Isegi sõjaväes olemine ei seganud bändiga edasi tegelemist. Siis käis see kirjade ja kassettide abil. Mõned omavahelised kirjad on ka ära trükitud. Kribukäekirja lugemine oli paras vägitükk, aga ärge neid kirju kindlasti vahele jätke!

Raha esinemiste eest ei võetud, sest see, mis tehti, oli kunst ja raha vaid rikkus kõik ära. Oldi valmis öösiti salvestama, sest päevasteks aegadeks raha ei jätkunud, rasket tehnikat käte otsas mööda Eestit ringi vedama. Rääkimata selle tehnika ehitamisest. Mida kõike nõukaajal saada ei olnud ja mida ise pidi tegema.

Vajalikud jupid saadi Narva mäe raadiopoest või isa-ema töö juurest. Nõukogude ajal oli isa ja ema töökoht ammendamatuks varaaidaks. Kui ema töö juures näiteks vajalikku transistorit ei olnud, siis seda, mida ema töö juures oli, sai vahetada omakorda muude asjade vastu. (lk 28)

Koolivaheajal muutus ka Maidu ja Priidu maja koridor tõeliseks puutöökojaks - kõik saagisid, puurisid ja viilisid, nii et saepuru lendas, ja naabrid pidid oma ukseni saamiseks üle hunnikute ronima. Kannatlikud ja toredad inimesed elasid seal Kalevi tänava majas. (lk 29)

Ma pole kunagi olnud eriline Panto fänn. Sel ajal kui nad oma suurt kunsti tegid, olin liiga noor, et seda hinnata. Tartu Muusikapäevadel olen nende kontserdil isegi käinud. Aasta oli siis 1990. Mäletan, et kuulasin natuke ja suundusin edasi mujale, sest see oli nii tapvalt igav! Mingi etno, mingi teater! Progressiivsed noored sellist asja ei hinnanud. Hiljem oleks huvi olnud, aga siis oli ansambel juba laiali.

Isegi kui te ei ole suurem asi Pantokraatori fänn, võib seda raamatut soovitada. Ladus lugemine, kirjutatud hea huumorimeele ja eluterve irooniaga. Just see inimlik soojus ja heatahtlik iroonia tegid teose nii nauditavaks. Puhas, selge ja ilus kujundus. Huvitav, et raamatu väljanägemine lugemiselamusele nii palju kaasa aitab. Tõsistele fännidele on raamatu lõpus ka kõigi bändiga kaasa teinud muusikute nimed ja pildid, diskograafia ja muu selline. Lisaväärtuseks on rohke fotomaterjal ja kolm CDd. Üks uute lugudega, teine kunagise vinüülplaadi lugudega ja kolmas varem salvestatud, kuid avaldamata lugudega.

Lugemise taustaks saab siit lisa.

Teised kirjutavad:
Panto koduleht
Malcolm Lincoln
Sirp
Tsitronkollane
Intervjuu Keskusis
Ekspress
EPL

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

Indrek Hargla teises "kriminaalromaanis vanast Tallinnast" "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" jätkab apteeker Melchior Wakenstede Tallinna saladuste lahendamist. Seekordne raamat on kõvasti süngem kui esimene - "Oleviste mõistatus". Siin on salapärane viirastus, mida näinud inimesed varsti surevad, kuid mis apteekri arvates ometigi ei sobitu kuidagi kogupildi sisse. Siin on enesepiinajatest õde-vend, tapetud poisike, keda on enne piinatud, vana ja hirmus legend abielurikkujast naisest ja tiirasest mungast, kes karistuseks elusalt sisse müüritakse, ning eluea-pikkune vihkamine.

Tegelasi on üksjagu, neid kirjeldab autor suure mõnuga, äratab huvi, ja jätab siis sinnapaika, et alles päris lõpus nende juurde tagasi pöörduda. Ometi ei tekkinud kogunenud killukestest ühtset lugu, ehk nende alusel kuriteo lahenduseni jõudmine ei tundunud eriti loogiline. Nojah, mina muidugi ei evi selliseid säravaid halle ajurakke kui apteeker. Melchior räägib lõpus pika ja sünge loo armastusest ja vihkamisest, aga kuidas ta tegelikult kõigi selle loo üksikasjadeni jõudis, jääb autori antud niidiotstest ebaselgeks. Nagu oleks kaks eri lugu ühtekokku pandud; üks, kus Melchior mitte eriti edukalt tapmistele lahendust üritab leida ja selle käigus igasugu pervertide, nõidade ja vanade legendide otsa komistab ning teine, kus vihkamine ja armastus põlvkondade piire ületavad.

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Never Judge a Book...
Postimees 
Need Read
EPL
loterii
loterii2 
Sehkendaja

Ann Patchett "Bel Canto"

Ann Patchetti "Bel Canto" ostsin reklaami peale - Sirbis oli küsitlus ebaõiglaselt varjujäänud raamatutest, kus Peeter Helme kirjutas sellest teosest suure kaasaelamisega:

Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte  ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. See tõi muidugi kohe meelde Alejo Carpentieri „Kaotatud rajad”.

Ei teagi, kas PEN/Faulkner Award’iga pärjatud Patchett oli siinse lugeja jaoks ikkagi liiga tundmatu või oli põhjus tõesti selles, et raamatuid ilmub liiga palju, kuid on kurb, et sedavõrd ilus ja sügav romaan peale allakirjutanu kedagi sellest kirjutama ei ajendanud. Aga  vähemalt on see raamat nüüd eesti keeles olemas ja näiteks Apollo raamatupoes 20 krooni eest saadaval. Suurepärane!

Ega mul Helmele suurt midagi lisada ei olegi, hea ja ilus raamat on (eriti 20 krooni eest). Puhas Stockholmi sündroom, kuid väga elegantselt ja poeetiliselt kirja pandud. Armastusromaan, seda kindlasti, aga ka psühholoogiline põnevik.

Helme on sellest ka EPLis kirjutanud. Ja väike guugeldamine teeb tõesti selgeks, et peale Helme ja nüüd minu ei ole seda raamatut mitte keegi lugenud :)

Tõlkinud Evelin Schapel

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

Kas see on kirjandus? Targad mehed ütlevad, et on. Eks siis peab nõustuma, kuid sellegipoolest ei ole eriti huvitav lugeda mitmekümne leheküljelist üksikasjalikku loetelu sellest, millised asjad asuvad autori kirjutuslaual ("Märkmeid asjadest, mis asuvad minu töölaual"). Või mis toimub ühe päeva jooksul ühel Pariisi väljakul ("Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis"). Viimane oli natuke aega isegi huvitav, aga kui möödasõitvate busside numbrid pidevalt korduma hakkasid, siis muutus ikkagi tüütuks.

Tekstide pealkirjad räägivad ise enda eest:
"Tuhande üheksasaja seitsmekümne neljanda aasta jooksul alla kugistatud tahkete ja vedelate toitude arvele võtmise katse." (Üheksa veisepuljongit, üks supp glaseeritud kurgiviiludega, üks supp rannakarpidega - ja nõnda edasi 8 lehekülge).
"Mõned asjad, mis mul enne surma  veel igatahes ära teha tuleks." (Ratsutada 52 päevaga kaamelil Marokost Tibuktusse või Elada maal või Riietuda teistmoodi) või
"Kakssada nelikümmend kolm tõetruudes toonides postkaarti." (Sõidame läbi Haiiti. Ideaalne ilm. Kõik on täiuslik. Inimesed on väga külalislahked. Emban. Järgmised 242 postkaarti olid väga sarnased.)

Silme ette tuleb ranges mustas sabakuues arveametnik, kes metoodiliselt nimekirju koostab ja neid sirge selja ja musta tindiga üles märgib. Mida Perec kindlasti ei olnud. Marek Tamm on kirjutanud pika ja põhjaliku järelsõna ja seda oli minusugusele hädasti tarvis. Pean tunnistama, et autori isik ja tema kirjandusliku tegevuse ümberjutustus oli palju huvitavam kui tema tekstid.

Tõlkinud Anti Saar, Marek Tamm, Marike Tammet

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Postimees
EPL
Avaldatud mõtted

Käbi Laretei "Peotäis mulda, lapike maad"

Kuidas kirjutada elulooraamatust? Teise inimese elu ei kuulu teatavasti arvustamisele. Kirjanduslik stiil? Ka seda ei loeta mälestuste, memuaaride või eluloo puhul peamiseks. Põnevus? Kui inimene on elanud põnevat ja huvitavat elu, on seda kindlasti tore lugeda, kuid on ka selliseid autoreid, kes oskavad kirjutada päris tavalisest elust väga paeluva raamatu.

Juba mõni aeg tagasi lugesin Marta Sillaotsa mälestusi eelmise sajandi algusest "Sealtpoolt künniseid", mis olid hästi kirja pandud, andsid huvitava sissevaate noore edasipüüdliku naisterahva töö- ja seltsielusse (eraelu puudutas Sillaots väga vähe) ja kirjeldasid ka toonast Tallinna ja Tartu linna. Aga kirjutada ei osanud ma sellest mitte kuidagi.

Nüüd on täpselt sama lugu Käbi Laretei raamatuga. "Peotäis mulda, lapike maad" on minu esmatutvus Lareteiga. Stiilist rääkides on Laretei teos kindlasti väga kirjanduslik. Kõigepealt toimub tegevus mitmel tasandil ja mitmes ajas. Esmalt sõidab Laretei Hammameti Marokos, et iseendaga üksi olla, samal ajal meenutab ta oma lapsepõlve Tallinnas, Moskvas ja Eestimaal ning räägib suure avameelsusega oma vanematest ja vanavanematest. Raamatu kirjutas Laretei pärast vanemate surma, et leinaga toime tulla. Selleks mõtiskleb ta oma eesti juurte üle ja "avastab" Stockholmi eesti kogukonna. Ühtäkki saab end siiani kosmopoliidiks pidanud naine aru, kuidas juured on mõjutanud nii tema kui ka tema vanemate elu ja ...surma. Õige pisut on siin juttu ka tema tööst, kuid peamiselt siiski sellest, kuidas ta on kaotanud muusikamängimise võime ja püüab seda taasleida.

Igal hommikul jõllitasime vastastikku, mina ja mu väike pianiino. Elasin ootuses, et muusika pöördub tagasi, aga pianiino jäi niisama tummaks kui mis tahes muu mööbliese. Oleksin võinud niisama hästi istuda laua taha ja katsuda sellest helisid välja meelitada. (lk 13) 

Kogu teos liigubki vaikselt läbi mälestuste sinnapoole, et mõista oma vanemaid ja saada lõpuks üle leinast ja asuda taas elama elu, mida ta tunneb.

Papa on surnud. Ja mina ei saa klaverit mängida. Kas ma mängisin tema pärast?
Aga see oli ju mamma, kes mind klaverit mängima pani. Ta sundis mind taga: "Kui sa rohkem ei harjuta, siis jäta parem hoopis ära." Ma nutsin. Tahtsin mängida, mitte harjutada. 
"Muidu ei saa sinust midagi."
Ma ei tahtnudki kellekski saada, ma tahtsin ainult mängida.
Mamma ei olnud kunagi rahul! "Oi, sul tuleb veel palju tööd teha, see pole veel kaugeltki Chopin. Harjuta aga harjuta!"
Terve lapsepõlve oli see rist mul kaelas. Sundimist ma ei kannatanud.
Papa ei seganud vahele.
Minus sai pianist. Miks? Kas ma seda tahtsingi? (lk 88)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Linda Kaljundi, EPL
Anuriini heietused
sehkendaja
Kronotoop
Pille-Riin Larm, Sirp

2010. lugemisaasta kokkuvõte

Oli lugemisaasta. 73 läbiloetud raamatut, millega lõin oma mullu püstitatud isikliku rekordi kümne teosega. Oli Indrek Hargla ja Neil Gaimani aasta. Taaskord. Veel oli eesti kirjanduse aasta – tervelt 30 eesti kirjaniku teost lugesin läbi. Päris palju eluloolist kirjandust. Aga ajalugu, müüte ja muinasjutte seekord vähem, kuigi päris ilma ka ei saanud. Riiulile lisandus 119 uut teost. Hea aasta oli.

Kui üritasin mullu loetud raamatuid kuidagi lahterdada, siis selgus, et suurem osa kuulusid kategooriasse „elamus" ja „hea". Kui nüüd midagi esile tuua, siis järgmised raamatud:

Mari Tarand „Ajapildi sees" – poeetiline tagasivaade ühte ajastusse ja lapsepõlve.
Andrei Ivanov „Minu Taani onuke. Tuhk" – eestivene kirjaniku sügavalt puudutavad jutustused.
Ülo Russak „Nad kuuluvad maailmale" – kodumaine väärikas lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi loomaaia-raamatutele.
Kalev Kesküla „Elu sumedusest" – ma ei oska seda ühe lausega kokku võtta, aga need on ühed hingekosutavad ja väga sumedad minatuurid.
Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud" – veel üks sume raamat.
Alan Bennett „Tema majesteet lugeja" – kuhjaga peent inglise huumorit.
Siima Škop – ilus pildiraamat, mis toob meelde mälestused õnnelikust lapsepõlvest.
Kärgatav Kõu „Ühe indiaanlase autobiograafia" – teistmoodi mõtlemise harjutus.

Juba nimetatud Neil Gaimanilt lugesin sel aastal Ameerika jumalaid, Anansi Boys'i, Neverwhere'i ja Häid endeid, millega olen Gaimani teostele enam-vähem ringi peale teinud, Indrek Hargla aga debüteeris lisaks Frenchi ja Koulu viimasele osale Apteeker Melchiori krimilugudega.

Aga oli ka selliseid raamatuid, mille kohta küsisin pärast lugemist, „mis see veel oli?" Mis iseendast ei anna mingit indikatsiooni teose väärtuse või väärtusetuse kohta, vaid näitab, et mina ei saanud sellest raamatust aru või et ma lihtsalt ei olnud sel hetkel antud raamatu sihtgrupp. Jah, ma liigitan siia Õnnepalu paljukiidetud luulepäeviku, Ruitlase paljukiidetud „Naise", Quignardi paljukiidetud „Ekslevad varjud", ja Pereci „Mõelda/liigitada ja teisi tekste" (kas see on kirjandus?), mis mulle kõik üsna erinevatel põhjustel ei sobinud. Giulio Leoni „Mosaiikmõrvad" oli lihtsalt igav, aga nimekirja tipus on Aleksis Kivi näidend "Õlleretk Schleusingenis", mis oli tõeliselt-tõeliselt igav (igavam veel kui kooliajal loetud kohustuslikud Tuglase novellid, palju igavam. Kuigi mullu loetud Tuglase novellikogu oli natuke vähem igav juba).

Lewis Carroll "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"

Lewis Carrolli raamatut "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi" on kõik kindlasti lugenud. On ju? Siis jagan vaid paari tsitaati, mida ka kõik kindlasti varem kohanud on. Eks ju?

*

"Selle hetke õudust ei unusta ma kunagi," jätkas Kuningas. "Mitte kunagi!"
"Unustate küll," vaidles Kuninganna, "kui te seda oma märkmikku kirja ei pane."

*

"On teil alles aeglane maa," märkis Kuninganna. "Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda  t e i s e  kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini."

*

"Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!"

*

"Sõnadel on erinev iseloom. Mõned neist, näiteks määrsõnad, on hirmus upsakad, tavaliselt ei lase nad endaga midagi teha. Nimisõnu võib aga väänata niipalju, kui soovid, ehkki nemadki üldiselt ei taha, et neid kuidagiviisi pööratakse. Aga mina võin käsutada neid kõiki. EKSTRASUBTIILSUPERFLU! Vaat mis ma ütlen!"

*

"Sinu nägu on täpselt samasugune nagu kõigil teistel. Vaata ise - kaks silma üleval, keskel nina ning all suu. Kõigil teil on täpselt samamoodi. Kui sul oleks näiteks silmad ühel pool nina või suu pealael, siis oleks sind sootuks lihtsam ära tunda."

*

"Mina olen alati arvanud, et lapsed on metsikud koletised muinasjuttudest," märkis Ükssarv.

*

"Arvutada ei oska ta põrmugi," noogutasid Kuningannad seejärel tähtsalt üksteisele.
"Aga kas teie oskate?" pöördus Alice äkki Valge Kuninganna poole.
Kuninganna ohkas ja sulges silmad. "Ma võin juurde võtta, kui mul on küllalt aega, aga ära anda ei oska ma mingi hinna eest."

Tõlkinud Risto Järv ja Tuuli Kaalep

Loetud raamatute nimekiri: 2011

1. Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad
2. Pu Songling, Libarebased ja kooljad
3. John Steinbeck, Hiirtest ja inimestest
4. John Steinbeck, Karbitänav
5. Priit Aimla, Igal linnul oma laul
6. John Steinbeck, Me tusameele talv
7. Maputše, kes ronis vulkaanile
8. Aino Pervik, Matlena teekond
9. Rohke Debelakk, Õigus ja tõde
10. Robin Hobb, Salamõrtsuka õpilane
11. Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas I
12. Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas II
13. Bernard Beckett, Loomine 
14. Rainer Maria Rilke, Armastusest
15. Javier Marias, Kirjapandud elud
16. Alphonse Daudet, Kirjad minu veskilt
17. Liia Merino, Läbi raskuste ilu poole
18. Simon Majumdar, Minu maailma maitsed
19. Robert van Gulik, Keisri pärl
20. M.C. Beaton, Laimukirjade läkitaja surm
21. Sandra Steingraber, Mina olen ookean
22. Justin Petrone, Minu Eesti 2
23. Loone Ots, Eesti kroonil kroonitud 
24. Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes. 
25. Robin Hobb, Assassin's Quest 
26. Astrid Lindgren, Vahtramäe Emil on veel elus 
27. Jenny Erpenbeck, Vana laps ja teisi jutte
28. Agatha Christie, Elevandid mäletavad
29. Charles P. Mountford, Unenägude aegadest
30. M.C. Beaton, Uustulnuka surm
31. Rein Raud, Ratsanik Melchior 
32. Marii Karell, Tiina Toometi loomalood
33. Agatha Christie, Saladuslik reisija
34. Marguerite Duras, Armuke
35. Ulvi Mustmaa, Saldejums. Läti lood
36. Urmas Laansoo, Retk taimede maailma
37. Randy Pausch, Viimane loeng
38. Georges Perec, Ruumiliigid
39. Stephen Baker, Kuidas elada koos närvilise koeraga
40. Nora Ikstena, Neitsi õpetus
41. Andrei Hvostov, Sillamäe passioon 
42. Villu Toots, Kiri Eesti kultuuriloos
43. Daniel Kehlmann, Kuulsus 
44. Mario Vargas Llosa, Kirjad noorele romaanikirjanikule
45. Andreas Staikos, Kulinaarsed armusuhted
46. Kaari Utrio, Vasklind
47. Nassim Nicholas Taleb, The Black Swan 
48. Kirill Jeskov, Viimane sõrmusekandja 
49. Mati Unt, Öös on asju 
50. J.K. Rowling, Harry Potter and the Order of the Phoenix 
51. J.K. Rowling, Harry Potter and the Half Blood Prince
52. J.K. Rowling, Harry Potter and the Deathly Hallows
53. Maire Aunaste, Mitte ainult meestest
54. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar
55. Dagmar Lamp ja Epp Petrone, Meestest, lihtsalt
56. Dagmar Lamp, Naistest, lihtsalt
57. Avatult avalikust kõnest 
58. Neil Gaiman, Fragile Things 
59. Mart Laar, 101 Eesti ajaloo suursündmust 
60. Yrsa Sigurðardóttir, Kolmas märk
61. Daniel Pennac, Nagu romaan 
62. Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut 
63. Jürgen Rooste,  21. sajandi armastusluule
64. Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot
65. Jürgen Rooste, Ilusaks inimeseks
66. Jürgen Rooste, Rõõm ühest koledast päevast
67. Andrus Kivirähk, Vombat
68. Robert van Gulik, Hiina labürindimõrvad 
69. Neil Gaiman, Tähetolm
70. Claude Duneton, Punaste metsade taga
71. Jake Page, Suure vaimu rüpes
72. Hugleikur Dagsson, Kas nende asjade üle tohib naerda?
73. Mick O'Hare (toim), Kas jääkarud tunnevad üksindust?
74. Peep Gorinov, Koduköide
75. Juhani Aho, Üksi
76. Rein Veidemann, 101 Eesti kirjandusteost
77. Ewa Lipniacka, Sellised nad on ... Poolakad
78. Anna Gavalda, Näpatud tunnid
79. Anna-Maria Penu, Kes kardab Aafrikat? 1
80. Arto Paasilinna, Ulguv mölder
81. Andres Ehin, Igavik vannitoas
82. Charles M. Schulz, Hold the fort, Snoopy!
83. Horace Walpole, Otranto loss
84. Julie Powell, Julie ja Julia
85. Tomas Tranströmer, Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind
86. M. C. Beaton, Vembumehe surm
87. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja surmapirukas
88. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst
89. Tony Hillerman, Must tuul
90. Tony Hillerman, Esimene kotkas
91. Jaan Kaplinski (koostaja), Suve tagasitoomine
92. EKI artiklite kogumik, Et lugeja võiks tulla 
93. Robert van Gulik, Mõrv ja luuletajad
94. Margus Tamm, Unesnõiduja
95. Charles de Lint, Kusagil lennata
96. Madis Jürgen, Kõik puha omad joped
97. Tiit Aleksejev, Kindel linn
98. Agatha Christie, Tõus ja mõõn viib kaasa
99. James Herriot, Ja kõigi loomade üle ... II
100. Kati Murutar, Projektilaps Pärnust 
101. Torgny Lindgren, Mälestused 
102. Edgar Allan Poe, Eleonora ja teisi novelle 
103. Pedro Antonio de Alarcón, Kolmnurkkübar 
104. Berit Renser, Terje Toomistu, Seitse maailma

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Kui Kalev Kesküla "Elu sumedusest" ilmus, leidsin, et see raamat ei ole minu jaoks. Mida on ühel 50-aastasel mehel mulle öelda? Siis lugesin Lugemislaua blogi ja otsisin raamatu raamatupoes üles. Piisas kahest poole-leheküljelisest lõigust, et saada aru - see on kohustuslik!

Siin on irooniat (Meie aja kangelane, Lolita ja Madonna, Kaitsepühak, Lihtne eestlane) ja huumorit (The Greatest Story Ever Told), kerget nukrust, kõik see kokku tähendabki vist sumedust. Terased tähelepanekud, unised tähelepanekud, vihjed ja viited paljudele kirjanikele. Ehk natuke liiga päevakajaline. Kas paarikümne aasta pärast kõik vihjed uuele lugejale midagi ütlevad? Teisalt ongi ehk oluline lugeda raamatut siin ja praegu. Jutud on lihtsad, seda esiteks keele ja ülesehituse poolest, aga autor ka kirjutab lihtsatest asjadest. Sama toetab ka kujundus - mustad ees- ja vahelehed, puhas ja sile. Olen seda nüüd lugenud ja üle lugenud ja veel kord lugenud ja pole raatsinud kellelegi laenata, kuigi küsitud on. Ainuke viga, et lugedes tuleb uni peale.

Tahaksin nii paljut tsiteerida ja ümber kirjutada, aga ilmselt on ikka mõistlikum, kui igaüks ise võtaks ja otse raamatust loeks. Raamatust lugeda on palju esteetilisem kogemus, just niimoodi - ma kujutan - arvaks ka Kesküla. On väga kahju, et me ei saagi kunagi teada, mida ta veel võinuks kirjutada. Küll aga peame olema õnnelikud, et see raamat olemas on.

Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud (lk 18).

Alati on ju keegi elus, kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud. 
Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada otse, kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt, et kunagi. (lk 21) 

Suurt armastust enamasti ei tule, seetõttu oleks kasulik endale mõni korralik hobi soetada, mis aitab sul aega unustada ja jätab mulje, et see unustus on vastastikune (lk 119).

Teised kirjutavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Intervjuu autoriga, Postimees
Nädala autor
Mihkel Mutt, Sirp
EPL
Juko-Mart Kõlar
Maarja Kangro, Looming
Oop, Raamatumaailm
Lugemislaud 
Vikerkaar, Mart Velsker
Vikerkaar, Andres Kurg
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 2