laupäev, 28. detsember 2019

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid"

Mul ei ole ammu enam lasteraamatuealisi lapsi ja sellest on tuline kahju, sest praegu ilmub nii imelisi lasteraamatuid. Teisest küljest muidugi on see väga hea, sest ma läheksin ja ostaksin kõik need raamatud ära ja siis peaksin küll suuremasse korterisse kolima, juba praegu ei ole raamatuid kuhugi panna. Ma omale ei raatsi viimasel ajal eriti raamatuid osta, aga neid kauneid lasteraamatuid ostaksin küll. Kolmandast küljest ei ole ju täiskasvanul sobilik ainult iseenda rõõmuks lasteraamatuid lugeda, igaüks peab ometi leidma oma vanuseklassile sobiliku kirjanduse! Nii ma siis käin ja lehitsen neid raamatupoes (nii harva, kui ma seal käia püüan). Neljandast küljest, unustage ära. Häid raamatuid võivad kõik lugeda. Kairi Looki "Piia Präänik ja bandiidid" on just selline hea raamat.

Kairi Look on kõige säravam ja elurõõmsam Eesti lastekirjanik, keda ma tean. Alati heatujuline, naeratav ja päikeseline. Sellised on ka tema raamatud. Piia Präänik seikleb juba teises raamatus. Esimest, "Piia Präänik kolib sisse" tasub samuti lugeda, juhul, kui te seda juba teinud ei ole. Aga seda ei pea tingimata enne bandiidiraamatu lugemist tegema, võib ka pärast.
See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse
ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune.
„Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete ajal?” kostis vanaisa.
„Kas president?” küsis Piia.
„Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
Ja see on alles kõige esimene lehekülg! Siia juurde Ulla Saare superlahedad pildid ja seiklus lähebki lahti. Sobib kõigile vanustele.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugege kaht esimest peatükki
Intervjuu autoriga

neljapäev, 26. detsember 2019

Delia Owens "Kus laulavad langustid"

Delia Owensi "Kus laulavad langustid" tegevus toimub 1950ndatel Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas. Enne lugema asumist vaatasin üle, mida Amazonis selle raamatu kohta arvatakse. Positiivseid ma lugema ei hakanud, need on igavad, aga negatiivsed see-eest annavad palju rohkem teavet. Peale selle, et süžee olevat ettearvatav, igav ja tegevus ebausutav, pahandasid lugejad selle üle, et autor pole ise ilmselt sealkandis üldse käinud, sest on tegelaste suhu pannud täiesti vale dialekti, ja tol ajal (1940ndatel) ei pannud mitte keegi oma poegadele nimeks Tate või Chase.

Noh, mõtlesin, kõik see läheb ju tõlkes kenasti kaduma. Ilmselt pahandaks iga võrokene, kui Võrumaal toimuvas romaanis räägiksid tegelased äkki näiteks Hiiu murrakus, aga ükski välismaalane ei teeks mitte mingi vahet. Julgen arvata, et enamik Eesti lugejatest ei tea Põhja-Carolina elu-olust eelmise sajandi 50ndatel mitte kõige vähematki, siis on Delia Owensi pakutav meile täiesti autentne. Nii et võis lugema asuda küll.

Üle pika aja ei pidanud ma kusagil kolmandiku peal lugemist katkestama ja vaatama tiitellehe pöördelt, kas raamatul ikka toimetaja on. Enamasti on. Ja siis imestama, et mida ta ometi tegi, kui täiesti silmnähtavaid apse pole suutnud korda teha. Seda on kahjuks viimaste lugemiste ajal liigagi tihti ette tulnud. Tõtt-öelda ma ikka vaatasin seekord ka (tõlkija Bibi Raid, toimetaja René Tendermann), aga selleks, et keda kiita suurepärase tõlke eest, millele ei olnud kohe mitte midagi ette heita.

Kya Clarke on sündinud padural ja peab juba alates kuuendast eluaastast peaaegu üksi hakkama saama. Ta elab ihuüksi oma majakeses ja kuigi ta saab mõnedelt inimestelt veidi abi, siis lähedalasuva linnakese elanike silmis on ta täielik rämps, kellest tuleb kauge kaarega mööda käia. Nii õpib ta ennast inimeste eest peitma ja suhtlema hoopis lindudega. Lõpuks lähevad asjad nii, nagu nad ikka lähevad, kui noored mehed ja naised kokku saavad. Aga lapsepõlves kogetu mõjutab meid ikka edasi.

"Kus laulavad langustid" peaks sobima laiale lugejaskonnale. Siin on mõrvalugu, kohtuprotsessi kirjeldus, palju kaunist loodust, täiskasvanuks saamise lugu ja muidugi armastuslugu. Et nagu igaühele midagi. Aga see ei ole hoiatusena mõeldud, siin teoses on eri osad orgaaniliselt seotud ja üks ei domineeri teise üle. Tegevuse ebausutavuse koha pealt võiks muidugi mõndagi öelda, aga kuulge, tegemist on ilukirjandusega, pealegi ei ole see siin raamatus peamine. Delia Owens on zooloog ja teoses on palju imelist, väga usutavat loodust. Ja see kõik on nii kaunilt kirja pandud. Alustuseks kohtusin sellise sõnaga nagu "padur". Padura kohta võib öelda ka "lodu" või "marš", aga need ei kõla pooltki nii kenasti. Ja siis meenus veel "polder", mis, tuleb välja, on padur pärast kuivendamist. Nii palju uusi sõnu!

"Kus laulavad langustid" on üks ütlemata ilus raamat, ilusas eesti keeles, täis kaunist loodust ja usku, et kuigi me ei saa oma minevikku enda küljest maha raputada, on asju, mida on siiski võimalik selja taha jätta.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Loe katkendit
Mariann
Sehkendamine
Manni lugemisblogi
Kirjakoi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

laupäev, 30. november 2019

Winifred Watson “Preili Pettigrew' võrratu päev”

Winifred Watsoni “Preili Pettigrew' võrratu päev” on tõeline pisike pärl, mis tuju kohe paremaks teeb. Raamat avaldati esimest korda 1938. aastal ja seega on 30ndatel toimuv tegevustik vägagi autentne.

40aastane preili Pettigrew otsib meeleheitlikult koduõpetajana tööd. Korteriperemees ähvardab ta välja tõsta, kui ta kohe üüri ära ei maksa. Kui tööbüroos aadressid segi aetakse, satub ta noore lauljanna koju, kus talle ootamatult hoopis teistsugune maailm avaneb. Miss LaFosse on kimpus kahe armukesega, juuakse alkoholi, suitsetatakse ja tarvitatakse koguni narkootikume. Preili Pettigrew on šokeeritud, aga ka põnevil.

Ta kistakse suurilmadaamide ja nende kavaleride suhetepuntrasse ning lahti läheb seiklus, millest ta siiani unistadagi ei olnud osanud. Kogu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, nii et see on üsna kiire tempoga lugu. Aga see-eest oi kui võluv.

Selgub, et meis kõigis on peidus varjatud võimeid ja igaüks väärib veidike õnne, olgu see või ainult üheks ööpäevaks.

Tõlkinud Sirle Parsley

Teised kirjutavad:
Eklektilised lugemiselamused
Sehkendaja

kolmapäev, 20. november 2019

Naomi Novik “Välja juuritud”

Naomi Noviku “Välja juuritud” on fantaasiaromaan, mis põhineb slaavi mütoloogial. Ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega.

Külatüdruk Agnieszka satub võluri nimega Lohe õpilaseks ja avastab endas nõiavõimed. Võlur kaitseb inimesi metsa eest. Romaani kõige põnevam tegelane ongi mets – selles mitte ei ela kurjad olendid, vaid mets ise ongi kurjus. Võluri ja Agnieszka omavahelised suhted meenutasid mulle Diana Wynne Jonesi "Howli liikuvat kindlust" ja ma pole ainuke, nagu internetist avastasin. Aga õnneks ei ole see romaani kandev telg, sest kurjus, millega võidelda, liigub muudkui lähemale ning Agnieszka ja võlur peavad viimase välja panema. Kuid valitseja lossis käivad intriigid omasoodu. Nii et võidelda tuleb mitte ainult kurjusejõudude, vaid ka inimestega.

Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev. Ja kui keegi kaanepildi järgi mida arvab, siis kindlasti ei ole see mingi noorte tüdrukute eneseavastamislugu.

Tõlkinud Epp Aareleid

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
Raamatumoori blogi
Raamatuid siit ja sealt
Lugemine on põgenemine...
Vahel ma kirjutan ka
Loterii
Postimees Raamatud
Reaktor
Ulmekirjanduse baas
Sõber Raamat

esmaspäev, 11. november 2019

Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin"

Sattusin kunagi ammu televiisorist vaatama filmi, milles üks tüdruk oli lennuõnnetuses ainukesena ellu jäänud ja otsis päevade kaupa teed džunglist välja. Eriti elavalt jäid meelde vaglad, keda pärast pääsemist tema naha alt välja kougiti. Kui nägin, et eesti keelde on tõlgitud Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin", hakkasin kohe kahtlustama, et tegu võib olla sama tüdrukuga. Nii oligi.

Saksa bioloogide laps Juliane sündis ja kasvas üle Peruus. Kaks aastat elas ta keset Amazonase džunglit, kus tema vanemad uurimistööd tegid.

Saatuslikul 1971. aasta 24. detsembril astus 17-aastane Juliane koos emaga Lansa lennuki pardale, et jõuda kiiremini jõuludeks isa juurde, kes neid nende vihmametsa kodus ootas. Sõit Limast Pucallpasse pidi võtma vaid tunni. Lennuk sõitis äikesetormi, purunes ja kukkus keset vihmametsa alla.

Ainukesena jäi ellu Juliane, kes liikus üksteist päeva mööda jõge, söögiks vaid pakk kummikomme. Bioloogide lapsena teadis ta vihmametsast piisavalt ega kartnud seda. Samas on seal ohte ja ebameeldivusi piisavalt ja need ei ole mitte verejanulised jaaguarid ja kaimanid, vaid pigem maod ja putukad. Öösel piinasid teda sääsed, kärbsed munesid tema haavadesse, kus neist vaglad arenesid, vihma käes oli külm ja päeval kõrvetas päike ta selja katki. Aga elutahe oli nii suur, et päev-päevalt liikus ta siiski edasi, kuni jõudiski lõpuks inimesteni.

Lennuki allakukkumise ja Juliane pääsemise lugu võtab niigi õhukesest raamatust vaid osa. Ta kirjeldab siiski üksikasjalikult, mida ta nägi ja tundis ning lükkab ümber hulga valearvamusi, mis sellest ajast on tema kohta maailmas laiali pääsenud. Mismoodi üldse on võimalik kolme kilomeetri kõrguselt metsa kukkudes ellu jääda? Ja arvestades asjaolusid nii väikeste vigastustega?

Meedia suhtes on autor väga kriitiline. Juba päris alguses piirasid ajakirjanikud teda nii päeval kui ka öösel ega andnud rahu ka tükk aega pärast õnnetust. Kuna nad tema enda käest algul liiga palju teada ei saanud, siis kirjutasid ajakirjanikud seda, mis nende arvates paremini müüs. Nii juhtuski, et Koepcke vältis igasugust meediat pikki aastaid, kuni lõpuks andis 1998. aastal nõusoleku Werner Herzogile temast dokumentaalfilm teha ja alles 40 aastat pärast õnnetust pani oma loo ise kirja. Mingil hetkel tekkis kuulujutt, et Juliane Koepcke on USAs surma saanud ja nii pidi ta ükskord lausa passi näitama, sest inimesed ei uskunud, et ta elus võib olla. Jah, kui meedias midagi kirjutatakse, siis nii see ju on ja isegi elusa inimesega kohtumine ei pane meelt muutma.

Ta kirjeldab raamatus oma üleskasvamist Peruus ja suure soojusega kirjutab oma vanematest, kes olid pühendunud teineteisele ja loodusele. Jutustus isast, kes 1946. aastal jalgsi Saksamaalt Peruusse kõndis, vääriks lausa omaette raamatut. Isa teekond võttis sõjast laastatud Euroopas terve aasta ja kui ta lõpuks laevaga Brasiiliasse jõudis, kulus teine veel, et kontinendi teisele küljele saada. Pole ime, kust tütar oma tahtejõu sai.

Pärast õnnetust läks elu edasi, kuigi nüüd juba ilma emata. Koepckest sai samuti bioloog ja ta on pühendunud oma vanemate alustatud looduskaitsetegevuste edasiviimisele. Mis ei ole Peruu bürokraatiat arvestades kuigi lihtne. Aga lootus ei kustu.

Seega ei ole see raamat vaid üks lennuõnnetusest õnneliku pääsemise lugu. See räägib Peruu loodusest ja inimestest, looduse kaitsest, meedia halastamatusest. See räägib süütundest ja leinaga hakkamasaamisest, kõigest hoolimata eluga edasi minemisest.

Algul viidatud Itaalia autori filmi suhtes on autor üsnagi kriitiline, kuigi laias laastus annab see loo edasi. Selles kasutati isegi samu inimesi, kellega ta päriselt oma pääsemise ajal kokku puutus. Film on muide Youtube'is täiesti saadaval, otsingufraasiga "Juliane Koepcke vesves LANSA Flight 508", samuti leidub seal Werner Herzogi tehtud dokumentaalfilm "Wings of Hope". Sellest kirjutab Kopecke hoopis soojemate tunnetega.

Tõlkinud Lauri Liiders

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik
Sehkendaja

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

pühapäev, 13. oktoober 2019

Villu Zirnask "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat"

Villu Zirnask alustab "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat" palju kaugemast ajast. 1858. aastal hakkas Tartus tegutsema St. Antoni gildi laenukassa – esimene krediidiühistu Eestis ja ka Vene impeeriumis, kuid see polnud veel eestlaste pank. Veel tükk aega pidid meistrid ja väikekaupmehed pöörduma krediidi saamiseks suurkaupmeeste poole, mis polnud mõistagi kuigi odav tegevus. Talurahva laenuvajadust aga rahuldasid 18. sajandi teisel poolel magasiaidad, kust sai teraviljalaenu. Kaubandus-tööstuskassasid ja hoiu-laenuühistuid hakati hoogsamalt asutama 1870ndatel. Laenude tagatiseks antud ehitisi sai aga kindlustada "vastastikku tulekinnituse seltsides", millest esimesed loodi 1852. aastal Eestimaal ja 1863. aastal Liivimaal.

Eestlaste esimese päris oma panga rajamiseni jõuti 1902. aastal Tartus, kui asutati Eesti Laenu Hoiu-Ühisus. Täielikult Eesti kapitalil põhinev kindlustusselts sündis samuti Tartus – 1907. aastal rajati Eesti Vastastikune Tulekinnituse Selts.

Esimese Eesti Vabariigi ajal arenesid pangandus ja kindlustus edasi, kuigi algus oli segane ja vaevaline. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. aastal ja esialgu tegutses see laialdaselt ka tavalise pangana. Puudutatakse ka kullaäri Nõukogude Venemaaga, pankrotte ja skandaale.

Okupatsioonide ajale pühendab Zirnask vaid paarkümmend lehekülge, aga ega sellest ajast väga palju kirjutada ju pole. Suurema osa nõukogude ajast tegutses Eestis kolm panka – NSV Liidu Riigipank, NSV Liidu Ehituspank ja Riiklikud Tööhoiukassad ning kindlustust pakkus Eesti Riiklik Kindlustus.

Üle poole raamatust käsitleb uut iseseisvusaega. See on muidugi kõige põnevam osa, sest seda aega paljud juba mäletavad. Tartu Kommertspank, Sotsiaalpank, Põhja-Eesti Aktsiapank, Eesti Maapank – nende 90ndatel kokkuvarisemise mõju ulatub veel siiamaani.

Nuriseda tahan selle üle, et kindlustusest oli väga vähe juttu. Selge see, et võrreldes pankadega ei ole see pooltki nii põnev teema, aga pealkirjas oli ju lubatud. Zirnask vabandab lõppsõnas, et kuigi uuel iseseisvusajal on kindlustusalal toimunud küll hulgaliselt seltside liitumisi ja omanikevahetusi, konkurentsivõtluse õhinas on ette tulnud ülepingutamist, isegi mõned pankrotid, aga pangandusega võrreldavaid draamasid pole kindlustuses seni ette tulnud (lk 193).  Kui Peeter Raidla "Tagasi vanasse maailma" välja jätta, siis ei ole Eesti kindlustuse ajaloost ju mitte ühtegi raamatut kirjutatud. Ma ei tea, ehk pakub väike ülevaade Eesti kindlustusfirmadest ja nende ühinemistest-omanikest tõepoolest huvi ainult minusugustele. Olen laias laastus poole oma tööelust töötanud panganduses ja teise poole kindlustuses ja tahtsin tõesti sellest raamatust rohkem just kindlustuse kohta teada saada.

Ka raamatus pikalt käsitletud Hoiupanga Daiwa-afääri ja sellel järgnenud ühinemise ajal Hansapangaga töötasin Hoiupangas. Mida Zirnask ei maini, on nende kahe panga täesti erinevad töökultuurid. Mäletan, kui tuli uudis ühinemise kohta, valitses majas leinameeleolu. Siis teatati, et ühinemist ikka ei tule. Kõik rõõmustasid. Varsti aga selgus, et me siiski polnud pääsenud. Ma ei tea, mida Hansapanga töötajad tol ajal mõtlesid, aga arvata on, et ka nemad selle ühinemise üle ei rõõmustanud.

Samal ajal ühinesid ka Tallinna Pank ja Ühispank. Pärast ühinemise väljakuulutamist kästi töötajatel telefonile vastata: "Hansa-Hoiu ühinenud pank". Kiiruga öeldes kõlas see rohkem nagu "Hansa-Hoiu-Ühispank" ja kliendid ei saanud üldse aru, kuhu nad helistavad. Mõni lõpetas viisakalt kõne: "Vabandust, ma vist eksisin numbriga, Ühispanka ma küll ei tahtnud."

Tänan raamatu eest Postimehe kirjastust.

reede, 19. juuli 2019

Cornelius Hasselblatt "Eesti kirjanduse 100 aastat"

Cornelius Hasselblatti "Eesti kirjanduse 100 aastat" algab 1917 Siuru luuleplahvatusega ja lõpeb 2017. aastal Rein Raua "Kella ja haamriga". Selle vahele mahub 214 lehekülge üsna eripalgelist kirjandust, kõik eesti oma.

Selge see, et 214 leheküljele ei ole võimalik mahutada kogu eesti kirjanike leksikoni, aga mulle tundus autorite valik väheke subjektiivne. Või noh, kui järele mõelda, siis teisiti ei oleks saanud seda raamatut kirjutadagi. See peabki subjektiivne olema. Aga lubage mulle siiski väikene torin.

Kui autor on eesmärgiks võtnud anda ülevaade kirjandusrühmitustest ja autoritest, kes eesti kirjandust edasi kandsid või miskitpidi muutsid, siis just uuemast ajast jäid mõned minu arvates olulised asjad märkimata. Näiteks Petronede "Minu ..." sari lõi aluse praeguseni kestvale reisi- ja elamisraamatute buumile. Mihkel Raua "Musta pori näkku" aga oli esimene rock'n'roll teos, millel olid ka muljetavaldavad müüginumbrid. Või ei ole need piisavalt "kirjandus"? Kui me räägime eesti kirjandusest laiemalt, ja Hasselblatt seda kindlasti teeb, siis igal juhul kuuluvad ka sellised teosed eesti kirjandust mõjutanud teoste hulka. See ei ole küll ilukirjandus, aga ometi pälvisid äramärkimist Valdur Mikita ja Tõnu Õnnepalu, kes ka rangelt võttes ilukirjandust ei kirjuta. Kuigi nad mõlemad kirjutavad muidugi väga ilusalt.

Kes siis on Hasselblatti järgi viimase saja aasta kõige olulisemad eesti kirjanikud? Kui võtta aluseks raamatus äramainimiste hulk, siis järgmised nimed:

Aadu Hint, Bernard Kangro, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Viivi Luik, Karl Ristikivi, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Johannes Semper, Gustav Suits, A. H. Tammsaare, Mats Traat, Friedebert Tuglas, Marie Under, Mati Unt, Arvo Valton, Henrik Visnapuu.

Päris huvitav nimekiri, kas pole.

Viivi Luigele on pühendatud koguni eraldi peatükk ("Pöördeline 1985. aasta"). Siis ilmus tema "Seitsmes rahukevad". Luige teine romaan, "Ajaloo ilu" ilmus 1991. aastal, mõni nädal pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Need kaks romaani tähistavad oma nimetamisväärsete ilmumisaegade ja mitte vähem märkimisväärsete teemade tõttu hästi eesti kirjanduse riikliku lõa otsas talutamise lõppu. (lk 166)

Lastekirjandust käsitleb Hasselblatt eraldi ja lühidalt alles teose lõpuotsas ja žanrikirjandusest (ulme, fantaasia, krimi) toob välja vaid mõned autorid. Neist mõlemast saaks kindlasti kirjutada eraldi vähemalt sama paksu raamatu, nii et sellekohane kriitika, mis kõik seal oleks veel võinud olla, on esiteks igal lugejal erinev ja teiseks, arvestades teose formaati, ka pisut ülekohtune.

Lk 218 toob autor välja, et 1638-2000 ilmus Eestis 4132 luulekogu 933 autorilt. Ainult 20. sajandi viimasel kümnendil on debüteerinud üle 200 luuletaja. See on muljetavaldav hulk ja ainuüksi luulet.

Eesti kirjandusse kuulub loomulikult ka paguluses kirjutatu, selle kohta on eraldi peatükk.

Raamatu lõpuots on pisut eklektiline, mis on ilmselt paratamatu, kuna ka uuema aja kirjanduselu just selline on, killustunud ja laialivalguv. Viimasele peatükile, mis tegeleb aastatega 2008-2017, on ta pannud tabava pealkirja "Lugeja uppumine".

Mulle tundub, et oli väga õige, et selle raamatu kirjutas välismaalane. Olgugi et estofiil, vaatab sakslane Hasselblatt siia veidi teistsuguse pilguga. Nii rehabiliteerib ta paljud omal ajal punaseks tembeldatud autorid. Tuleb välja, et Aadu Hint, Erni Krusten ja Rudolf Sirge kirjutasid teoseid, mis oma olemuselt olid siiski vana realism, mis oli 19. sajandi lõpust alates eesti kirjanduses kanda kinnitanud ning mida mõni autor siin-seal katsus sotsialistlikuks võõbata. Sest aeg-ajalt paatosega liialdamine või punaste pritsmetega ülevõõpamine ei tee sellest veel sotsialistlikku realismi. (lk 107)

Igatahes oli teost huvitav lugeda. See ei olnud mingi kuiv nimede, kuupäevade ja teoste rida ning hoolimata väikesest mahust kirjeldas ja tutvustas autor aukartustäratavat hulka autoreid ja teoseid. Siin on väikesi tekstinäiteid ja hulk fotosid. Kõigile, kes ei jaksa sama autori poolt kirjutatud "Eesti kirjanduse ajalugu" läbi lugeda, annab see väike raamat hea ülevaate eesti kirjandusest, toob välja olulisemad autorid, teosed ja ajaloolised sõlmpunktid. Informatiivsusele lisaks on teost aga ka lihtsalt hea lugeda.

Tänan Postimehe kirjastust raamatu eest.

esmaspäev, 4. veebruar 2019

Daniel Galera "Verest nõretav habe"

Kuigi Daniel Galera raamatu "Verest nõretav habetegevus toimub Brasiilias siin ja praegu, on sellest hoolimata Ladina-Ameerika kirjandusel mingi ajatuse või minevikuhõngu pitser peal. Üks mees läheb pisikesse rannikulinna üksi elama. Ta veedab seal rahulikult oma päevi ja püüab uurida, mis juhtus tema vanaisaga, kes väidetavalt siin kunagi tapeti. Keegi talle midagi ei räägi, aga vaikselt hakkab ta enda vastu vaenulikkust tajuma.

See on kulgemise raamat, nimetu peategelane veedab koos oma surnud isa koeraga päevi mere ääres, naised tulevad ja lähevad, päevad veerevad ja isegi pikem seiklus metsas, kus ta peaaegu elukesest ilma pidi jääma, ei muuda teose aeglast rütmi. Kui raamatu viimane lause oli kõlanud, siis mõtlesin, et mis mõttes – kas see oli siis kõik? Aga kus on lõpp? Lugesin viimase peatüki uuesti läbi ja selgus, et Galera on väga kavalalt kogu raamatu võtme päris viimasele leheküljele jätnud. Hea.

Tõlkinud Mele Pesti

Teised kirjutavad:
Katkend
Tõlkija intervjuu autoriga
Loterii

teisipäev, 1. jaanuar 2019

Loetud raamatute nimekiri: 2019

  1. Mats Traat, Irdinimene. Türgi oad
  2. Stephen King, On Writing (e)
  3. Jessica Fellowes, Mitfordide mõrvalood (audio)
  4. Valentine Nõlvak, Ellujääja (audio)
  5. Hendrik Groen, Salapäevik (audio)
  6. Hendrik Groen, Kuniks elu (audio)
  7. Tom Watkins, Lemmikloomadetektiiv (audio)
  8. Veronica Henry, Kuidas leida armastust raamatupoes (audio)
  9. Elin Toona, Mihkel, muuseas (audio)
  10. Genevieve Cogman, Nähtamatu raamatukogu (audio)
  11. Jonas Jonasson, Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju (audio)
  12. Anders Hansen, Tugev aju (audio)
  13. Urmas Vadi, Neverland  (audio)
  14. Raul Sulbi (koost.), Hirmu ja õuduse jutud II (audio)
  15. Kadri Mölder, Kui aju puhkab (audio)
  16. Andrzej Sapkowski, Haldjate veri (audio)
  17. Mia Kankimäki, Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (audio)
  18. Steven Brust, Jhereg (audio)
  19. Steven Brust, Taltos (audio)
  20. Steven Brust, Yendi (audio)
  21. Steven Brust, Draakon (audio)
  22. Heli Künnapas, Rikaste inimeste 30 harjumust (audio)
  23. Erling Kagge, Vaikus müraajastul (audio)
  24. Colette, Vagabund
  25. Lawrence Durrell, Rhodose Venuse peegeldused (audio)
  26. Mary S. Lovell, Mitfordi tüdrukud
  27. Roger Zelazny, Valguse isand
  28. Mathura, Guatemala, Maa hing
  29. Aimée ja Vladimir Beekman, Euroopa ristteedel
  30. Paul Richardson, Hiline õhtusöök Hispaanias
  31. Naomi Novik, Välja juuritud
  32. Fredrik Backman, Britt-Marie oli siin (audio)
  33. Andrus Kivirähk, Kaka ja kevad (audio)
  34. Cornelius Hasselblatt, Eesti kirjanduse 100 aastat
  35. Jasper Fforde, Eyre'i juhtum
  36. Eden Robinson, Ahvirannik
  37. Juan Rulfo, Pedro Páramo
  38. Erik Orgu, Elu ilma dieedita (audio)
  39. Annika Lõhmus, Passist reispassini (audio)
  40. Risto Järv, Metsavaimu heategu (audio)
  41. Robin Hobb, Shaman's Crossing (e)
  42. Robin Hobb, Forest Mage (e)
  43. Robin Hobb, Renegade's Magic (e)
  44. Andry Ervald, Unenäorong
  45. Tiit Aleksejev, Müürideta aed (audio)
  46. Jenny Jägerfeld, Superkoomik (audio)
  47. Carl Mothander, Parunid, eestlased ja enamlased
  48. Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea (audio)
  49. Enn Vetemaa, Kalevipoja mälestused (audio)
  50. Nancy Mitford, Armastus külmas kliimas (audio)
  51. Villu Zirnask, Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat
  52. Yuval Noah Harari, Homo Deus (audio)
  53. Roger Zelazny, Varjude Jack (audio)
  54. Hendrik Groen, Ela ja lase elada (audio)
  55. Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat (audio)
  56. Justin Petrone, Peegelmees (audio)
  57. Jasper Fforde, Kadunud heasse raamatusse
  58. Linda Gaylard, Tee
  59. Anne Lange, Tõlkimine omas ajas
  60. Juliane Koepcke, Kuidas ma taevast kukkusin
  61. Anne Sverdrup-Thygeson, Putukate planeet (audio)
  62. Indrek Hargla, koostaja, Vinguv jalaluu
  63. Andrei Beljanin, Tsaar Gorohhi salajuurdlus (audio)
  64. Naomi Novik, Tema majesteedi lohe
  65. Carl Mothander, Rootsi kuninga valge laev
  66. Jean-Pierre Minaudier, Grammatika ülistus
  67. Hugh Lofting, Doktor Dolittle postkontor. Doktor Dolittle reisid
  68. Hugh Lofting, Doktor Dolittle, Doktor Dolittle'i tsirkus
  69. Delia Owens, Kus laulavad langustid
  70. Kairi Look, Piia Präänik ja bandiidid (e)
  71. Valdur Mikita, Mikita keeleaabits
  72. Hendrik Relve, Kiviaja puudutus
  73. Alberto Mussa, Qāfi mõistatus
  74. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium
  75. Ursula Le Guin, Ilmajäetud (audio)
  76. Urmas Vadi, Elu mõttetusest (audio)
  77. Jessica Fellowes, Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu (audio)
  78. Thomas Mayne Reid, Oceola, Seminolide pealik
  79. Ain Kütt, Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood
  80. Gori, Knock-out. Karrikatuurid ja vested (audio)
  81. Mart Sander, Kõhedad muinaslood