neljapäev, 21. jaanuar 2021

Andrzej Sapkowski "Viimane soov", "Ettemääratuse mõõk", "Haldjate veri", "Põlguse aeg"

Lugesin kõigepealt "Haldjate verd" (tõlkinud Margus Alver) ja kuigi oli huvitav, siis jäi väga palju arusaamatuks. Sest nagu selgus, olin sattunud sarja keskele. "Põlguse aeg" (tõlkinud Margus Alver) ei leevendanud segadust, niisiis vaatasin ära Netflixi sarja. Ma üldiselt ekraani vaatan väga harva, aga kuna Ulmeguru kusagil poetas, et seriaal raamatut ei häbista, võtsin ette. Ja enne, kui seriaali esimese hooajaga ühele poole sain, olin jälle lõa otsas (just nagu kunagi Robin Hobbiga juhtus). Võtsin uuesti "Haldjate vere" ette ja selgus, et see oli minu jaoks tõepoolest nii kaugeks jäänud, et lugesin nagu esimest korda, kuigi eelmisest lugemisest on vaid aastake möödas. Kuidas on võimalik, et seriaali uhkest, iseteadlikust printsessist on siin saanud kartlik, räämas plikatirts, mis sest et võitluskunstides juba üsna osav? Niisiis läksin raamatukokku kahe esimese jutukogu järele.

Esimesed kaks raamatut – "Viimane soov" (tõlkinud Aarne Puu) ja "Ettemääratuse mõõk" (tõlkinud Kristina Uluots ja Aarne Puu) on tegelikult jutukogud ja võrreldes romaanidega hulga kergemad ja lõbusamad. Sapkowski tasandab oma julma ja karmi maailma mõnusa huumoriga, aga romaanides on üldine õhkkond kõvasti süngem. 

Proovisin mõelda, et mis see siis ikkagi on, mis mind jälle niivõrd sisse tõmbas. 
Maailm? 
"Nõiduri" keskaegsed kuningriigid, kus elavad lisaks inimestele ka kõiksugu muud olendid ja elukad, valitsejate omavaheline madistamine, võlurid ja võlukunst ei ole kuigi originaalne. On äratuntavad Tolkieni mõjutused (kääbikud, päkapikud ja haldjad, kes saabusid üle mere valgete laevadega), aga kuna minu suurte fantaasiasarjade lugemised piirduvad peamiselt Tolkieni, Hobbi ja Troonide mängu kõige esimese raamatuga, siis mida mina ka tean. 

Sapkowski põimib sundimatult sisse muinasjutte: Lumivalgeke, Metsluiged, Väike Merineitsi, Lumekuninganna, Kaunitar ja Koletis jne. See ei ole keeruline, sest tema maailmas on loomuldasa olemas nii päkapikud, näkid kui ka äranõiutud rüütlid. Ilmselt on Poola lugejal äratundmisrõõmu veel palju rohkem, sest arvata on, et ta kasutab sama vabalt ka oma kodumaa pärimust. Esimese hooga tundus see lähenemine lati alt läbi minemisena, eriti kui põgenenud printsess hakkas kokku elama seitsme pöialpoisiga. No mida? Mõtle midagi originaalsemat välja! Samas, miks mitte, tema Kaunitari ja Koletise lugu oli juba hulga omapärasem. Ja tegelikult on vist nii, et kolmkümmend aastat tagasi, kui Sapkowski sarja kirjutamist alustas, ei olnud muinasjuttude ümbertöötlused veel nii populaarseks muutunud. 

Tegelased?
Kümme plusspunkti autorile isikupäraste naistegelaste loomise eest. Yennefer, Calanthe, Renfri ja teised naised on nii elurõõmsalt sarkastilised, küünilised ja iseteadlikud, et annan autorile andeks nende rinnapartii pideva meeldetuletamise.

Tore, et tegelased ei jaotu rangelt headeks ja halbadeks, vaid igaühel on oma motiivid, eesmärgid ja vajadused, mis alati (tegelikult enamasti) ei sobi kokku teiste omadega. Natuke on ka suuresõnalist seletamist looduse ja muude asjade tasakaalu ning inimeste hoolimatu ülemvõimu võtmise kohta. Õnneks mitte liiga palju. Ja seal on lohe! Kuigi vaid üksainus, siis ikkagi üks väga tore lohe.

Peategelane Geralt on meeldivalt ambivalentne, kõigi oma siseheitluste, meeldidatahtmiste ja aukoodeksiga, mitte vaid koletisetapjaks koolitatud ja muteeritud võitmatu kangelane. Raamatus on Geraltil inetu naeratus ja ebameeldiv hääl, kuigi väljanägemine muidu kena, välja arvatud silmad, mis enamikule hirmu nahka ajavad. Seriaali Geralt on tõeline kompu, ainuüksi tema pärast võiks seda vaadata. Ja ma tegin seda mõnuga. Sain aru küll, miks ta liibuvaid nahkpükse oli kandma pandud, kuigi Henry Cavilli pidevalt ees olev kivinägu oleks võinud veidi rohkem emotsioone paotada ja mühatada oleks ta ka vähem võinud. Nagu ikka, on film raamatust kohati kõvasti dramaatilisem ja kohati palju pealiskaudsem. 

Tegevus? Esimeses kahes raamatus tegeleb Geralt peamiselt koletiste püüdmisega, sekka mõned armulood. Geralti ja Yenneferi suhe on klassikaline "armastan sind igavesti, aga pikemalt koos oldud ei saa kuidagi". "Haldjate veri" ja "Põlguse aeg" on juba tükk maad süngemad – on selge, et endine maailm enam kaua ei püsi ja siin nihkub fookus hoopis Cirile, Geralti ettemääratule, erilisele lapsele, kes peaks kunagi maailma päästma või hukka ajama, oleneb kuidaspidi vaadata. 

Aga tundub, et kõige olulisema olen veel ütlemata jätnud. See on huumor. Mõnusalt sarkastiline, mustavõitu huumor, mis selle maailma sünget õhkkonda mahendab. See kehtib eriti kahe esimese kogu kohta. Ma mitme koha peal naersin ikka kõva häälega, mida just tihti ette ei tule. 

Kokkuvõttes meeldisid mulle lühijutud rohkem, just huumori ja kergema meeleolu pärast, samas romaanid on põnevad ja esimesest kahest on näha, et asi saab veel ainult süngemaks minna, mis tähendab, et autoril on veel nii mõndagi varuks. Ja tegelikult on asi ikkagi selles, et on ääretult tore viibida kusagil mujal, kellegi teise välja mõeldud maailmas ja elada sügavuti sisse kellegi teise ellu. Eriti kui see on meisterlikult kirja pandud. Sest siis ei pea omaenda pisikeste probleemide üle pead vaevama. Võtad raamatu ja oled lennult mujal. Ja segamini köök ei häiri enam. Ega miski muu. Sest kellel on aega koristada, kui on vaja raamatut lugeda. Olgu tänatud, et jaanuar on töö mõttes väga vaikne kuu. Kaalusin isegi ühe töö vastuvõtmisest keeldumist, aga siin sai mõistuse hääl siiski võitu, sest vabakutselisena on töö ja tasu vahel liigagi otsene seos.

Keegi kuskil kirjutas, et tal tekkis pärast raamatu lõpetamist pohmelus, aga see ei ole õige. Need on võõrutusnähud. Tahaks veel ja veel viibida selles taevalikus õndsuses, kuhu on lugeja võimeline viima üks hästi kirjutatud raamat, hästi loodud maailm. Ma ei taha sealt välja, ma tahan end selles maailmas sisse seada. Sest mida on igaval argielul meile pakkuda, siin pole isegi mitte kõige tillemat kuldlohet. Ainult köögis pesemata nõud.

Seepärast loen kõik teist – ja kolmandatki – korda läbi. Veel suurema mõnuga, ja avastan palju üksikasju, mida esimesel korral ei näinud, sest siis oli kiire, siis oli vaja teada, mis edasi saab. Nüüd enam ei ole, nüüd saab nautida, aeglaselt lugeda, üle lugeda. 

Tegelikult ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on, mis mind Tolkieni, Hobbi ja Sapkowski maailmadesse niivõrd sisse elama on pannud, sest näiteks Steven Brusti Vlad Taltose, Jim Butcheri Harry Dresdeni, Charles Strossi Vürstkaupmeeste ja George R. R. Martini Tule ja Jää raamatud samasugust mõju ei avaldanud.

Igal juhul jään sarja järgmisi osi ootama (see kehtib nii filmi kui ka raamatu kohta). Poola keelt ma kahjuks ei oska, nii et peab eestikeelset tõlget ootama. Aga see võtab ju aastaid, enne kui ülejäänud neli osa tõlgitud saavad ja kas üldse saavad. Jutukogudel ja romaanidel on erinevad tõlkijad, kes on kasutanud veidi erinevat lähenemist (nt elfid vs haldjad ja Jaskier vs Tulikas), mis aga ei häiri. Aga võib juhtuda, et ei suuda kannatada ja pean ingliskeelsed tõlked soetama. Kas keegi teab, kuidas need tõlgitud on, tasub lugeda?

Sarja järgmistest osadest kirjutasin siin.

Teised kirjutavad:

Loe seda, mida Sa filmis ei näinudUlmekirjanduse baasKirjakoiBrixie BlogiNeed ReadSulepuruLoteriiUlmeseosed

Viimane soov: Lugemissoovituse blogNimi läks rändamaReaktorRaamatumoori blogiLugemiselamusiDigital Nerdland, Kiiksu lugemisarhiiv, Sõber Raamat

Ettemääratuse mõõk: Loe katkendit jutust "Võimalikkuse piir", Raamatunohik, Digital Nerdland, Loterii

Haldjate veri: Sõber RaamatRaamaturiiulike, Hüperebaaktiivne, Postimees, Reaktor

Põlguse aeg: HüperebaaktiivneSõber Raamat, Siiliste, Loterii

pühapäev, 17. jaanuar 2021

2020. aasta kokkuvõte

Mingitel kummalistel asjaoludel sain mullu hakkama 109 raamatu lugemisega. See on rekord, vähemalt alates sellest ajast, kui loetud raamatute üle arvestust pidama hakkasin. Kindlasti aitas sellele kaasa asjaolu, et 43 neist lugesin-kuulasin Elisa Raamatu vahendusel ja kuulata saab teatavasti ka siis, kui lugeda ei saa, näiteks autosõidu ajal.

Panen kirja mõned, mis rohkem kõnetasid. Ja kuna ma eelmisel aastal kokkuvõtet ei kirjutanudki, siis paar tunamullust raamatut ka.

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" – ei oodanud sellest nii suurt elamust. Stiil, sisu, kõik oli tasakaalus. Ja ei mingeid koolitüdrukutest soss-nõidu.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" – no lihtsalt ääretult lõbus lugu ja räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab.

Fredrik Backman "Ärevil inimesed" – nagu ikka, räägib Backman pealtnäha jabura ja seosetu loo, mis puudutab tähtsaid teemasid.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu", "Hauatagune oht", "Suverüütel" – meelelahutus, heas mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate).

Vilmos Kondor "Budapest noir" – Ungari krimka, kust leiab sajanditaguse Budapesti verd, higi ja pisaraid.

Angeles Mastretta "Armuvalu" – Mehhikos eelmise sajandi alguses lahti rulluv armastuslugu. Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" – no olid toredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus", "Musta missa vandenõu", "Lendav laev" – vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" – olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. Raamat 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" – äraspidine armastuslugu vanameistrilt, mille tegevus toimub Peruus ja Prantsusmaal, sutsakatega Jaapanisse ja Hispaaniasse. Romaani võib võtta ka kui 20. sajandi elulugu.

Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte" – vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda. 

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt" – kahetised tunded. Ei olnud kerge lugemine, virutas kohe alguses nätaki vastu vahtimist, aga siiski jäi meelde ja kuhugi kuklasse kripeldama.

Naomi Novik "Välja juuritud"
 – ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega. Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev.

Triinu Meres "Kuigi sa proovid olla hea" – raamatus on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib.


Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0
 – toredad igapäevased tähelepanekud, aga Kivisilla oskab näha argises kordumatut poeesiat.

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" – see oli üks kosutav pisike raamat, oma Kreeka päikese, mere ja vanameestega ning Islandi pimeduse, lume ja vanameestega.


Alexandra Lapierre "Mura" – erakordse naise erakordsest elust. Milline elu! Mura sündis Ukraina aristokraatide perre, jõudis elu jooksul olla abielus kahe baltisaksa paruniga, vahepeal olla mitme mehe armuke ja muusa, istuda mitu korda nõukogude vanglas, hoolitseda Maksim Gorki eest igas mõttes, saada kolm last, anda teavet eri riikide salateenistustele, pidada hurmavaid salongiõhtuid ja tegeleda veel hulga muude asjadega.

Autor on selle erakordse naise elutee kirja pannud romaani vormis ja tuginenud nii palju kui võimalik kirjalikele allikatele. Mis ilmsesti ei olnud eriti lihtne, sest Murat ümbritseb siiamaani saladusteloor. Oli ta siis spioon või mitte? Ja kui kui oli, siis kelle heaks? Nõukogude Liit, Inglismaa või Prantsusmaa?  

Mary S. Lovell "Mitfordi tüdrukud"
 – see oli nagu põnevusromaan, kuigi rääkis päriselt elanud kuuest õest. Ühest õest sai Hitleri kummardaja ja kaaskondne, teisest kommunist, kuigi mõlemad pärinesid Inglise aristokraatia seast. Nad elasid pöördelistel aegadel ja tegutsesid üsnakestki oma äranägemist mööda.

Sama teemat ekspluateerivad ka Jessica Fowelli "Mitfordide mõrvalugude" raamatud ja lugeda võib ka õdede endi kirjutatud raamatuid. Nancy Mitfordi säravaid ja teravmeelseid armastusromaane on ka eesti keelde tõlgitud.

Valentine Nõlvak "Ellujääja" – lugesin seda raamatut, ise kuuma lõunamaapäikese all võrkkiiges loksudes. Lihtsa Eesti naise mälestused hoopis teistsugustet reisidest kui minul parasjagu käsil olid, Siberisse ja vangilaagrisse. Väga huvitav. Naise elust, kellel kohe üldse õnne ei ole. Alustades sellest, et ta jäi väga varakult emast ilma, kasvas kurja kasuema hoole all, hiljem lastekodudes. Pidi tegema rasket talutööd, et kuidagi ära elada. Sai viie mehega viis last, sest elu läks nii. Tegi kaasa kõik sõja- ja Nõukogude võimu koledused – vangistus Patareis, vangilaager Siberis, hilisem elu taigas. Lõpuks Eestisse tagasitulek, kus ka midagi head ei oodanud. Aga kogu aeg säilis rõõmus meel ja elutahe. Võimas lugemine.

Mia Kankimäki "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" – Mia Kankimägil on 38aastaselt senisest elust täiesti kõrini. Need, kes teavad, mis tunne see on, leiavad siit raamatust nii äratundmisrõõmu kui ka ehk selle viimase tõuke oma ellu muutuste toomiseks. Mia otsustab jätta oma töö ja kodu ning sõita Jaapanisse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shonagoni jägi ajama, sest on lugenud tema "Padjaraamatut". See on ühelt poolt reisiraamat, kust saab teada, kuidas Jaapanis elatakse, ja kuidas üks soomlanna, kes ei oska Jaapani keelt, end seal tunneb. Samas on see ka põnev ja õhuline sissevaade Jaapani kultuuri ajalukku.

Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" – ohhoo, millised naised. Mia Kankimäki mõtleb öösiti naistest, kes tegid midagi omas ajas ennekuulmatut, olid iseseisvad ja teistsugused. Nad reisisid. Üksi, ilma saatjata! Kandsid pükse! Nad maalisid. Teenisid ise omale raha!

Ta saab neist nii suurt inspiratsiooni, et sõidab ka ise Aafrikasse, et käia Isak Dineseni ehk Karen Blixeni jälgedes. Ja mujal ka. Nii on see raamat osaliselt reisikiri, osaliselt 40ndates naise elulooraamat, aga eelkõige siiski nende isepäiste naiste raamat.

Hans Fallada "Tookord meil isakodus" – unustatud pärl. Need on Saksa kirjaniku lapsepõlvemälestused 20. sajandi alguse Saksamaalt. Ühest küljest saab siit teada, kuidas tol ajal pidusööke peeti, kuidas suhtles omavahel Berliini keskklassi seltskond ja millised olid sekeldused teenijatega, teisest küljest aga on tegemist muheda jutustusega ühe koolipoisi elust.

Carl Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased" – erakordne sissevaade baltisakslaste ellu kahe sõja vahelises Eestis. Mothander oli abielus baltisaksa parunessiga, kuigi ise oli rootslane. Nii pääses ta sellesse suletud ringkonda sisse, kuigi ega teda päris omaks seal ei võetudki.

Hendrik Relve "Kiviaja puudutus" – Uus-Guinea saare vihmametsades elavad siiani inimesed, kes kasutavad kivikirveid, elavad kõrgele puude otsa ehitatud onnides ja kelle peatoidus on palmiussid. Relve käis neil külas. See ei olnud mingi lihtne turistiretk, sest võõrad ei ole sellesse kogukonda eriti oodatud ja ega sinna niisama minna ei saagi. Rohkelt pilte ja lingid videotele.


Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu" – väga põnev ülevaade sellest, kuidas teha mantlit. Haarab maailma ei osi, ajaloo, käsitöönduse ja tööstuse arengu ja taandarengu, luksuskaupade tootmise ja tarbijate tagamaad. Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. 

Jaan Aru "Ajust ja arust" – pole ime, et see on juba mitu aastat raamatumüügiedetabelites. Arusaadavalt selgitatud unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu.

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" – veel üks targemaks saamise raamat. Sedakorda sellest, mida Eestimaal kesk- ja varauusajal joodi. Peamiselt ikka õlut, aga muud ka, näiteks mõdu ja viina. Vesi oli kahtlane jook, seda võimalusel välditi. 

Annika Lõhmus "Passist reispassini" – kõik, mida te reisimise praktilise poole kohta veel ei teadnud. Tõeline kasulike nõuannete varaait. Koos humoorikate vahepaladega. 

Loetud raamatute nimekiri 2021

  1. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Muinasjutt Troikast (audio)
  2. Andrzej Sapkowski, Põlguse aeg (audio)
  3. Vahur Kersna, Ei jäta elamata (audio)
  4. Anthony F. Aveni, Tähelood
  5. Lauri Räpp, Minu Tartu (audio)
  6. Eva Poonsh, Koduköögi meisterkokk
  7. Andrzej Sapkowski, Viimane soov
  8. Andrzej Sapkowski, Ettemääratuse mõõk
  9. Andrzej Sapkowski, Haldjate veri (audio)
  10. Johannes Kivipõld, Väike viperus (audio)
  11. Kató Lomb, Kuidas ma keeli õpin
  12. Kaupo Kikkas, Amazonas. Elu ainus foto
  13. Andrzej Sapkowski, The Last Wish (e)
  14. Andrzej Sapkowski, Sword of Destiny (e)
  15. Andrzej Sapkowski, Blood of Elves (e)
  16. Andrzej Sapkowski, Time of Contempt (e)
  17. Andrzej Sapkowski, Baptism of Fire (e)
  18. Andrzej Sapkowski, The Tower of the Swallow (e)
  19. Andrzej Sapkowski, The Lady of the Lake (e)
  20. Andrzej Sapkowski, Season of Storms (e)
  21. George Lakoff, Mark Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame
  22. Neil DeGrasse Tyson, Astrofüüsika inimestele, kellel on kiire (audio)
  23. Jim Butcher, Surma maskid (audio)
  24. Jeanette Winterson, Tuletornipidamine
  25. J. K. Rowling, Ickabog (audio)
  26. Shandana Minhas, Kaks poissi, üks karu ja pöörane seiklus
  27. Jodi Taylor, Üks neetud jama teise otsa (audio)
  28. Milan Kundera, Romaanikunst
  29. Jeanette Winterson, Lighthousekeeping
  30. Vilmos Kondor, Patune Budapest (audio)
  31. S. J. Bennett, Windsori sõlm
  32. Terry Pratchett, Rahvas (audio)
  33. Kätlin Kaldmaa, Hundi taltsutamine
  34. Roald Dahl, Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu (audio)
  35. Teffi, Šampanja teetassidest (audio)
  36. Fritz Leiber, Mõõgad ja nõidus (audio)
  37. Agatha Christie, Mõrv päikese all
  38. Frank Herbert, Düün (audio)
  39. George R. R. Martin, Haviland Tufi reisid (audio)
  40. Suzanne Allain, Härra Malcolmi nimekiri (audio)
  41. Rosamund Young, Lehmade salajane elu
  42. Arvo Valton, Üks päev Ivo Schenkenbergi elust (audio)
  43. Käty Gavriilidis, Minu Küpros (audio)
  44. Nellie Bly, Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma (audio)
  45. Clifford D. Simak, Jumalate valik (audio)
  46. Victoria Hislop, Cartes Postales from Greece
  47. Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud (audio)
  48. Clifford D. Simak, Mängud ajas (audio)
  49. Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Kastani 57 (audio)
  50. Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk (audio)
  51. Péter Esterházy, Sõnade imelisest elust (audio)
  52. Mehis Heinsaar, Võlurite juures (audio)
  53. Olav Osolin, Kus lendab part (audio)
  54. Anton Tšehhov, Elu igavus ja teisi jutte (audio)
  55. Eduardo Medoza, Gurbilt teateid ei ole
  56. Heidi Iivari, Tartu sariarmastaja
  57. Lotta Olsson, Surnute tõeline arv (audio)
  58. Anthony Aveni, Tähelood. Tähtkujud ja inimesed
  59. Indrek Jääts, Reisid Lõuna-Aafrikas
  60. Merili Metsvahi, Sõsara sõrmeluud
  61. Agneta Pleijel, Kaksikportree
  62. Richard Powers, Ilmapuu (audio)
  63. Jessica Fellowes, Skandaal
  64. Mark Manson, The Subtle Art of Not Giving a F*ck (audio)
  65. Sinikka Piippo, Meele ja mõistuse toidud
  66. Andrei Beljanin, Jaht pruutidele (audio)
  67. Rolf Dobelli, Hea elu kunst
  68. Arto Paasilinna, Jänese aasta
  69. Jonas Jonasson, AS Kättemaks On Magus (audio)
  70. Vilmos Kondor, Budapesti spioon (audio)
  71. Hans Rosling, Faktitäius
  72. Leonardo Padura, Havanna tuuled (audio)
  73. Lars Mytting, Küttepuud
  74. Theodor Kallifatides, Taplus Trooja pärast (audio)
  75. Indrek Hargla, Süvahavva. Viimane suvi
  76. Johan Erss, Astridi pildid
  77. Kätlin Kaldmaa, Lydia
  78. C. K. McDonnell, Kummalised sõnumid (audio)
  79. Albert Engström Moskoviidid (audio)
  80. Veronika Kivisilla, Helsingi helistikud
  81. Charles Spence, Gastrofüüsika
  82. Urmas Nemvalts, Mürakarude viimased triibulised
  83. Robert Louis Stevenson, Eesliga Sevennides