reede, 2. detsember 2011

Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte"
Nora Ikstena "Neitsi õpetus"


Ma ikka kangelaslikult loen raamatuid, millest midagi aru ei saa. Lootus, et kui ma neid piisavalt palju loen, siis äkki ükspäev hakkan saama, ei ole veel otsi andnud. Näiteks Jenny Erpenbecki "Vana laps ja teisi jutte". Saksa autori lühijutud, mis on tiined sümbolitest ja allhoovustest ja kus iga asi midagi tähendab. Selles mõttes oli Peeter Helme väga kena järelsõna tõeliseks abiks, teisalt ei olnud see siiski raamat, millesse tahaks uuesti süveneda.


Või siis lätlanna Nora Ikstena "Neitsi õpetus". Teose tutvustus "Läti XX sajandi ajaloo poeetiline kujutus läbi kolme põlvkonna naiste saatuse ja paljude metafooride" ei ütle raamatu sisu kohta tegelikult kõige vähematki. Poeetiline, jah, pikitud liivi keelega, mis on eestlasele üsnagi arusaadav, ja mis kogu teose erilise linnulaululiku hõngu annab. Räägib kolme naise elust, kes omavahel otseste sidemete kaudu suguluses on, ja veel mõnest nendega seotud naisest ja mehest. Läti nimed kippusid omavahel segamini minema, ja vahel ei teadnudki täpselt, millise põlvkonna naisest parasjagu jutt käib. Ka see teos on tulvil vihjeid ja metafoore. Päike vägistab neitsi ojakaldal metsa sees. Hiljem teeb sedasama üks mees kibuvisapõõsa juures. Mida neitsi sellest siis õpib? Ohh, ma parem rohkem ei kirjuta.


Tõlkinud Sigrid Reili (Vana laps) ja Kalev Kalkun (Neitsi õpetus).


Teised kirjutavad:
Esimene armastus
Nädala autor
Lugemik
Sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar