Neljapäev, 18. juuni 2009

Olavi Ruitlane "Kroonu"

Jaa, niipalju kaasaegset eesti kirjandust nii lühikese aja jooksul ma polegi kunagi varem lugenud. Rohkem ikka sinna klassikute ja ajaloo kanti kipuvad mu lugemised minema. Nojah, nelja raamatut paljuks lugeda võib mõnele nüüd küll liialdusena tunduda, aga eesti kirjandus ei satu minu juurde tõepoolest tihti. Seda enam võib valikuga rahule jääda. Ja üleüldse on mul hetkel neli raamatut pooleli.

Olavi Ruitlase "Kroonu" on lõbus romaan elust nõukogude sõjaväes 80-ndate lõpus. Kolm noormeest - kuldsete kätega setu Siska, alati pahandusteks valmis Peeter ja õrna hingega Heino värvatakse 1988 aastal, laulva revolutsiooni koidikul, Vene sõjaväkke. Saadetakse kõigepealt Ukrainasse, aga sealt edasi juba kaugele Venemaa kolkasse. Kõiksuguseid Vene armee õudusi on kirjeldatud, aga need nagu ei olekski eriti õudsed, sest tegelased suudavad kõigega tänu oma loomupärastele iseloomuomadustele hakkama saada. Ja just kolme peale kokku. Autor ütlebki intervjuus Virumaa Teatajale:

Ma olen need kolm peategelast kokku! Kõik inimesed on! Igas meis elab tross, kangelane ja mõistuspärane olend ühteaegu. Heino, Peeter ja Siska on sisuliselt üksainus inimene.


Teisalt muidugi on kogu loos tugevalt tunda tolle aja armee absurdsus, julmus ja sügav hoolimatus, kuigi selliseid olukordi on kirjeldatud läbi huumori. Julma ohvitseri tapmine sõdurite poolt on vaid üks näide. Karta on, et päris noored lugejad ei leia siit raamatust eriti midagi. Ilmselt tunduks suurem osa tegevusest neile liigagi ebarealistlik. Väljamõeldud. Nagu mullegi. Aga ega ma ei tahagi lugeda tõsist kirjeldust Nõukogude armee jubedustest. Parem ikkagi õhuke huumorikogumik, mida võib just sellisena võttagi.

Teised kirjutavad:

Eesti Ekspress, EPL, Virumaa Teataja, Postimees, Sirp
Liivametsa lugemised, Kriuxu kiiksud

Intervjuu autoriga, Virumaa Teataja, Intervjuu autoriga, KesKus

Ruitlase blogi
Võrumaa Keskraamatukogu

Reede, 5. juuni 2009

Soovitus

Lugege Kärt Hellerma suurepärast kirjutist viimases Sirbis: Teel paradiisi: lunastuse liigid.
Lunastusest ja lunastajatest kirjanduses, aga ka elus. Eestlaste kristliku kultuuri mõjupiirkonnas arenenud ateismist, sellest, mida saab pidada lunastuseks ja mida vaid inimlikuks piiratuseks, Mari Saadi "Lasnamäe lunastajast", sümbol-lunastajatest ja nais-ellujääjatest kirjanduses.

PS. Lisasin 2008. aasta kirjandusest rääkivase postitusse mõned lingid, kus mullu ilmunut professionaalide pilguga sügavamalt lahatakse.