Kuvatud on postitused sildiga Valdur Mikita. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Valdur Mikita. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 13. märts 2017

Pudinaid 8

Valdur Mikita "Lindvistika"
Valdur Mikita trioloogia kolmas osa. Kui esimene – Metsik Lingvistika – oli tõeliselt uudne ja raputav kogemus, siis kolmas kõnnib sissetallatud radu, pealegi on Mikitast vahepeal superstaar saanud ja tema arvamusi ja loenguid internet täis. Mis ei tähenda, et "Lindvistika" oleks eelmistest teostest kuidagi viletsam. Nagu ta ise ütles: kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus"
Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt:
Alles äsja oli vihma sadanud ja linnas valitses veel niiske tänavasillutise ning lämmatava kuumuse isevärki segu, kui üks meist kolmest läks umbes poole kaheteistkümne paiku öösel kodust välja, et tappa Laura Salinas. Praegu ei oska te veel aimata tapja nime ega ka seda, kes neist kolmest olen mina. Kuidas ma seda teen? Väga lihtsalt, ma räägin teile kõigest, mis juhtus, kolmandas isikus ja seega, kui ma ütlen „Iker Orbáiz pani suitsu põlema”, „Ángel Biedma jäi uuesti mõtlema, mida tema mõrvahetkel tegi” või „Alcaén Sánchez oleks oma elu andnud, et seda maja osta”, ei saa te kuidagi kindlad olla, kas ma räägin teile kahest ülejäänust või tegelikult iseendast.
Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"
Pärast Black Elki tahtsin selle ammuloetud raamatu üle lugeda. Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Teos räägib ilukirjanduslikus vormis Kanadas British Columbias elava indiaanihõimu igapäevasest elust, tegevus toimub 1950ndatel. Lugesin seda nii umbes kakskümmend aastat tagasi ja mäletasin vaid seda, et seal oli tegelane, kes elas jõe peal parvel ja kes ei olnud elus oma pikka aluspesu seljast ära võtnud. Oli rõõm Billiga taaskohtuda. Iseenesest on teos lihtne – surmavalt haige kirikuõpetaja saadetakse pärapõrgusse indiaani külla, kuhu pääseb ainult paadiga ja kus elatakse üsna lihtsat ja kaasaja maailma hüvedest ja pahedest rikkumata elu. Õpetaja läheb sinna indiaanlasi õpetama, kuid pigem on hoopis tema ise see, kes õpib indiaanlastelt, kuidas elada.

Angela Carter "Verine kamber" 
Muinasjutud ja feminism koos kõlab ehk mõnele hirmuäratavalt. Carter on ümber jutustanud mitu tuntud muinasjuttu, kusjuures iga jutt on täiesti eri stiilis. Väga lõbus frivoolne kelmiromaan oli tehtud Saabastega kassist, samas kui Sinihabe – mida on ju teisedki samas võtmes ümber jutustanud – oli painava õhustikuga. Veelgi enam oli seda Kaunitar ja koletis, mis pööras originaalist päris kaugele. Juba kaanepilt on intrigeeriv. Seda võib kohe kauemaks vaatama jääda.

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" 
Sarnaselt tema eelmisele eestindusele koosneb "Päeva maja, öö maja" omavahel lõdvalt seotud juttudest eri inimeste kohta. Peamiselt keskendub autor ühe Saksa piiri ääres asuva Poola küla elanikele. Õhkkond on tume ja salapärane. Inimesed on põnevad, igaüks on omamoodi ja saab teada, kuidas on olla seen.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" 
Nelja tee ristil asub maja, kus elasid Maria ja Lahja ja Kaarina. Mõnedel neist olid ka mehed. Minu jaoks oli kõige olulisem tegelane aga Onni, kelle elu traagika oli nii õrnalt lahti kirjutatud, et torkis otse südamesse. Aga naised on siin majas tugevad. Kõik algab Mariast, kes üksikemana eelmise sajandi alguse Soomes hakkama peab saama. Aga ta on ämmaemand ja need on vintsket sorti tegelased. Raamatu tegevus jälgib pere naiste elu – Maria, tema tütre Lahja ja lõpuks Lahja pojanaise Kaarina elu, kes kõik samas majas oma elu elavad. Need on omavahel seotud ja samas ka nii eraldi.

Tiit Kändler "Köögifüüsika"
Ma ootasin pealkirja järgi hoopis midagi muud. Seda, kuidas ained toiduvalmistamisel muunduvad. Aga see on äkki hoopis köögikeemia? Kändler kirjutab igasugu asjadest, natuke siit ja natuke sealt. Ajaloost ja metallide kasutamisest pottide ja pannide valmistamisel, hügieenist, mahetoidust, kalast ja toiduvalmistamise tulevikust. Mahekasvatuse pooldajatel ja GMO vastastel ei ole seda raamatut küll mõtet lugeda, kui nad just vihastada ei taha. Sest seitse miljardit inimest on ju vaja ära toita ja geenmuundatud toit on ainus reaalne võimalus. Pealegi on inimesed taimi ja loomi geenmuundanud juba iidsetest aegadest peale. Mis see sordiaretus siis veel on? Või vaadake kokkerspanjelit ja mõelge, et kunagi oli tegemist hundiga.

Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Mitte et ma oleksin utoopiate/düstoopiate fänn. Selline tugev hoiatussõnum, et vaadake, kuhu teie teod meid viivad, on ... noh jah. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neid hurjutatakse nende tegude või tegematajätmiste eest. Ja veel enam, kui neid ähvardatakse tule ja tõrvaga, kui nad ei käitu just nii, nagu hurjutaja õigeks peab. Ma tean küll, et sellist kirjandust ei saa taandada pelgalt autori isikliku arvamuse pealesurumiseks, aga hoiatus on see nii või teisiti. Ideaalne maailm, kus igal inimesel on oma roll täita ja selle eest hoolitsetakse juba enne sündi, et ta oleks rahul oma kohaga ühiskonnas. Kuni ilmub üks mees, kes ootamatult ei käitu vastavalt hoolsasti programmeeritud normidele. Kes hakkab tahtma midagi muud, kahtlema ja kõhklema. Sellised on teatavasti suur oht ühiskondadele, mis põhinevad alamate teadmatusel ja totalitarismil.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad"
Kui Jonassoni esimene teos "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli täiesti uus ja värskendav nähtus, siis kolmas samas stiilis teos enam samasugust vaimustust ei ärata. Muidugi on siin ka tuntav autori sotsiaalkriitiline noot, aga kui Saja-aastane oli laia ajaloolise ja üleilmse haardega, siis Mõrtsuk Anders Rootsist kaugemale ei jõua. Jonasson tegeleb ikka samade teemadega – usk ja religioon, üksikisiku roll ajaloos ja kuivõrd üks inimene midagi muuta saab, inimeste ahnus ja saamahimu. Aga alati on tal olemas valguskiir pimeda tunneli lõpus.

Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister"
Tore lugu väga püüdlikust ja ühiskonnatruust mehest, kes liigub läbi elu nagu nuga läbi või. Väikese poisina saab minajutustaja teada, et tema isa oli kadunud maiustustemeister Stude, kes on pärandanud talle oma martsipani valmistamise vahendid. Sealt edasi püüdleb mees martsipanikunstis täiuslikkuse poole. Pärastsõjaaegne Eesti polnud selle jaoks just parim koht, kuid järjekindlus viib sihile. Kuigi seda raamatut ette võttes ei osanud ma midagi oodata, siis osutus lugemine väga nauditavaks. Vetemaa on iroonia ja satiiri meister ja "Minu väga magus elu" pole siin mingi erand. 

pühapäev, 5. märts 2017

Valdur Mikita "Lindvistika"

Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog. (lk 46)


pühapäev, 3. november 2013

Keeles on asju. Metsas ka.


Valdur Mikita "Metsik lingvistika" ja "Lingvistiline mets"

Mida rohkem ma "Lingvistilist metsa" lugesin, seda enam kasvas kujutelm, kuidas Mikita istub, keel põses, ja paneb kirja lauseid, kus kõik sõnad on arusaadavad ja näivad mõistlikud, kuid millel kokku ei ole vähimatki mõtet. Täiesti teadlikult muidugi. Lihtsalt selle jaoks, et oleks lõbusam.

Mulle hirmsasti meeldib tema usk ja veendumus, et Eesti ongi maailma keskpunkt. Just sellepärast meil ei olegi mitte midagi. Ei mägesid, liustikke, taigat, kõrbe, Nobeli preemiat ega isegi mitte kodusõda. Asjade keskpunktis ei olegi mitte midagi. Ratta keskel on tühi rumm. Kinnas on käetühjus. Müts on peatühjus. (lk 186)

Et siin sai kõik alguse ja et Eestil on maailma ajaloos veel suur roll täita. Meil on kõik veel alles, see arhailine. Setumaa on aga lausa evolutsiooni häll. Meie siin oleme lihtsalt selle kõige harjunud ja igatahes ei oska me end müüa (turisminduse mõttes). Eesti saab alguse nii umbes 600 miljonit aastat tagasi, mil Lõunapoolusel asuv hiidmanner Rodinia lagunema hakkab ja sünnib Baltika (Kaleva) ürgmanner. See liigub tasapisi, kuni ükskord seab ennast paika seal, kus me praegu oleme. Eesti lõunamereline identiteet põhineb geoloogilisel tõdemusel, et alles viimased 400 miljonit aastat oleme olnud ekvaatorist ülalpool - põhjapoolkeral. Kuid täna on nii, et meie ajalooline kujutlusvõime küündib hädavaevu 11 000 aasta tagusesse aega, liustiku servani, mitte kaugemale. Tulevik aga ei ulatu kaugemale pensionisambast ehk siis tegelikult inimese elueast. Nii on Eestis elava inimese kujuteldava ajaskaala pikkuseks umbes 11 075 aastat (lk 115). Mis on kurb ja mistõttu maailmas on olemas peaaegu kõik peale maailma jätkusuutlikkuse.

Ma nüüd rohkem sisust ei kirjuta, aga "Lingvistilises metsas" on palju-palju rohkem kui eestlaste identiteedist ja Eesti ürgsest päritolust, näiteks sünesteesiast, metsast, kirjutamise nõidusest, rattasõidust, põlevkivist, Nõukogude Liidu tuumavõimsuse arendamisest, devonist ja silurist, jõemütoloogiatest, latimeeriast, Kalevipojast, putukate suurest rollist eesti kultuuriloos ja muidugi keelest.

Mõned isutekitajad:
Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kust täielikult puudub metsa poole inimene, pole tõsiseltvõetav. /.../ Võib-olla on see kaudselt üks põhjus, miks ka arukas inimene Eestis püüab ikka oma suvekodu rajada üksildasse paika. Seal saab praktiseerida midagi seletamatut, pelgamata, et teda ähvardaks hospidal. (lk 46)
Iga korraliku eestlase sauna taga seisab väike ajamasin, millega ta nädalalõpul paleoliitikumis väikese tiiru sooritab. (lk 48)
Teadaolevalt on eestlased ainuke rahvas, kelle loomisloos toimetab kana. Just kana haub Linda välja tedremunast. (lk 76)
Keegi ei kujuta Euroopas ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve suplema. Niisugusest maailmast on ammu saanud muinasjutt. Eesti on veel osa sellest pitoresksest metsavahimüüdist. Maarjamaa on James Cooperi Nahksuka-juttude 3D versioon, koos lätlaste ja soomlastega moodustame vahest Euroopa indiaanlaste viimase reservaadi. (lk 87)
Eestlane on kas alati teel või pakib asju, selles mõttes on ta igavene rändaja. Auto on eestlasele tegelikult väga oluline, aga meile oleks tarvis täiesti teistsugust autot, millega saaks vedada nii lapsi, seapõrsaid, mööblit, kardulaid, ahjupuid kui ka kalleid soome külalisi. Eestlase auto peaks õieti meenutama rehetuba. (lk 146)
Eesti keel polegi vist mõeldud esmajoones rääkimiseks, see sobibki vahest rohkem mõtlemiseks ja nõidumiseks. (lk 157)
Tänapäeva eestlane on teadlane-šamaan, turundusjuht-müstik, bussijuht-ravitseja. Igal normaalsel eestlasel on vähemalt veel üks alternatiivne reaalsus, mis tema sisse kenasti ära mahub. (lk 176)
Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud. (lk 182)
Hajali külad ja mädasood on olnud eestlase kaitsevaimud. Võib-olla sellepärast ongi eestlase hing nagu turbasammal - alt küll mädaneb, aga ülalt kasvab mühinal rohelist juurde. (lk 186)
Märkus väga vanade inimeste kohta
Kui inimene vananeb, muutub ta vähehaaval üha mornimaks. Vanade inimeste meelelaad näib pöördumatult suubuvat ääretusse depressiooniookeani. Kuid huvitaval kombel vaid teatud ajalise piirini. Umbkaudu kaheksakümnenda eluaasta lävel tõuseb elurõõmsate vanakeste arv äkki märgatavalt. Põhjus on lihtsam kui enamik meist oskaks oletada - pessimistid on selleks ajaks lihtsalt juba surnud. (lk 189)
Üks peatükk aga on väga sarnane selle artikliga siin.

Mis mind natuke hämmastab, on see, et "Lingvistiline mets" on juba tükk aega raamatupoodide müügiedetabelite eesotsas. Mikita raamatud ei ole minu meelest mingi laiatarbekaup (proovige lugeda "Äparduse rõõmu"!). Palun ärge valesti aru saage, muidugi on mul ainult hea meel, kui raamatul hästi läheb ja igatahes soovitan seda kõigile lugeda.

Teised kirjutavad:
Nädala autor (katkend raamatust)
Eerik Kergandberg, Postimees
Tavainimene
Hasso Krull, Vikerkaar
Kultuur.err
Indigoaalane
Ekspress
Mihkel Kunnus
Ene Vainik, Keel ja Kirjandus
Raamat ja kuu
Toidutegu
Väike raamatutuba (tsitaate)
Kirjanduslik päevaraamat
Päikesejänku ja sada raamatut
Nõudmiseni
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, Postimees
Ööülikooli rännakud, ETV
Valdur Mikita Ööülikooli loengud

Paar sõna ka "Metsiku lingvistika" kohta. Lugesin seda juba 2009. aastal ja see jättis mulle sügava mulje. Nii sügava, et postitust sellest ei tulnudki. Jagan siis tagantjärele paari mõtet, mis toona kirja sain.

Selle peale, et keeleteadus võib ka metsik olla, ma enne ei tulnud. Üleüldse ei olnud ma varem pead vaevanud mõtetega selle üle, mis on keel või kiri või kultuur. Minu jaoks oli keel ja kiri üks ja seesama - sama asja väljendamise erinevad vahendid. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii.

Mina pole muidugi mingi keeleteadlane ega isegi mitte filoloog ja seetõttu läks ilmselt nii mõnigi uuenduslik käsitlus ja teravmeelne seisukoht minust mööda. Puudub mul ju igasugune võrdlusmoment eelnevate teadmiste raamides. Nii et ma ei tea, kas Mikita esitatud seisukohad olid uuenduslikud või suisa ennekuulmatud või liikus ta juba sissetallatud rajal. Aga ehk just seetõttu tekitas teos nii palju ahhaa! ja ohhoo! mõtteid.

Pealkiri tundub olevat kummardus Lévi-Straussile, kes kirjutas raamatu "Metsik mõtlemine". Ja veel - miskipärast arvasin, et autori näol on tegemist korralikus eas professoriga, aga tuli välja, et täitsa noor mees :)

Teised kirjutavad:
Valdur Mikita Ööülikooli loeng samal teemal
Sirp, Berk Vaher
Hajameelne
Siinpool silmapiiri
Tsitaat raamatust
Kaks tsitaati

reede, 23. oktoober 2009

Valdur Mikita "Äparduse rõõm"

"Vene psühholoog M. Rozin on teinud üsna teravmeelseid tähelepanekuid müüdi ja inimelu vastuolu kohta. Müüdid teatavasti on üles ehitatud universaalsele struktuurile: nad algavad mingi puuduse või rahulolematuse tunnistamisest kangelase poolt, peamine osa loost kulub võitlusele kõikvõimalike vaenlaste ja raskustega, mis lõpuks saavad ületatud ja kangelane saab õnnelikuks.

Müütide rõhuvaim osa kaasaegse inimese jaoks seisneb aga selles, et need ei paku ühtegi ideed selle kohta, kuidas peaks edasi elama õnnelik inimene, kel pole enam millestki puudus ja kes ei pea enam päevast päeva võitlema deemonlike raskustega. Tol ajal, kui müüdid tekkisid, polnud selline olukord ilmselt võimalik. Inimene pidi kogu aeg võitlema, et hing sees püsiks. Müüt ei näinud ette sellist ebaloogilist võimalust, et inimene ka maapealses elus võiks õnnes ja rahus elada oma maise elu lõpuni. Tänapäeva inimese elutraagika aga selles seisnebki, et õnn isikliku heaolu mõttes on muutunud reaalsuseks. Inimestel on aga ammuste aegade pärandina kombeks seada oma elu müüdi järgi, võidelda millegi nimel ja ületada takistusi. Kui need on enam-vähem ületatud, on otsas ka inimese motivatsioon (vägi), sest siinkohal lõpeb müüt. Rozin leiab, et just siis, kui tavapärased raskused on ületatud - naine võetud, maja ehitatud, diplom välja teenitud ja hea töökoht leitud, ei oska inimene enam kuhugi edasi minna ja kõik läheb lörri nagu anekdoodis kahest sõbrast, kellest üks elas korralikku elu, kuni kõik juhuse läbi kaotas ja hakkas ahastusest jooma; teine aga, kes eluaeg oli pudelit kummutanud, müüs taara maha ja sai rikkaks meheks." (lk 144)
Selle raamatu kohta ei kirjuta ma rohkem mitte midagi. Sest tema väärtus seisneb minu jaoks selles kahes lõigus. Ülejäänust ma lihtsalt ei saanud aru:)

Aga siin on kirjeldatud minu elu kõige suurema (ja seni kestva) kriisi põhjusi. Olin samale tulemusele ka ise jõudnud (motivatsiooni lõppemine), kuid seda müüdiga seostada ma ei osanud. Ja ometi olen ma kogu elu muinasjutte armastanud! Müüdid on inimeste elus alati väga tähtsal kohal olnud ja on seda ka tänapäeva inimese elus, kuigi me seda enam tunnistada ei taha või ära ei tunne (lugege näiteks Karen Armstrongi "Lühikest müüdi ajalugu").