kolmapäev, 19. mai 2010

Neil Gaiman "American Gods"

Lugesin Neil Gaimani raamatut "American Gods" juba mitu kuud tagasi ja inglise keeles. Ajal, mil sõitsin ühistranspordiga. Seega lugesin raamatut nii 10-15 minutiliste lõikude kaupa ja ega see süvenemisele eriti kaasa ei aita. Nüüd sain poolkogemata ka eestikeelse tõlke omanikuks ja pärast loterii poolt saadud inspiratsiooni võtsin eestikeelse versiooni ette. Pean tunnistama, et emakeeles läheb lugemine ikka palju libedamalt. Isegi tõlkija joonealused märkused on abiks. Teist korda üle lugedes on ka näha, kuidas autor igale poole vihjeid sisse poetab. Esmasel lugemisel said paljud asjad mulle alles päris lõpuks selgeks, nüüd näen, et jah, ole vaid mees ja märka, mida autor teksti vahele peidab!
Inimesed usuvad, mõtles Shadow. Seda inimesed teevadki. Nad usuvad. Ja siis ei taha nad oma uskumuste ees enam vastutada; nad mõtlevad asju välja, aga ei usalda väljamõeldisi. Inimesed asustavad pimedust: kummituste, jumalate, elektronide ja muinasjuttudega. Inimesed kujutlevad ja inimesed usuvad; ning just see usk, see kivikõva usk sünnitabki asju. (lk 583)
Järgnevad seosetud mõtted loetu teemal.

Pean tunnistama, et raamatu algus läks üsna vaevaliselt. Sissejuhatus Ameerika jumalate maailma oli pikk. Paljudele asjadele algul vaid vihjati ja nii mõnigi seos selgus alles raamatu lõpus.

Kui vanal maailmal on oma jumalad kogu aeg olemas olnud, siis kuidas on Ameerikaga? Sinna asusid inimesed elama ju alles tükk aega hiljem. Kas nad võtsid oma jumalad kaasa või leiutasid uuel maal omale uued? Neil Gaiman arvab, et mõlemat.

Jumalad on Ameerikas tõesti olemas. Aga praegusel ajal neid enam ei kummardata ega mäletatagi õieti. Kunagi võtsid ümberasujad nad endaga kaasa, kuid unustasid siis. Vanad jumalad üritavad oma eluga uuel maal hakkama saada nii hästi kui suudavad. Aga kui inimesed oma jumalaid enam meeles ei pea, hääbuvad need. Kunagine Seeba kuninganna töötab prostituudina, Egiptuse jumalad peavad surnukuuri, paljud olelevad niisama kuidagi oma päevi õhtusse. Gaimani jumalad on väga inimeste-sarnased. Niivõrd, et inimene võib nad füüsiliselt tappa, näiteks püstolilasuga. Lisaks peavad vanad jumalad toime tulema uutega - praegusel ajal on Ameerikas jumalateks televisioon, tehnoloogia ja kiirteed. Neid kummardatakse, kui vanad jumalad on peaaegu unustatud.

Millegipärast tuli meelde Joan Osbourne'i laul:

What if God was one of us
Just a slob like one of us
Just a stranger on the bus
Trying to make his way home

Huvitav, kas ta oli "Ameerika jumalaid" lugenud?:)

Kui jumalad võitlevad, siis jääb inimestel üle vaid varju pugeda. See on nii olnud määramatutest aegadest saadik. Sest nende teele ette jäänud inimene lihtsalt hävitatakse. Jumalad vajavad ohvreid.

Lugedes oli mul küsimus, et kui kõik need vanad jumalad on nüüd Ameerikas, siis kuidas on vana maailmaga? Kas need on nüüd ilma jumalateta? Raamatu lõpus saab sellele küsimusele ka vastuse, kuigi oleks võinud ju algusest peale arvata, et jumal ei ole inimene. Jumal saab olla üheaegselt nii siin kui seal.

Gaimani raamatus tegutsevad peamiselt Skandinaavia, Slaavi ja Aafrika jumalad. Mõned on Egiptusest ja Idamaadest, kuid õnneks mitte ühtegi Kreeka või Rooma jumalat. See oleks liiga lihtne ja praeguseks niivõrd läbi- ja ümber- ja ülekirjutatud ala. Mina isiklikult ei taha hetkel ühesti Kreeka jumalast midagi lugeda. Muud ja suuresti tundmatud jumalad on hoopis põnevam aines.

Tõlkinud Tiina Randus

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Baas
Sven Vabar, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Nuxxbooks
loterii
Jüri Kallas, EPL
Sex, Drugs and Great Books
loterii 2
Tilda ja Tarakanid

2 kommentaari:

  1. tuli meelde, et sel aastal polegi veel Ameerika jumalaid lugenud. Üldiselt ikka mahub üks kord igasse aastasse.

    VastaKustuta
  2. Noh,Kreeka ja teiste vanade jumalate kohta ütleb Gaiman ju kõik ära juba üsna alguses:
    "These are gods who have been forgotten, and now might as well be dead. They can be found only in dry histories. They are gone, all gone, but their names and their images remain with us"
    ja kohe seejärel veel vanemate jumalate kohta:
    "These are the gods who have passed out of memory. Even their names are lost... Gods die... Ideas are more difficult to kill than people, but they can be killed, in the end."

    VastaKustuta