Käisin poes ja kirjanduslik reisikiri

Stratford-upon-Avon

Ma pole juba mitu aastat 'käisin poes' postitust teinud. Ega ma eriti enam raamatupoes ei käigi - lugemata teoseid niigi küllalt. Aga kuidagimoodi tulevad raamatud minu juurde ilma, et ma peaksin neil poes järel käima. Vahel siiski käin raamatupoes ja reisil olles astun ikka mõnda sisse. Kuna Ühendkuningriik on praegu kuum teema, siis annan ka oma pisikese panuse ja kirjutan väikese reisikirja kirjanduslikust Inglismaast.

Poed
Inglismaa on muidugi põnevaid raamatupoode täis - kui suured ketid välja jätta, siis Londonis võiks külastada Foyles'i - ma ei tea, mis see oli, aga selles poes oli väga mõnus olla. Oli see hea aura või midagi muud, igatahes oleksin seal veetnud kõvasti kauem aega, kui sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Ostsin Ray Bradbury "Fahrenheit 451", sest polegi seda "armastuskirja raamatutele ja inimestele, kes neist hoolivad" (Maria Popova Brainpickingsist) veel lugenud. Viimane aeg.

Foyles

Siin on kena ülevaade Londoni põnevamatest raamatupoodidest. Foyles'iga samal tänaval asub mitu antikvariaati, "Any Amount of Booksis" leidsime sci-fi riiulilt Indrek Hargla "Apteeker Melchiori ja Rataskaevu kummituse".

Any Amount of Books

Londoni Shakespeare's Globe teatri poest leiab suure hulga Shakespeare'i teoseid igale maitsele, nii klassikalisi, foolioväljaandeid mitusada aastat vanadest tekstidest kui ka mangasid. Shakespeare on muidugi esindatud igas raamatupoes, on ju käimas Shakespeare 400 mälestusaasta.

Oxfordi Broad street on kuulus selle poolest, et seal on kõige rohkem midagi ruutmeetri kohta. Vihjeks - sellel tänaval asub Blackwelli raamatupood, mis müüb aastas rohkem raamatuid kui ükski teine pood UKs. Pealtnäha üsna pisike pood, aga maa all pidid asuma hiiglaslikud keldrid, kõik raamatuid täis. Sealt leiab muuhulgas populaarsete teoste ladina- ja vanakreekakeelsed tõlked. Harry Potter ladina keeles - anyone? Muuhulgas sõime poe kohvikus imehäid skoone - clotted creami ja vaarikamoosiga, nagu peab.

Shakespeare haud Stratford-upon-Avoni
Püha Kolmainsuse kirikus

Shakespeare
Käimas on Shakespeare aasta - 400 aastat bardi surmast. Kuna tema sünniaeg ei ole nii täpselt teada, siis tähistataksegi rohkem surma-aastapäeva, millest tänavu 23. aprillil sai 400 aastat.

Stratford-upon-Avon on teatavasti Shakespeare sünnikoht, kus saab näha maja, milles ta elas ja kirikut, kuhu ta maetud ja mis on üldse üks armas väike linnake ja väärt külastamist vahest ka ilma Shakespeare'ta. Kirikus muide oli infoleht saadaval ka eesti keeles.

Miks Shakespeare Stratford-upon-Avonist Londonisse kolis? Ilmselt läks suuremat raha teenima, aga võib-olla ka põgenes ahistava perekonnaelu eest - naist ja lapsi ta ju kaasa ei võtnud.

Stratford-upon-Avon

Shakespeare's Globe asub Londonis ja praegune teater ehitati 1997 algse Globe Theatre'i asukoha lähedale Thamesi äärde. Seal toimuvad iga päev etendused ja et asi oleks eriti autentne, siis pole ei elektrit ega seisualal katust. Mis tähendab, et talvel etendusi ei toimu, sest siis on lihtsalt liiga pime ja külm. Keegi küsis giidilt, et mis siis saab, kui vihma sajab, millele see rõõmsalt vastas, et siis saavad kõik märjaks! Cool! Teatris mängitakse lisaks Shakespeare'i näidenditele ka muud repertuaari. Viie naela eest saab lunastada box office'ist omale seisupileti. Istekohad on märksa kallimad. 16. sajandil asusid teatri sissepääsu juures kastid, kuhu tuli panna 1 penn seisukoha ja 3 penni istekoha eest. Sealt on ka pärit praegune piletikassa nimetus - box ehk kast.

Shakespeare's Globe

Väike sule ja tindiga kirjaharjutus

Jane Austen
Jane Austen elas oma lühikese elu jooksul päris mitmes kohas, Bathis veetis ta viis aastat ja see on piisav põhjus sinna majamuuseumi loomiseks. Bath on eelkõige kuulus Roomaaegsete termide poolest ja Austeni ajal ning hiljemgi oli tegemist populaarse spaaga. Bath olevat Austenit palju mõjutanud ja kahes romaanis - Northanger Abbey ja Persuasion - toimubki tegevus seal, kuigi nende kirjutamise vahel on palju aastaid ja ka üldine meeleolu hoopis erinev. Muuseas, ta avaldas oma raamatud anonüümselt ja Jane Austeni nime all ilmusid need alles pärast tema surma.

Milline Jane Austeni kangelanna sina oled? (Klikka pildil suuremalt nägemiseks)

Harry Potter
Harry Potterit leiab UKs mitmes kohas. Huvilised võiksid Londonis läbi käia Leadenhall Marketist, kus filmiti Diagon Alley. Kõndige üle Millennium Bridge'i, mille surmasööjad õhku lasid. King's Crossi jaamas asub platvorm 9 3/4, millest on tehtud korralik rahateenimismasin. Pärast pikas järjekorras seismist saad kaela triibulise salli ja kätte fotograafi tehtud pildi. Samas on ka Harry Potteri pood. Eriti suured huvilised võivad osta Harry Potteri ekskursiooni kas Londonis või Oxfordis. Oxfordis kasutati filmimiseks Christchurch College'it, New College'it ja Bodleian Library't. Ja kõige suuremad fännid seavad sammud Londoni Palace Theatre'sse, kus 30. juulil esietendub uus näidend "Harry Potter and the Cursed Child".

Palace Theatre

Neil Gaiman
Reisi viimase raamatu soetasin omale aga hoopiski mujalt kui poest. Õnneliku juhuse tõttu toimus Londonis just sel ajal, mil mina seal olin, kohtumisõhtu Neil Gaimaniga - An evening with Neil Gaiman and Audrey Niffenegger. Samal päeval tuli välja tema uus non-fiction teos "The View from the Cheap Seats". Piletihinna sees oli ka raamat koos autogrammiga. Gaiman on kirjandusmaailma superstaar - üritus oli välja müüdud ja kui me tund enne algust kohale jõudsime, lookles saba pikalt tänava lõppu ja edasi.

Alustuseks tuli lavale Gaiman koos poja Ashiga ja juhatas sisse üllatusesineja - kelleks oli - üllatus-üllatus - Amanda Palmer, kes esitas ühe laulu koos oma isaga. Hiljem sebis Palmer lava ees, taga ja külje peal, üritades ennast jagada kuulamise ja poja vahel.

Kahjuks ei saa ma edasi anda kõike seda, millest Gaiman ja Niffenegger rääkisid. "The View from the Cheap Seats" on paks ja raske kui telliskivi ja nagu ikka, oli lugudest valikut teha väga raske. Gaiman ütles, et ta pole kunagi ühegi oma raamatu ilmumise suhtes olnud nii närvis kui seekord. Sul on võimalik ennast ilukirjanduse taha ära peita, kuid sul ei ole võimalik peita ennast asjade taha, millest sa mõtled ja millesse sa usud.

"The View from the Cheap Seats" on saadaval ka audioraamatuna. Siin hoiatas Gaiman, et kui kellelgi on plaanis välja anda oma non-fiction kogumik ja ta selle ise audioraamatuna sisse kavatseb lugeda, peaks raamatust välja jätma intervjuud teiste autoritega. Sest kui ta peab lugema ette iseenda küsimusi ja seejärel kehastuma nt Ray Bradburyks, et neile vastata, siis selline ümberkehastumine on üsna segadusttekitav ülesanne. Gaiman lahendas selle lõpuks nii, et luges eraldi sisse oma küsimused ja siis eraldi intervjueeritava vastused. Gaiman on muide väga hea lugeja ja selles veendumiseks kuulake näiteks, kuidas ta loeb Dickensi "Christmas Carolit".

Pimedas saalis rõdu pealt kahjuks telefoniga suurem asi pilte ei saa

Bukahooliku mured

LibraryThingis, kus ma oma raamatute kataloogi hoian ja millest kirjutasin lähemalt siin, on !loomulikult! käimas ka Book Reading Challenge 2016. Tegelikult on neid terve hulga, nagu 100 Books in 2016 või 75 Books in 2016. Mind paelus aga 2016 ROOT Challenge - (Read Our Own Tomes) ehk selline, kus loetakse oma olemasolevaid ja seni lugemata raamatuid. Minul on hetkel kodus 527 lugemata raamatut, millest nii vähemalt umbes poolt ma kindlasti tahaksin olla lugenud.

Viimasel ajal ma ei käi enam raamatupoes, kui vähegi võin ja väldin uute raamatute ostu. Kui ostan, siis valin e-raamatu. Sest riiulid on täis. Just vaatasin, et natuke ringitõstmist (fotoalbumid võivad olla ka mujal kui raamaturiiulis) ja saan juurde ühe riiulivahe. Aga see saab ilmselt kohe täis, kui ma kõik need raamatud, mis juba mõnda aega kapi- ja lauanurkadel seisnud on, ära paigutan. Kõigist minu ettevaatusabinõudest hoolimata tuleb raamatuid juurde. Ma ei pea neid üldsegi ostma ega midagi, viimasel ajal tulevad nad täitsa niisama. Näiteks käisin KirjandusAidas ja sain loosiga raamatu, kuigi jäin hiljaks oli viimane, kes loosi tõmbas. Või ühel üritusel, kus sain kingituseks esineja kirjutatud raamatu - Lewis Pugh, soovitan tema kohta uurida, erakordne inimene ja väga huvitav esineja, raamat oli ka suurepärane. Kirjastus Varrak pakub lahkelt iga kuu arvustamiseks raamatut ja ma ei suuda ju ära öelda, kui sealt midagi huvitavat leian. Isa kinkis mulle mitu ilusasti köidetud Taluperenaise ja Nõukogude Naise aastakäiku. Need on ikka ka raamatud. Vähemasti selles mõttes, et võtavad riiulil ruumi. Mind intrigeeris eriti 1975. aasta Nõukogude Naise aastakäik. On ju huvitav vaadata, millest sinu sünniaastal kirjutati.

Kõige selle juures on lugemine ise kuidagi soiku jäänud. Mõni raamat on ikka kogu aeg pooleli, aga selle läbisaamine võtab liiga palju aega. Ja olen tagasi pöördunud oma lapsepõlve lugemisviisi juurde - mitu raamatut ühel ajal ja järgemööda. Vahepeal ma lugesin ikka üks raamat korraga, viimasel ajal on mitu tükki ühel ajal käsil. Avastasin, et niimoodi on ka täitsa võimalik. Aga aega kulub. Mõtlen järjest rohkem audioraamatute peale - neid saab kuulata muude tegemiste kõrvale ja niimoodi mitu head asja korraga saada. Internet on (ingliskeelseid) audioraamatuid täis, teisalt aga nõuavad nad siiski süvenemist. Pidin näiteks Dickensi "Christmas Carolit" kaks korda kuulama, sest esimese korraga läks pool mööda.

Bukahooliku mured :)

Käisin raamatukogus

Parem ei vabanda, miks blogis mõnda aega vaikus valitsenud. Igal asjal saab üks hetk aeg otsa, aga no ehk tuleb tagasi ka. Tahtmine kirjutada, ma mõtlen. Tahtmine lugeda on siiski endiselt olemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Käisin täna raamatukogus. Tegelikult tahtsin Tiit Aleksejevi "Kindlat linna", mis oli pühapäevase seisuga kohalikus raamatukogus täitsa saadaval. Paar päeva varem olid estris kõik veel "töötluses" ja kui ma siis uuesti vaatasin, juba välja laenutatud. Aga muidugi, selleks ajaks kui ma õhtul pärast tööd raamatukokku jõudsin, oli keegi juba ette jõudnud. Ja järjekorda panna siinmail ei saa, nii et tuleb jälle hakata esterit jälgima. Mis on viimane asi, mida mulle teha meeldiks. Täna avas see mul ühte raamatut üle 10 minuti! Sest ega ühe klikiga ei saa ju teada, kas otsitud raamat ka soovitud raamatukogus olemas on, selleks peab tegema vähemalt kolm klikki. Ja igaühe puhul mitu minutit ootama.

Niisiis, võtsin Aleksejevi uue teose asemel midagi muud - neli krimkat (Tony Hillerman ja M.C. Beaton) ja ühe fantasy (de Lint). Ning tundsin end täpselt nagu tundlev mutike, kellesuguste peale raha kulutamise pärast herr kultuuriminister viimasel ajal kuri on olnud. Seega, lisasin oma valikule ka uudiskirjanduse riiulilt leitud Margus Tamme "Unesnõiduja". Nüüd võis rahuliku südamega raamatukoguhoidja leti juurde suunduda. Et ka midagi "korralikku" juurde.

Piilusin ka seda riiulit, kus hiljuti tagasi toodud raamatud riiulitesse tagasi panekut ootavad. Seal oli krimkasid, paar Sandra Browni ja muid kenade naisepiltidega raamatuid, mille autoritest ma kunagi kuulnudki ei ole. Hesse "Stepihunt" ja Andrus Kivirähk jäi ka silma. Aga Valdur Mikita "Teoreemi" meie linnajao raamatukogudes ei ole.

Käia poes või mitte käia poes? Vol 2

Miks see raamatusõltlase elu nii raske peab olema? Sain just ühe triloogia läbi ja nagu kartsin, tuleb nüüd järje-triloogia ette võtta. Sest hea triloogia oli ja tahaks teada, mis edasi saab. Õnneks on need raamatukogu väliskirjanduse osakonnas olemas. Aga niimoodi ei vähene kuidagi kodus olevate lugemata raamatute nimekiri.

Loen igal vabal hetkel, aga lugemata raamatute virn ei vähene, hoopis suureneb. Sest kogu aeg on ümberringi nii palju ahvatlusi. Igal hetkel teeb mõni pood või kirjastus sooduskampaaniat ja kuigi olen muutunud võrreldes varasemaga väga valivaks, on seda siiski liiga palju. Teen nimekirju, tõmban kõva südamega mitu raamatut maha, aga ikka jääb nii palju järele. Tean, et kodus riiulitel ja lauanurkadel kuhjuvad lugemata raamatute virnad, aga uued pakutavad on ju ometi vähemalt sama head ja väärt läbilugemist ja kodus omamist.

See on huvitav teema ja autasustatud kirjanik, ma ei tea ju eelmise sajandi Hiinast mitte midagi, need jälle aga tunnustatud Eesti autorid, kelle loominguga peaks paremini kursis olema. Hmm, seda raamatut olen juba lugenud, aga selline ajatu teema peaks kodus ikka olemas olema, ehk on tulevikus vaja teadmisi värskendada. Hea küll, selle tõmban maha, kohalikus raamatukogus olemas ja hetkel täitsa saadaval. Või ikka ei tõmba? Maksab ainult 3.20 ja nii mõnus on võtta kätte uus ja lõhnav raamat, päris oma. Nii, laps juba ammu nõuab Kingi õudukat, selle hea hinnaga raamatu võib talle ju osta, vast ikka hakkab lugema.

Varsti kolivad kõik raamatud elektroonilistesse vahenditesse, kellele neid paberraamatuid siis enam vaja on? Lapsele need vaevalt korda lähevad. Ostan sama raha eest talle parem jäätist. Ja milleks ma neid üldse loen? Teeks hoopis midagi kasulikku selle asemel.

Ühispuhastus

Varraku raamatublogi algatas ühise raamatulugemise. Raamatuks on Sofi Oksaneni "Puhastus". Iga nädal loeme romaanist ühe osa, millele järgneb arutelu sealsamas blogis. "Meie" tähendab siis muidugi igaühte, kes aga soovib raamatut lugeda ja selle üle arutleda. Mina käisin juba poes ära, sest raamatukogus saaks löögile heal juhul järgmisel sügisel. Ja kuna "Puhastus" mul niikuinii lugemislistis ootel oli, siis muidugi võtan osa!
Loe siit veel!

Balti raamatumessil ja kirjandusfestivalil Head Read

1. päev
Tunnike Nokia Kontserdimaja esimesel korrusel. Üks raamat, aga see-eest suurepärane - Inna Gensi "Kodud ja kujutelmad". Ilmumise järel lugesin selle kohta mitut väga positiivset artiklit. Mitu ostumõtet, aga küll jõuab järgnevatel päevadel. Varusin igaks juhuks suure hulga sularaha. Kuulasin, kuidas Jüri Kuuskemaa loeb saksa autori raamatut. Poetry Slam. Päris lahe. Ärajoonud nägudega poeete võis näha mitmeid. Ja see on alles festivali esimene päev!

2. päev
Kuulan Kontserdimaja saalis kolmveerandtunnikese vestlusringi „Suur ja väike ajalugu”, kus räägivad Imbi Paju, Aigi Rahi-Tamm ja Sofka Zinovieff. Vestlust juhib Mart Laar, kes ka ise päris palju jutustab. Päris huvitav on, aga teised asjad ootavad ka. Kuulan „Lambakriminulli”autorit Leonie Swanni, kes räägib saksa keeles, aga õnneks on tõlk päris hea. Saan teada, et kõigepealt oli sõna "lambakriminull", seejärel tuli algus, ning alles pärast mõnda aega kirjutamist selgus, et tegemist on romaaniga. Aga järgmine raamat tuleb juba "lambathriller", mis toimib teistsuguse loogika alusel. No et kogu aeg on pinge üleval ja ei tea, kes järgmisena ära koksatakse. Või ka mitte.

Vahepeal käin kõik korrused läbi ja ostan mitu raamatut. Ei suuda vastu seista ja soetan Mart Juure "101 popmuusika albumit" ja Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja", Vanem Edda juba on riiulis, Völsungite saaga läheb nüüd lisaks. Hea hinnaga saan veel mitu teost - Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest", "450 retsepti kogu maailmast", LR Marta Sillaotsa "Sealtpoolt künniseid" ja Andrei Ivanovi "Minu Taani onuke. Tuhk." Oh, ja ongi kõik?

Õhtu lõpetuseks kuulan, kuidas inBoil loeb oma luulet ja esitab mõned lood. Telki Luulet ja Jazzi kuulama enam minna ei jaksa.

3. päev
Alustan päeva hoopis Kristiine kevadlaadaga, nii et jõuan raamatumessile just kella kolmeks, et kuulata raamatuajakirja Lugu tegijate ja kaasautorite kohtumisi oma lemmikutega. Rain Veetõusme räägib väga põnevalt sellest, mida ulmekirjanduses ei ole. Ulmekirjanduses ei ole näiteks põllumajandust, teiste rasside kunsti ega baktereid ja viirusi, mis maalastest maadeavastajaid võiksid ohustada. Aga see-eest on kõik teised planeedid meie omaga sarnased: seal on alati päike (või kaks) ja kuu, ööpäev sama pikk ja ka suuruselt on need maaga sarnased. Seda kõike saab järeldada asjaolust, et süüakse ikka kolm korda päevas ja minnakse õhtul magama, keegi ei maga keskpäeval.

Vahepeal ostan veel paar raamatut. Kuigi omale olen kõik juba eelmistel päevadel välja valinud, on seekord kaasas tütar, kellega peame maha pika arutelu teemal, kas on vaja osta kõik Videviku osad või mitte. Ei olnud vaja osta. Otsustava hääle annan mina, kuna rahakott on minu käes :) Küll sai ta omale "Emily the Strange'i", sushi valmistamise raamatu ja kaks ingliskeelset raamatut Allectost. Ma ju tegelikult ostaks talle raamatuid heameelega, kui ta neid vaid loeks. Lõpetuseks veeretame Ilmamaa leti juures õnneloosi, millega tütar võidab Mats Traadi "Minge üles mägedele" 1. osa ja mina Uku Masingu "Luule IV". Kuna loos maksis 10 krooni ja Mats Traadi raamat 340, tekkis tahtmine veel vähemalt 10 loosi võtta, sest riiulil paistsid väga korralikud raamatud, aga hoidsime end siiski tagasi. Lisaks nimetas kirjastuse esindaja meid sõbrannadeks, mispeale tütar väheke häiritud oli. Mina muidugi mitte :) Nii et raamatumessile sai väga kena lõpp pandud.

Edasi läksime Vabaduse väljakule Suurt Prõmmi kuulama-vaatama. Pidasime vastu umbes poolteist tundi, siis aga hakkas nii külm, et edasisest loobusime. Mul oli mingi ähmane ettekujutus parkettpõrandaga saalist, kus luuletajad tõsiste nägudega oma luuletusi musta mapi vahelt ette loevad. Elo Viiding täpselt nii ka tegi, aga teised räppisid ja häälitsesid ja kargasid ringi. Ja see, et saksa või islandi keelest midagi aru ei saanud, ei seganud üldse.

Käisin poes vol 22

Aprilli algul alustas korraga neli kirjastust sooduskampaaniaga. Alles neil olid kampaaniad. Igatahes on minu riiulid jällegi hulga raamatutega täienenud. Arvestus on vahepeal sassi läinud. Hah, lugesin üle - aasta algusest olen ostnud 27 raamatut. Neist mitmed on muidugi maksnud vaid 10-20 krooni. Viimati Apollost mööda Kristiine keskuse tunnelit välja jalutades mõtlesin kõigepealt, et seal on liiklemine praegu nii ebamugavaks tehtud, et ega muidu kui raamatupoe pärast oma nina sinna ei näitaks küll. Järgmisena leidsin, et ma vist peaksin lõpetama põdemise oma raamatutele raha kulutamise üle. Et kui on sõltuvus, siis on sõltuvus. Igatahes ei ole mul migit tahtmist sellest vabaks saada. Veel mitte. Riiuliruumi jälle (mõneks ajaks) kodus jätkub. Pealegi on kõik ostud absoluutselt põhjendatud!

Huxley "Head uut ilma" olen tahtnud juba ammu lugeda, Kundera "Eesriie" tundub selline kohustuslik kirjandus olevat, Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas" maksis ainult 18 krooni, kahes keeles "Eesti köök" sobiks ehk mõnele välismaalasest sõbrale kinkida (ei tea küll kellele ja millal, aga no hea teada, et midagi on kodus olemas) ja müütide vastu on mul eriline nõrkus, seega "Vanem Edda" ei tekitanud mingeid kõhklusi. Ja nii edasi.

Ajakiri DIGI (lk 11) on taas selle blogi lahkelt ära märkinud. "Metsikutes kogustes raamatute lugemine" on muidugi luuleline liialdus. Igapäevases oravarattas ei tule teinekord raamat meeldegi. Eile õhtul sain üle pika aja taas raamatu kätte võtta. Ja sain aru, kui palju ma sellest ikka puudust tunnen.

Poes ei käinud vol 1

Mõtlesin, et mis ma ikka raamatuid ostan, neid juba niigi palju, ostan hoopis muusikat. Aga muidugi, plaate ei müüda ju 50 krooni eest, nagu raamatuid. Seega sai kooner minus võitu, aga paar plaati ikka soetasin. Järeldused: Jaan Tätte võib olla väga humoorikas (Vaata, mis sa tegid!), Ukuaru valss on maailma kõige ilusam valss ja Bonzo laulab sada aastat vanu isamaalisi koorilaule sellise kire ja tundega, et neid võib vabalt mitu nädalat järjest kuulata. Oh, ja Metsatöllul on uus album ilmunud!

Kuigi raamatupoes vahepeal käinud ei ole, olen see-eest käinud kõvasti raamatukogus. Vahel ikka piilun esterist, ega minu lugemisnimekirjas olevad raamatud juhuslikult saadaval pole. Enamasti ei ole. Kuni ühel reedel avastasin, et lausa neli on hetkel kohalikus raamatukogus olemas! Muidugi jätsin kõik muud plaanitud käigud tegemata ja sõitsin pärast tööd otseteed raamatukokku. Olid alles! Lugemisnimekiri väheneb jõudsalt. Seetõttu olen olnud viimastel nädalatel väga produktiivne, lugenud läbi kuus raamatut ja ka nende kohta kirjutanud, sest koduse raamatuga on ju nii, et seda võib igal ajal kätte võtta ja uuesti üle vaadata ja seega ei ole ka blogimisega kuhugi kiiret. Raamatukogu raamatuga samamoodi ei ei saa.

Varem asus raamatukogu mul enam-vähem üle tänava, pärast kolimist tuleb natuke kaugemale kõndida. Raamatute tagasiviimine on ju hoopis ebameeldivam tegevus, kui nende toomine. Sestap ühendan seda koerajalutamisega. Esimene kord koeraga sisse astudes keegi midagi ei öelnud. Teine kord läksin korra riiuli vahele, et sealt veel ühte raamatut koju võtta, kui raamatukogutöötaja mulle järele hüüdis, "Sinna ei tohi koeraga minna! See siin on raamatukogu!" Ma olen viisakas inimene, tulin (koos raamatuga) kohe riiuli vahelt välja. Üldiselt olen arvamusel, et koeraga tohib igale poole minna. Toidupoodi vahest siiski mitte. Aga naljakas ütlemine sellegipoolest. Et mispärast raamatukogus koeraga vähem tohib käia kui näiteks minu oma kodus või tänava peal? Pori toovad need pisikesed käpad oluliselt vähem sisse kui inimeste rasked saapad. Koerad raamatuid riiulitelt ei kisu ega tee seal ka midagi muud ebaviisakat. Et koer ei tohi käia raamatukogus pelgalt sellepärast, et ta on koer? Puhas diskrimineerimine, ma ütlen!

Tegelikult ma natuke valetasin ka, sest vahepeal suurte kampaaniate ajal ikka paar raamatut Varrakult ja Tänapäevalt soetasin. Ja nüüd on nii Apollol kui ka Rahva Raamatul taas suur allahindluskampaania käimas. Sealt ma õnneks eriti midagi huviväärset ei leidnud.

Käisin poes vol 21

Rahvusraamatukogus toimub ka sel aastal traditsiooniline Jõulukuu raamatunädal. Mõtlesin, et seekord läheb ehk õnneks ja ma ei leia sealt midagi ostmisväärilist. Peaaegu et läkski nii. Selles mõttes, et jätsin mitu ostmisväärilist raamatut ostmata :) Kirjastusi on palju ja hinnad head - uued raamatud on poehinnast palju soodsamad ja lisaks on kohale toodud ka igasugu tiraažilõppe ja muidu päris odavaid raamatuid. Ma ei saanud ometi lahkuda, ilma et oleksin ostnud 100kroonist ladina-eesti sõnaraamatut ja kolme kokaraamatut, hinnaga 25, 50 ja 75 krooni, mida ma olin juba varemgi nillinud. Lisaks sai kotti üks 25kroonine Akunin ja 75kroonine raamat Agatha Christiest (Andrew Norman "Lõpetatud portree") (need lähevad jõuluvana kingikotti).

Ühe päris uue raamatu ostsin ka - Tõnu Õnnepalu "Paradiisi". Ma juba jõudsin käia Apollo raamatuklubis selle teose esitlusel. "Harjutused", kus samuti palju juttu tema Hiiumaa-ajast, jättis mulle nii sügava mulje, et kui ta nüüd kirjutas raamatu, mis räägib ainult Hiiumaast, siis ei saanud seda kuidagi ostmata jätta. Kõige lõpuks ostsin veel Erik Sakkovi teose "Pantokraator. Valge raamat". Tegelikult ei ole ma nii suur Panto fänn, et nendest kirjutatud raamatut osta oleksin tahtnud, kuigi muusikat kuulan teinekord hea meelega. Aga - raamat maksis 200 krooni ja selle raha eest sai nii raamatu kui kolm CDd. Minu mäletamist mööda maksis see poes ligi 400 krooni. Nii et pragmaatilisest seisukohast üks VÄGA HEA OST.

Üks väike seik ka - Sinisuka (või oli see mõni muu kirjastus?) leti ääres seisis vanemas eas naisterahvas, käes mitu tihedalt täis kirjutatud paberilehte - ta kontrollis, millised armastusromaane ta juba on lugenud ja milliseid tuleks juurde osta. Teatas, et on KÕIK selle kirjastuse vastava sarja raamatud läbi lugenud. Isegi müüja oli selle peale silmnähtavalt imestunud. Aga ilmselt ei saa ma oma raamatusõltuvust tema omast paremaks pidada - temal on vähemalt selge siht ja fookus, minul aga mitte.

Raamatunädal kestab kuni laupäeva, 12 detsembrini. Veel jõuab!

Käidud!

Tehtud! Poes käidud. 19 uut raamatut. Suutsin hoiduda kolmest, mis nimekirjas olid. 4 raamatut seotud minu tööga. Ülejäänud on hekel kampaaniahinnaga ilukirjandus, Tänapäeva ja Pegasuse väljaanded. Ja kolm uut Gaimanit! Müüjad vaatasid mind esiotsa pika pilguga, kui ma selle torniga kassa juurde saabusin. Paberkott anti ka täitsa tasuta - ilmselt olin suurklient.

Käia poes või mitte käia poes

Nii muuseas Rahva Raamatu kodulehte avades leidsin sealt nelja kirjastuse sooduskampaaniad. Natukese surfamise tagajärg oli nimekiri 15 raamatust, mida ma omale osta tahaks. Autorite nimekiri on muljetavaldav - Ristikivist Steinbecki ja Wintersonini. Kõik ilukirjandus ja iga raamat alla 49 krooni. See on lisaks seitsmele raamatule, mis juba varasemast ajast nimekirjas ostmist ootavad. Ja lisaks neile mitmekümnele, mille ma viimasel kuul juba ostnud olen. Mul on Ekspressi -20% kupong veel kasutamata, seega igal juhul tuleb poes käia. Aga lugemata raamatute nimekiri muudkui venib pikemaks ja pikemaks. Ning vaba riiuliruumi jääb üha vähemaks ja vähemaks.
Öelge nüüd keegi, et mul ei ole neid raamatuid vaja! Või et mul on neid vaja. Või midagi muud kasulikku.

Käisin luuleõhtul. Ja poes muidugi ka

Kõigepealt tuleb korda ajada oluline teadaanne, et ma pole mitte kunagi elus varem luuleõhtul käinud. Ausalt öeldes pole mulle sellist mõtetki pähe tulnud. Ilmselt olen piisavalt vanaks saanud või on muud asjaolud mängus, aga luuleõhtul mina käisin. Nimelt linnaluule õhtul hr Mauruse pubis. Veel poolel teel kaalusin, et äkki läheks ikka kohe koju. Töö ootab... ja üleüldse... Aga siis sirutasin selja sirgeks ja otsustasin, et kui mulle juba selline hull mõte pähe tuli, siis ma selle ka teoks teen. Sest mis see muud kui hirm oli, mis mind kahtlema pani.

Karta polnud loomulikult absoluutselt mitte midagi. Kõigepealt esines Marje Ingel. Tema rohkem laulis kui luges luuletusi. Aga pean tunnistama, et mulle need eriti kohale ei jõudnud. Teine esineja oli Maarja Kangro, kes mulle hoopis rohkem korda läks. Tema oli kuidagi jõuline, isegi mehelik.

... kas peaksin ütlema teile oma viimse sõna
netipanga paroolid ...
... eh, elu, sulle vist meeldivad vahel need
kes sind usaldavad ...

Jürgen Rooste see-eest rokkis täiega. Tema luuletused olid "selles mõttes linnaluuletused, et nad on linnas kirjutatud". See oli ääretult teatraalne esinemine, kus ta laulis bluusi ja lõpuks toimus isegi ühine regilaulmine.

Järgmisena esines noormees, kes end ei tutvustanud. Tema luges peast(!) väga kurbi luuletusi. Hiljem selgus, et see oli Paavo Piik, kes enda tutvustuseks ütles, et ta on üsna kaine. Veel.

Seejärel oli järjekord Jaan Pehki käes. Olen juba varemgi täheldanud, et luulet ei saa raamatust lugeda, seda peab kõva häälega ette lugema. Eriti kehtis see Jaan Pehki ettekande kohta. Tema luges valitud palu oma teosest "4" ja see oli tõepoolest linnaluule. Täpne, vahe, naljakas. Kui täpsemalt veel võib kokku võtta kaasaegse eesti elu jaburust?

lugesin eesti ekspressi
seal kirjeldas üks õnnetu mees
kuidas ta 25 miljonit kaotas
ja pole seetõttu juba terve aasta
südamest naernud

ise kaotasin oma viimase
kahekümneviieka
tuulise ilmaga tammsaare pargis
lihtsalt lendas näppude vahelt minema
suurkirjaniku kuju suunas
no ajas naerma
niiet tilk silmas ja püksis

kujutan ette seda emotsiooni
miljonikordsena
ikka täiesti pekkis

Kas pole mitte liigne lisada, et lahkusin pärast Pehki ettekannet, sest mul oli vaja jõuda enne sulgemist raamatupoodi ja osta seesama luulekogu. Ning muidugi, nagu arvata võis, neidsamu ridu vaikselt raamatust lugedes ei olnud nad pooltki nii teravad või naljakad, kui nad seda ettekandes olid. Seega jään ma ikka sama juurde - luulet ma lugema ei hakka. Aga kui seda kusagil ette loetakse, siis lähen teine kordki kuulama. Elamus on hoopis teine!

Aga et õhtu ikka täiuslik oleks, soetasin lisaks luulele veel kaks Neil Gaimani raamatut - Stardust ja American Gods. Sest rohkem Gaimanit seal poes kahjuks ei olnud.

Käisin poes vols 12-19

Nüüd ma olen nii palju poes käinud, et lugemine läks sassi ja uued raamatud on ka kõik laua peal hunnikus. Seoses riiuliliigutamisega ei ole ma siiani suutnud oma raamatuid kuidagi ära paigutada ja hetkel on nad lihtsalt riiulisse pistetud, ilma mingi korra ja loogikata. Seetõttu ei ole uusi raamatuid mõtet sinna lisada, enne kui selle korra ja loogika välja mõtlen. Nii nad kuhjuvad laua- ja kapinurkadele.

Aga mõned, mille üle eriti hea meel on: Hannele Klemettilä "Keskaja köök", mis Raamatuklubis lõpuks ometi mulle vastuvõetavaks hinnati, Boyd'i "Üks inimsüda", erinevate autorite "Eesti kirjanduslugu" (ma olen optimistlik inimene ja arvan, et siiski loen seda ükspäev), paar kokaraamatut ja veel üht koma teist.

Viljandi antikvariaadist leidsin lõpuks ometi Baturini "Karu südame", mis ei maksnud ligi 200 krooni nagu Raamatukois. Kuigi kaalusin tükk aega - sain aru, et mulle ikkagi ei meeldi teiste loetud ja kasutatud raamatud. Ma tahaks uut ja päris oma! Aga ostsin siiski ära ja selle üle on mul väga hea meel.

Viimane poeskäik väärib siiski pikemat jäädvustamist. Saksamaale komandeeringusse sõites torkas hommikul Kopenhaageni lennujaama raamatupoes uidates äkitselt pähe, et tahan lugeda Neil Gaimani "The Graveyard Book'i". Miks, ei teagi. Lugesin selle kohta mõni aeg tagasi Mareki arvustust, millest oli meelde jäänud vaid see, et pidi positiivne raamat olema. (Heh, tervelt aasta tagasi - on mul alles hea mälu;)) Positiivsust oli mulle sel hetkel väga hädasti tarvis. Ja hiljuti loetud Gaimani "Coraline" oli hea. Lennujaamas seda muidugi ei olnud.

Saksamaale kohale jõudnuna linna peal ringi uidates jäi teele raamatupood - korralik, 4-korruseline. Muidugi oli seal kõik saksakeelne, aga ühel korrusel oli neil ka rahvusvaheline osakond. Otsisin seda ka siit riiulilt ja ei leidnud. Igaks juhuks küsisin müüja käest ka, ja oligi olemas! Teisel riiulil lihtsalt - eraldi välja pandud. Veel ostsin Longmani Dictionary of Contemporary English koos CD-ROMiga. Ma ei saa aru, miks meil korralikke sõnaraamatuid ei müüda! 34 euro eest saab rohkem sõnaraamatut, kui kõik need asjad kokku, mida Tea 1000 kr eest müüa üritab. Ning ühekeelsete sõnaraamatute valik on meil olematu.

Õhtul Gaimanit lugedes kasutasin sõnaraamatu lähedalolu ära ja kuigi harilikult ma tundmatuid sõnu lugedes üles ei otsi - sisust saab enamasti ilma selletagi aru - siis selles sõnaraamatus oli kõik olemas. Lisaks haarasin poest Jerome K. Jerome'i "Three Men on the Bummel". "Three Men in the Boat" mul juba on. Ma olen mõlemaid varem lugenud, aga selline raamat võiks kodus olla küll - mõlemad teosed on parim masenduse ravi, mida mina tean.

Raamatutega poest väljudes tundus maailm äkitselt üks väga ilus paik. Nii vähe ongi õnneks vaja!

Käisin poes vol 11 ja suur riiulimure

Tegelikult olen vahepeal päris mitu korda raamatupoes käinud ja sealt ilma ostmata välja tulnud. Sest nüüd mõtlen juba ka sellele, kuidas kõiki neid raamatuid koduriiuleile ära mahutada.

Viimased lisandused: The Timesi Maailma lühiajalugu, Karen Armstrongi "Jumala ajalugu", Doris Lessingi "Ellujäänu mälestused" - pole siiani Lessingiga üldse tutvust teinud, Alexander McCall Smithi "Scotland street 44" - seda olen piilunud juba müügiletuleku ajast saati, aga nüüd lõpuks oli ta ostmiseks sobiva hinnaga. Smithi proua Ramotswe lood mulle meeldisid - sellised rahulikud ja aeglase kulgemisega lood. Antagu nüüd ainult rohkem aega!

Pärast viimaseid oste on minu koduses raamatukogus üle 1000 teose! Uskumatu, kuid neist rohkem kui poole olen soetanud viimase viie aasta jooksul. Parem ei hakka kokku lugema, mis nende soetusmaksumus oli - pole vaja asjatut stressi omale tekitada:)

Vahepeal tegin ümberkorraldusi ja tõstsin sellega seoses ka raamaturiiuleid ringi. Nüüd kerkis jälle üles vana küsimus - kuidas oma raamatuid riiulisse seada? Praegu on mul Durrelli riiul ja Tolkieni riiul ja sõnaraamatute riiul, aga ülejäänud raamatud on kõik läbisegi, mingil määral suuruse, autori või teema järgi reastatud. Ahjaa, tegelikult on Loomingu Raamatukogu ja EPL romaanisarja riiulid ka. Kogu aeg tuleb neid juurde ka ja siis peab jälle midagi ringi tõstma.

Tähestiku järgi oleks väga igav. Nagu raamatukogus. Värvi järgi hästi ei saa - raamatuseljad on nii kirjud. Autori järgi - kokkuvõttes on see sama mis tähestiku järgi ja ikka igav. Suuruse? Hmm. Sarja? Aga ülejäänud, mis sarja ei kuulu? Teema? Tundub mõistlik, aga mismoodi neid teemasid lahterdada? Ilukirjandus on teema, aga liiga lai. Kui sealt edasi kategoriseerida, nt jutustused, romaan, fantasy, võiks ehk asja saada, aga ka sel on oma puudused. Sest paljusid raamatuid ei anna eriti hästi vaid ühe teema alla lahterdada. Ja sellisel juhul võivad ühe autori teosed erinevatesse riiulitesse sattuda, aga need võiksid võimalusel ikkagi koos olla. Siia lisandub veel esteetiline aspekt - miks ometi antakse raamatuid välja niivõrd erineva suuruse ja kujuga? Suur telliskivi ja pisike taskuteos ei näe kõrvuti seistes kuigi kenad välja.

Nüüd tuli meelde Gerry vaimustus Theodorese raamaturiiuli üle, "kus olid sõbralikult kõrvuti Darwin ja Sherlock Holmes ja Le Fanu ja Fabre. Nii pidi see minu arusaamise järgi ühes hästi koostatud raamatukogus olemagi."

Ma olen üritanud siiani Darwinit ja Sherlock Holmesi lahus hoida, aga äkki ei peaks? Nii palju ka kodus raamatuid ei ole, et riiulilt peale pisukest otsimist soovitut üles ei leiaks. Pealegi tean ma üldiselt üsna täpselt, kus mingi mu raamat on. Sest kui olen mõne välja laenanud ja selle ära unustanud, hakkab mingi hetk ikka vaevama, et midagi on kusagil puudu. Nii tulevad lõpuks nii raamat kui laenaja meelde.

Mismoodi teie oma raamaturiiuleid kujundate?

Käisin poes vol 10

Mida teeb bukahoolik siis, kui raha üldse ei ole? Istub kodus ja hoiab raamatupoodidest suure kaarega eemale? Kustutab raamatupoodide veebilehed oma veebilehitseja järjehoidjate alt? Vale puha. Bukahoolik käib hoopis Rahva Raamatu raamatuturul, kust tuleb välja 12 raamatuga (3 tükki panin riiulile tagasi, ausõna). Loeb hoolega poodide kodulehtedelt kirjastuste sooduspakkumisi ja siis läheb neile kohapeale ka järgi. Lõpuks ometi on Müüdiraamatu sari alla hinnatud - siiani olin raatsinud osta vaid esimese - Karen Armstrongi "Lühikese müüdi ajaloo", nüüd lisandusid ka müütide ümberjutustused ise. Siis veel Herta Laipaiga "Kurjasadu", David Lodge'i "Väärt töö", Neil Gaimani "Coraline", Paul Heyse'i "Jorinde" ja D.H. Lawrence "Mees, kes armastas saari". Hiljem ostsin Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" ja Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused" uustrüki. Kokkuvõttes lisandus riiulile 15 raamatut, kuigi oleks võinud minna ka hullemini.

Kõik need teosed olid jälle sellised, mille igaühe lugemisega tahaks kohe algust teha. Ehk Paul Heyse välja arvatud. See kuulub Eesti Raamatu Klassikaliste lugude sarja, mille kujundus mulle lihtsalt niiii hirmsasti meeldib. Aga Petiška raamatuga on isesugune lugu. Mul on lapsepõlvest sellega seoses väga soojad mälestused. Leidsin selle kooli raamatukogust ja sellest algas minu suur antiikmütoloogia huvi, mis tipnes antiigileksikoni läbilugemise ja kõigi jumalate ja jumalannade sugupuude ülesjoonistamisega. Praegu on mul küll mitu Kreeka müütide teost, mis palju põhjalikumad, ja ega ma seda üle lugema ilmselt ei hakka, aga ostmata ka ei saanud jätta, eriti kuna sellele on mai lõpuni Suures Eesti Raamatuklubis eripakkumine.

Mul on siiralt kahju kõigist nendest lastest (enda oma kaasa arvatud), kes praegusel arvutiajastul jäävad ilma muinasjuttude võlumaailmast, olgu need siis Eesti (Eesti rahva ennemuistsed jutud), Iiri ja Šoti (Torupill, haldjad ja hiiglased), Kreeka (seesama Petiška teos), või muude rahvaste (Saja rahva lood) omad. Mina mäletan seda tunnet ja mõtteid, mis tekkisid neid kummalisi lugusid lugedes ja täiesti teistsugusesse maailma sisse hiilides. Juba pildid olid harilikult nii erilised ja ainuüksi neid vaadates võis omale igasuguseid asju ette kujutada. Muinasjutte loen siiani heameelega, aga enam ei tekita nad sarnast tunnet. Ma ei suuda enam näha seal sees kõiki üksikasju ja sügavust, seda mida pole kirja pandud, aga mis lugude sees ja taga olemas on.

Käisin poes vol 9

Käisin poes ja ostsin omale Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika"! Kõigepealt istusin Apollo pehmesse tugitooli ja lugesin raamatu peaaegu läbi. Mõttega, et seejärel otsustan, kas osta või mitte. Kui kusagil esimese kolmandiku peal oli tunne, et ei tea.. kas on ikka see... ehk siiski mitte, kuid kui raamat läbi, astusin otse kassasse. Sellisesse teosesse peab ikkagi süvenema ja pealegi oli seal ääretult intrigeerivaid mõtteid kirjas.

See oli muide elus esimest korda, kus ma raamatupoes raamatu loen. Enamasti meeldib mulle neid rohkem vaadata ja käega katsuda. Ja täiesti normaalne tegevus, nagu välja tuli. Teised teevad seda ilmselt kogu aeg. Tulin ühelt täiesti masendavalt tööalaselt kohtumiselt, kuid tunnike raamatupoe pehmes tugitoolis ja lisaks sellele ka raamatu omandamise rõõm kaotasid masenduse nagu muuseas. Keegi ei tulnud mind minema ajama, kuigi lisaks Mikita raamatule lugesin peatüki ka Anu Saluääre "Põhjamaadest ja Eestist".

Käisin poes vol 8 ehk Bukahooliku üleelamised majanduslanguse ajal

Ei osta ühtegi raamatut! Esiteks, lugemata raamatute arv kodus ei vähene, pigem suureneb. Teiseks, säästueelarve ajal lihtsalt ei saa omale raamatuid lubada. Võib külastada raamatukogu, aga seal on uuemad ja huvitamad pidevalt väljas. Pealegi ei vähenda raamatukoguraamat kodust lugemata raamatute nimekirja. Ega asenda seda õndsat tunnet, kui oled uuele raamatule riiulil koha leidnud. Aga looduse vastu ei saa. Üle pika aja käisin raamatupoes. Ja sain aru, mida tähendab massohism. Tõepoolest ei mäleta, et NII palju allahinnatud raamatuid oleks varem müügil olnud. Lehitsen raamatut (hea! uus! odav! ilus! huvitav! odav!) ja panen ennast ületades riiulile tagasi. Järgmisega teen samamoodi. Aga poest välja ei lähe. Selle asemel lähen järgmisesse poodi. Lõpuks ei osta ühtegi raamatut.

Õhtul tuleb meelde, et headel aegadel on siginenud mõned Rahva Raamatu kinkekaardid. Järgmisel päeval lähen tagasi ja ostan need, mida tõesti tahtsin. Johan Huizinga "Keskaja sügis", Sinikka Piipo ja Ulla Salo "Meelte ja tunnete taimed", Asra Behni "Oroonoko" ja Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli". Vähemalt kakskümmend, mida ehk muul ajal oleks ka soetanud, jäävad minust maha.

Täna blogisid lehitsedes satun Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika" kiituse peale. See on hetkel Apollos püsikliendihinnaga. (Apollos on terve hulk suurepäraseid raamatuid hetkel püsikliendihinnaga, aga neile ma tervislikel kaalutlustel ei mõtle. Kuni tänaseni, nagu selgus.) Nüüd on see veel ainukesena täielikust õnnest puudu. Kuni järgmise korrani.

Lõpetasin sellest aastast "Loomingu raamatukogu" tellimise ära, sest ma lihtsalt ei jõudnud kõiki neid laekuvaid raamatuid üle käia, pealegi oli seal palju sellist, mis mind ei huvitanud. Aga täna arvutasin üle, et tellides tuleb ühe raamatu hinnaks 12!!! krooni. Oroonoko maksis poes 45. Äkki peaks ikka taastama?

Käisin poes vol 7

Otsustasin küll vahepeal, et poes ei käi - eriti raamatupoes ei käi, aga kus sa pääsed! Kõigepealt leidsin Prismas kasti seest 49 krooniga Geraldine McCaughreani "Peeter Paan punases", no kuidas sa sellist raamatut siis ostmata jätad! Raamatuklubis oli pakkumises 79 krooni eest "Täielik toataimede käsiraamat". Kuna ma oma Virve Roosti 30 aastat tagasi välja antud toalilleraamatu juba ammu ära kaotanud olen ja tema viimane raamat üle mõistuse kallis oli (No milleks on vaja käsiraamatuid trükkida paksule ja raskele kriitpaberile, hiiglasuures formaadis ja selle eest üle 300 krooni küsida?), siis parem see kui mitte midagi, eks ju? Lapse jaoks ostsin Apollost 27 kr tükk Susanna Clarke'i "Jonathan Strange & härra Norrelli" triloogia, ikka lootuses, et äkki SEE raamat teda lugema paneb. No Harry Potterit ta ju luges. Lootus kustub viimasena! EPL Eesti lugude sarjast rändasid riiulile Jaan Krossi "Kolme katku vahel"- seda ma pole lugenudki veel! ja Aino Kallase "Reigi õpetaja". Aino Kallast ma pole ka lugenud. Küll ükskord lugemisjärg ka nende raamatuteni jõuab. Endiselt lootusrikas...

Käisin poes vol 6

Sattusin täna Eesti Keele Instituudi majja Roosikrantsi 6 ja avastasin, et seal on lausa kaks raamatupoodi! Ateena ja Bukinist. Esimene müüb uusi raamatuid - Eesti Keele Sihtasutuse omi ja muid ka. Seal oli riiulite viisi raamatuid, mida tavalises raamatupoes pole või kui on, siis ilmselt mõnesse kaugesse nurka või lae alla peidetud. Igasuguseid põnevaid teoseid. Kas te teadsite, et meil on olemas Aseri-eesti sõnaraamat, hetkel müügis soodushinnaga! Bukinist müüb kasutatud raamatuid, aga seekord ei ostnud ma kummastki midagi, kuigi taevas teab - oleksin tahtnud küll.

Õhtul võtsin osa Apollo kirjandusklubist, kus seekord vesteldi Carlos Ruiz Zafóni raamatust "Tuule vari". Seda raamatut on viimasel ajal kõvasti kiidetud, aga ei ole veel selge, kas ma ta ette võtan. Olen üsna kindel, et loen ta huviga läbi (ajalugu, seiklused ja põnevus läheb mulle alati peale!), aga kas ikka maksab, on veel küsimus.

Kuna juba raamatupoes olin, pidin ka seal natuke ringi vaatama, mis muidugi lõppes nagu tavaliselt. Läks õnneks lahkuda vaid ühe raamatuga - Olivia Judsoni Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele. Tutvustuse järgi "unikaalne raamat seksist, milles räägitakse näiteks juhtumitest, millal nekrofiilia pole põlastusväärne, kuidas ja millal on õigustatud kannibalism, millal on parim aega sugu muuta ja millistel puhkudel sobib oma kallim ära süüa." Autor on evolutsioonibioloog.

PS. Viimane Keskus on üle ootuste huvitav, palju ruumi raamatutele, kirjandusele ja kirjanikele.

Käisin poes vol 5

Bukahoolik suutis ennast tervelt kuu aega talitseda ja ei käinud üheski raamatupoes. Et siis, kui juba käia, ikka korralikult. Ja seda ma viimasel nädalal ka tegin. Niisiis külastasin kõigepealt Stockholmis Bok o Bild raamatupoodi (aitäh Danzumehele vihje eest!). Mul oli kohe hea meel, et mu rootsi keel suurem asi ei ole, sest rootsikeelseid hea hinnaga pocketeid oli seal riiulite kaupa, sealhulgas ikka selliseid, mida ma mõnuga lugenud oleksin. Aga et mitte päris ilma ostuta raamatupoest välja tulla, soetasin suure pildiraamatu ahvidest. See on mul nüüd öökapi peal ja aeg-ajalt ikka kiikan, mis nägu need ahvid täpselt on. Väga lahedat nägu on.

Eesti erinevatest raamatupoodidest leidsid tee riiulile:
Ruth Binney "Maitseraamat", Stendhal "Punane ja must", Gerry Olin Greengrass "Koerajooga. 10 000 aastat poose", Umberto Eco "Minipäevik", Lennart Meri "Hõbevalge", Anne Lange "Tõlkimise aabits" ja Jüri Üdi "Tiibadega raamat". Tegelikult läksin ma Juhan Viidingu kogutud teoseid ostma, aga raamatu mahtu ja hinda nähes lõin põnnama. Seega otsustasin temaga lähemat tutvust teha esialgu natuke vähem mastaapses vormis. Suurem osa ülejäänud raamatutest jäid näppu muidugi soodsa hinna tõttu, aga mul on kindel kavatsus need kõik ka läbi lugeda! Kaheksa raamatut - polegi kõige hullem :)

PS. Ma tõepoolest loen juba kolmandat kuud Tolkieni biograafiat, aga progress on märgatav - juba olen poole peale jõudnud:)