John Steinbeck

"Karbitänav"
Tegin Steinbeckiga esmakordselt tutvust 1991. aastal USAs, kui telekast tulid ärevad uudised riigipöördest Nõukogude Liidus ja korra näidati isegi Savisaart ja Meri. Aga peagi vahetusid need palju tähtsamate uudiste vastu, nagu kohalike õpetajate streik ja koolibussi avarii. Telefoniliinid olid umbes, helistada polnud võimalik ei Tartusse isale ega Helsingisse õele. Tulevik paistis hägune. Mina aga nautisin vanatädi välis-eesti raamatukogu ja muudkui lugesin ja lugesin. Muuhulgas lugesin esimest ja ainukest korda läbi "Tuulest viidud". Aga sügava mulje jättis mulle "Karbitänav". Need kaks ongi meelde jäänud, kuigi lugesin kindlasti palju rohkem. "Karbitänava" esimesest lugemisest jäi meelde teravmeelne viis joogipoolise hankimiseks, kus Eddie valas baarileti alusesse kanistrisse kokku kõik klientide klaasipõhjad. Ja mingi kvaliteet, või tunne, kustsaadik olen teadnud, et John Steinbeck on üks pagana hea kirjanik.
"Karbitänav" kuulub Steinbecki plusspoolele. Mitte selles mõttes, et ta oleks teistest teostest kuidagi parem, vaid et see on positiivne, humoorikas ja maagilinegi.
Tõlkinud Kalevi Kvell.

"Hiirtest ja inimestest" on ka väike raamat, kuid kuulub miinuspoolele. See on jutustus unistustest ja armastusest. Vist ikka armastusest, mitte lihtsalt sõprusest kahe mehe vahel. George ja Lennie rändavad Californias Suure Depressiooni ajal tööotsingul ühest farmist teise. Aga nad ei ole tavalised
hooajatöölised, neil on unistus. Unistus päris oma majast, paarist aakrist maast, kohast kus mitte keegi neid ei käsuta ja kus Lennie saaks küülikuid kasvatada. Ühel hetkel tundub, et unistusel on määratud täituda, kuid see on siiski vaid meelepete. Õnnelikku lõppu pole ette nähtud.
Tõlkinud Udo Uibo.

"Me tusameele talv" 
Olin jõudnud viienda peatükini, kui mõtlesin, et fantasy ja krimi on küll toredad lugeda, aga Kirjanduse vastu nad siiski ei saa. Steinbeck kahtlemata on suur kirjandus, see on midagi, mis pärast läbilugemist peaks sind tegema paremaks inimeseks, või targemaks, või vähemasti panema mõtlema. Suur kirjandus ei pea olema midagi keerulist ja rasket, millest end tahtejõuga läbi närida. "Me tusameele talv" on suur kirjandus.

Ethan Allen Hawley töötab itaallasest omaniku juures poemüüjana. Tema naine ja lapsed ei ole rahul ei tema positsiooni ega sissetulekutega. Sest nii pood kui tegelikult kogu kvartal kuulus alles hiljuti Hawley'de perekonnale, kuid Ethani isa kaotas nende varanduse, millele Ethan oma viletsate finantstehingutega viimase põntsu pani. Ise on ta eluga rahul, kuid naine sooviks "pead kõrgemal hoida". Vaalapüüdjate perekonna järeltulijana on Ethan uhke ja põhimõttekindel mees, kes ei valeta, varasta ega võta altkäemaksu. Tal on linnas siiski mingi positsioon, mida näiteks "makaroonist" poepidajal ei ole, kuigi tollel on jälle raha. Ühe vestluse käigus pahvatab Ethan poepidajale, et "sina oled sisserändaja, meie pere on siin elanud juba kakssada aastat!" Ometi, poepidaja Sitsiilia perekonna mitmetuhande aastase ajaloo vastu ei ole tal siiski midagi panna.

Kuid pikapeale hakkab ta kaaskondlaste vihjete mõjul järgi mõtlema, kas siiski poleks mingit võimalust olukorda muuta. Ei, raha ta ei vaja, selle järele pole tal mingit huvi, kuid raha on vahend, mis võimaldab tõsta nende positsiooni linnas, avab uksed. Nii mõtlebki ta välja plaani, mis ei saa ebaõnnestuda. Kuid keegi ei saa tõsta oma heaolu ilma, et see toimuks teiste arvelt. Igaüks peab oma tegude tagajärgede eest vastutama. Küsimus on valikutes ja meie otsuste tagajärgedes. Sest kui ta lõpuks poe omanikuks saab, ei too see üldsegi õnne ja rahulolu.
Tõlkinud Harald Rajamets.

Teised kirjutavad:
Hiirtest ja inimestest
Raikküla raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, südamelähedaselt, Päikesejänku ja sada raamatut
Me tusameele talv
Danzumees, Kriteerium, Roheline värav, Noppeid raamatutest