Pudinaid 6

Väikesed kokkuvõtted mullu loetud raamatutest. Eelmine aasta ei olnud lugemise mõttes kuigi produktiivne ja blogi kirjutamise mõttes veelgi vähem. Püüan nüüd vähemalt tagantjärele midagi kirja saada. Kuna aasta tagasi loetust on mõnel juhul alles jäänud vaid ähmased tundekillud, mälestus rõõmust või arusaamatusest, sõrmeotstesse jäänud tunne raamatu lehtede pööramise aistingust (jah, paberraamatul on siin väga selge eelis - me ei ole vaid silmadega, vaid kogu kehaga), ka mälupilt endast koos selle raamatuga diivani pealt tõustes, või "näe, seda ma ei teadnudki veel"-tundest või "äkki järgmine lugu ütleb ometi midagi"-tundest, siis palun antagu mulle need üldistused ja laialivalguvad mõttekillud andeks.

Piret Mäeniit "Loomaaia jäljerajad"
Kui teid huvitavad loomad ja Tallinna loomaaed, siis siit raamatust saab mõlema kohta palju teada. Eelkõige on see Tallinna loomaaia loomise ja olemise lugu, koos kõigi selle elanike, asukate ja läbiastujatega. Portreteeritakse olulisemaid juhte, nende seas kõige pikemalt Karoly Sterni ja Mati Kaalu. Mööda ei pääse muidugi ka kõige tähtsamast - loomadest. Informatiivne ja huvitav. Seda ei saa päris võrrelda nt Turovski kirjutatud loomaaiaraamatutega, sest siin on rohkem fakte ja ajalugu ja statistikat. Aga kui tegemist on loomadega, siis jagub nii naljakaid kui muhedaid kui kurbi juhtumusi küllaga.

Bruno Schultz "Kaneelipoed"
Selline novellikogu, mis nõuab arenenud maitset. Vist. Vajab sisseelamist. Loed ja ühel hetkel hakkab nagu looma, et siis järgmisel leheküljel taas arusaamatusse vajuda. Tutvustus ütleb, et „Kaneelipoed“ on justkui romaan novellides, tegevuspaigaks mütologiseeritud ja paisutatud reaalsus, kujuteldav fantastiline linn, mis meenutab mitmeti autori kodulinna Drohobyczi. Peategelane liigub ringi linnas, mis muudab kuju, kus tegelased ilmuvad ja kaovad ja muunduvad. Aga mitte nii, nagu mõnes ulmeromaanis, vaid nagu unenäos - ümbritseva muutumine ei pane kedagi imestama, see lihtsalt on nii ja sellega tuleb kohaneda.

Dino Buzzati "Koer, kes oli näinud Jumalat"
Erinevalt Bruno Schultzist on siinsed novellid vähem ekspressiivsed, tegelikult üldse mitte, kuid ka siin on olemas oma koht üleloomulikul. Eelkõige niminovellis, mis suurepäraselt annab edasi inimsoo väiklust ja kartusi ja ebausklikkust. Tore lugemine oli.

Kristiina Ehin
Kõik algas sellest, et "Naised köögis" avaldasid suurepärase plaadi ja andsid vaimustavaid kontserte. Siin on kokku saanud üksteist täiendavad muusikud ja tulemuseks on midagi liigutavat ja kaunist. Ja kelmikat. Paljud laulud on tehtud Kristiina Ehini tekstidele ja ma tahtsin neid veel. Lugesin nelja luulekogu - "Kaitseala", "Simunapäev", "Emapuhkus" ja "Viimane monogaamlane". Viimane koosneb kahest osast - ühes raamatus on Luuletused ja teises Jutud. Kuigi võiks arvata, et jutte on lihtsam lugeda, siis seekord nii ei läinud. Tegemist on sürrealistlike lühikeste jutukestega ja mul on taolistega alati raskusi olnud (viimati näiteks Jelena Skulskaja puhul). Luuletusi oli lihtsam lugeda. "Kaitseala" oli nagu päevik - luuletused vaheldumisi päevikukatketega, mille autor kirjutas üksi Mohni saarel elades. Ja jällegi läks mul luuletustega nii, nagu alati - lugedes libistad silmad üle ridade ja ajju jõuavad vaid fragmendid. Sama luuletust kuulates on elamus hoopis teistsugune - siis on rõhud ja pausid kõik õigel kohal. 

Tove Jansson "Muumitroll"

No mis ma ikka "Muumitrolli" kohta kirjutan. Võtsin selle ette, kuna raamat oli ilmunud minu sünniaastal ja ma vahepeal mõtlesin, et proovin ka ühest Reading Challengist osa võtta, kus oli vaja lugeda teost, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Aga tegelikult ei ole Muumitrolli lugemiseks ühtegi ettekäänet vaja, see on raamat, mida võib igal ajal ja igas asendis lugeda. Kui lapsena mulle "Muumipapa ja meri" eriti ei meeldinud ja ma selle tihtipeale vahele jätsin (lemmik oli "Muumipapa memuaarid"), siis täiskasvanuna on sellel üsnagi teistsugune maik juures. 

Kui te ei ole mõnda aega Muumitrolle lugenud, siis võtke ette. Alustuseks võib ka kuulata: Katkend VAT-teatri esituses. 

Veel katkeid: Raamat ja Kuu

Siin on BrainPickingsi artiklid Tove Janssonist ja Muumitrollidest (inglise keeles), väga kosutav lugemine. 

Jaan Tootsen (koostaja) "Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud"

Neid loenguid saab internetist ka kuulata, aga raamatuna on nad peale kuulamise ka ilusad vaadata. Tekstile lisaks on siin ka fotod ja joonistused. Ja ikkagi on nii, et kuulamine ja lugemine on kaks ise aistingut. Kuigi olen siit mõnda loengut juba mitu korda kuulanud, leidsin ülelugemisel ikka veel midagi uut ja teistsugust, mille üle järele mõelda. Siin on Fred Jüssi, Valdur Mikita, Kristiina Ehin, Sven Grünberg, Toomas Paul, Indrek Neivelt, Kalev Rajangu ja Peeter Laurits. Kõik eriilmelised ja niimoodi kokku panduna täiendavad üksteist.

Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
Kreeklane Kallifatides emigreerus Rootsi 70ndatel. Ta õppis ära rootsi keele, võttis roosi naise ja kasvatas oma lapsed rootslasteks. Ta hakkas rootsi kirjanikuks. Ja ometi tunneb ta, et on võõras, et teda ei võeta omaks.
Esimene pool raamatust ma ei saanud üldse aru, millest ta kirjutab. Loed sõnu ja lauseid, aga mõttest aru ei saa. Kallifatidese hingevaevad ei suhtestu minu eluga mitte kuidagi. Kuigi ma võiksin ju ka paralleele leida - olen samuti elanud võõramaalasena Rootsis ja tean küll, kuidas rootslased meiesugustesse suhtuvad. Ometi ei leidnud ma endal ja Kallifatidesel mitte kui mitte midagi ühist. Raamatu teise poolega läks nagu paremini - kas siis hakkasin autori mõtetega harjuma või kirjutas ta seal midagi teisiti. 

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool. Baikali järvest Alaskani"
Ei osanudki sellest raamatust nii palju oodata. Autoriks on sakslasest ajakirjanik, kes tahab teha filmi Siberi põlisrahvastest ja saada kinnitust hüpoteesile, et Ameerika põliselanikud liikusid kunagi Siberist üle Beringi maakitsuse Ameerikasse. Reis toimus 2001 ja raamat on kirjutatud kohe pärast seda. Praeguseks on kõnealune hüpotees juba üsna kindlalt juurdunud. Selleks reisib rahvusvaheline filmitrupp läbi Siberi, kus puutub kokku Venemaa vaese tegelikkusega, aga ka hingematva suuruse ja iluga, parmudest ja kihulastest rääkimata. Siberist sõidetakse Alaskale, kus kohtutakse nii inuitide kui ka indiaanlastega. Seal on huvitav kogukond õigeusklikke indiaanlasi, kelle surnuaial õigeusu ristid on täieõiguslikult kõrvuti indiaani hingemajakestega.
Bednarz kirjutab ka külastatud paikade ajaloost ja vaatleb kogu põlisrahvaste teemat natuke laiemalt, mis on väga huvitav. 

Stephan Bartels, Till Raether "Mida mehed tunnevad?"
Kui saate, ärge lugege. Autorid ütlevad sissejuhatuses, et nad kasutavad oma näidete paremini illustreerimiseks stereotüüpe ja klišeesid neid groteskseks edasi arendades. Tegelikkuses aga lasevad nad nendelsamadel klišeedel liugu. Näited, mis nad toovad, on stereotüüpsed - naine on ikka koristamis- ja hügieenihull, naine tahab kogu aeg rääkida (muidugi tunnetest) ja üleüldse tahab naine elada täiuslikku elu.
Mees aga vaatab jalgpalli (jalgpallile on pühendatud eraldi peatükk), armastab rämpstoitu, ei söö puuvilju ja otse loomulikult ei räägi ... tunnetest.
Ainuke, mis autoreid veidike rehabiliteerib, on viimane peatükk, kus nad toovad mõned nõuanded meestega suhtlemiseks - need on üsnagi mõistlikud. Aga tegelikult on raamatut üsnagi naljakas lugeda, kui sellest liiga palju ei oota. 

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
On irooniline, et samas sarjas ilmusid nii Luule Viilma esoteerilised õpetused, numeroloogia käsiraamat ja muu taoline kui ka rangelt teaduspõhist lähenemist pooldav Klein. Muide, ma lugesin sarjas ilmunud Luule Viilma "Ellujäämise õpetuse" ka läbi. Ja ma tõesti proovisin mõnda tema soovitust, aga tundub, et selle jaoks on midagi enamat tarvis.

Lühike vastus pealkirjale: muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Meie aju on juba niimoodi loodud ja evolutsioon sellele kaasa aidanud. Muuhulgas saab siit teada, et laste kasvatamisel on vanemate käitumisel lapse arengule üsna väike mõju. Mis võib lapsevanematele olla nii vabastav kui ka ärritav teadmine. Hästi kirjutatud ja huvitav teos, nagu öeldud, ka rangelt teaduspõhine. Ehk kõik Kleini toodud väited on kenasti teadusuuringutega ära põhjendatud. 

Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

Tove Jansson "Suveraamat"

Tove Janssoni "Suveraamat" on selline raamat, mida tahaks muudkui lugeda ja lugeda. Sa loed läbi ühe peatüki ja sulle tundub, et see oli raamatu kõige parem peatükk, sest see lihtsalt on suurepärane. Aga siis sa loed järgmise peatüki ja see on veel parem ja ülejärgmine on vähemalt sama hea. Ja niimoodi kuni lõpuni välja.
Tegevus toimub ühel Läänemere saarel, kus elavad vanaema ja lapselaps, muidugi on isa ka, aga tema ei ole eriti oluline. Vanaemal ja Sophial oma saladused ja tegemised ja jutud.

Millal sa ära sured? küsis laps. 

Ja vanaema vastas: Varsti. Aga see ei puutu vähimalgi määral sinusse.

Miks? Küsis lapselaps.

Vanaema ei vastanud, ta läks mäest üles ja suundus järsaku poole.

Sinna ei tohi minna! karjus Sophia.

Memm vastas põlglikult: Ma tean. Meie sinuga ei tohi järsaku juurde minna, aga praegu me igatahes läheme, sest su isa magab ega tea sellest midagi. (lk 22)

Ma ei oskagi rohkem midagi välja tuua, sest üks väike lõik ei anna edasi selle raamatu fluidumit ja siis peaks jällegi liiga pikalt tsiteerima. Lugege seda positiivset ja elujaatavat raamatut. Kohati tuletab meelde "Muumipapat ja merd" (mis mulle lapsena eriti ei meeldinud) oma mõtlikkuse ja rahulikkusega. Lisaks on oluliseks osaliseks veel saar ise, selle loodus ja mere suursugusus, aga ka inimesed oma veidrustega. "Suveraamat" ei ole lastele kirjutatud, aga ega neil selle lugemine keelatud ei ole ja usun, et paljudele võiks see meeldida küll. Täiskasvanutele igal juhul.

Tõlkinud Maarja Aaloe-Laur

Teised kirjutavad:
Postimees
EPL
bookwormevamaria
Siinpool silmapiiri
Eluülikoolis Ameerikamaal
Sehkendaja
Jana märkmed
Raamat ja Kuu (tsitaate)
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus