Vana Melchior aga toimetab Tallinnas omasoodu, lahendab vanu ja uusi mõrvu ning avastab nende tagant palju suurema asja. Peale selle saab lugeja teada nii mõndagi keskaegse maailma kohta. Põigatakse piiskopilinna Tartussegi. Hulk lehekülgi on pühendatud kohtuistungile abielurikkumise kohta, mida oli väga lõbus lugeda. Pisut keskaegsest pangasüsteemist, kaubandusest ja suremisega seotud kommetest. Suremine oli erinevalt praegusajast kõigi asi. Kui rikas kaupmees sureb, siis käib sinna juurde hulk tegevusi alates testamendi tegemisest, pihtimisest, võidmisest kuni hüvastijätmiseni. Sureva mehe juurde tulevad kokku mitte ainult lähemad sugulased vaid ka gildivennad ja muud linnaelanikud. Ka apteeker Melchior on sureva kaupmees Duseborgi juurde palutud, kes üritab talle ühest ammutoimunud kuritööst rääkida ja vannutab teda õiglust jalule seadma, et süütud ei kannataks. Varustatud vaid karbi uhkete ja väärtuslike sõlgedega, hakkab Melchior saladust lahti harutama. Keegi üritab selle käigus tema elu kallale kippuda. Kes on aga Gotlandi kurat, kellest siin-seal räägitakse ja kelle eest Melchiori hoiatatakse?
Hargla, Melchior ja pikad arutlused patust, jumalast ja hingeõnnistusest käivad kokku nagu hõbesõlg ja seto naise rind. Karastunud lugeja juba teab ja laseb silmadel neist arutlustest kiiresti üle libiseda. Vähemalt minul kippus nende ajal tukk peale tulema. Samas jälle on tema keskaegne maailm selline, kust ei tahakski nii väga välja tulla. Raamat on üsna paks (558 lk) ja seega veedab lugeja selle seltsis mõne aja. Aga kui raamat juba läbi oli, siis oleks tahtnud veel selles maailmas koos Melchioriga ringi jalutada.
Teised kirjutavad:
Martinsoni raamatublogi
Kirjanduslik päevaraamat
Postimees
Sehkendaja
Triinu raamatud
Raamatuarmastus
Siiliste raamaturiiul
Lugemiselamused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar