Ma pole just suurem asi Eesti kaasaegse kirjanduse lugeja. Aga kui Tõnu Õnnepalu valiti 2006 aastal Ekspressi poolt Eesti taasiseseisvusaja parimaks kirjanikuks ja Emil Tode „Piiririik” parimate teoste edetabelis teisele kohale, tundsin vajadust see läbi lugeda. Mõni aeg hiljem tuli Anton Nigovi „Harjutused” (edetabeli kümnes koht). Pole just palju raamatuid, millest ma juba lugemise ajal niivõrd suures vaimustuses oleksin olnud. Kuni luuüdini alasti ja aus. Õnnepalu kirjutab sellest, kuidas Pariisilähedases metsas sammal lõhnab või kuidas ta tunneb ennast kohalikus võileivabaaris ja seda on nauditav lugeda. Ilus. Järgmisena kirjutab ta oma elust Tartu hallides puuküttega tubades ja Hiiumaal ja erinevates kohtades Tallinnas ja kirjutamisest ja elamisest ja igasugustest asjadest.Seda lugedes tundsin kuidagi lõplikult, et minust küll kunagi kirjanikku ei saa. Sest kirjutada endast niivõrd ausalt, alasti ja otse ... mina küll ei suuda. Tegelikult kirjutas teose Anton Nigov, kes ei ole Tõnu Õnnepalu ja seetõttu on täiesti olemas distants autori ja minajutustaja vahel, aga seda on vahel raske hoomata, sest segunevad nii mälestused kui praegune hetk ja alati pole aru saada, kumb neist parasjagu mõtleb. Samas kirjutab ta: "Ma ei oska midagi välja mõelda." Kõik on olnud.
Abielu, kokkujäämine, pole lõpuks muud kui selle tunnistamine, et koos vananeda on kergem kui üksi vananeda, ja lapsed, kes oma kasvamisega tuletavad meelde su mina surma, ühtlasi lohutavad sind selles. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellele see on antud, sellest aru ei saa. Isiklikku õnne pole olemas. Mina tean seda. Ükski mina ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn saab asuda ainult endast väljaspool - ja miks ma siis kohe sinnapoole teele ei asu?
Kui ilmus „Flandria päevik”, oli selge, et seda peab ka lugema. Õnnepalu ise ütles Ekspressile oma raamatu kohta niimoodi:Kui inimesed selle läbi loevad, on nad sooritanud visaduseproovi ja võivad ennast õnnitleda, et nad on nii paksu raamatu läbi saanud. Midagi põnevat raamatus küll ei juhtunud, aga läbilugejad on saanud kinnituse, et nad on vaimsed. Ja teiseks saavad nad ehk iseendast midagi teada.Enam täpsemalt ei olegi võimalik väljenduda. Just niimoodi ma ennast seda raamatut lugedes tundsin – mitte midagi ei toimu, lehekülgede arv kahaneb visalt, aga lugemise tunne on hea :) Õnneks olin ma seda raamatut lugedes parasjagu kodus haige ja niimoodi sain ta isegi kahe päevaga läbi, sest karta on, et tavapärase rutiini puhul oleks see mul mitu nädalat võtnud.
