Beaton on mõnus. Tegeliku eluga ei ole tema krimkadel mitte midagi pistmist. Ja see on hea. Ega siis krimkat ei loeta ju selleks, et oma argielu pikendada või sellepärast, et teada saada, kes kelle maha koksas. Siin on tähtis kõik muu - õhkkond ja tegelaste omavahelised suhted ja nägelused. Põhjamaade masendavad ja inimloomuse kurjemaid tahke lahkavad kriminaalromaane mina lugeda ei taha. Milleks? Krimka peab olema puhas meelelahutus, võimalus end muinasjutumaale kanda. "Vembumehe surm" on isegi Beatoni standardite järgi eluvõõras. Mul on alati tegu, et aru saada, mis ajal tema krimkade tegevus toimub, sest tunne on, kui oleks läinud ajas tagasi Christie juurde, kus õhtusöögiks riietuti ümber. Aga siis mainitakse nagu muuseas sülearvuteid, mis tunduvad teose raamis täieliku anakronismina. Vembumees on rikas vanamees, kes armastab vempe visata. Selliseid, et külalisele kukub kapist luukere pähe või katab WC-poti kilega või õmbleb oma tütre pidžaama varrukad ja sääred kokku. Ta kutsub oma perekonna kokku väites, et on suremas. Suremas ta küll ei ole, tahab lihtsalt oma perekonnaga nalja teha. Kuigi keegi teda eriti ei salli, tulevad kõik kohale lootusega tema rikkast pärandusest midagi omale saada. Nojah, lõpuks on ta ikkagi surnud ja konstaabel Hamish Macbeth peab tema pere hulgast mõrvari leidma. Lahendus on üsna trafaretne ja mitte eriti elegantne. Aga noh, ega ma sellepärast siis lugenud (vt algust).
Tõlkinud Ragne Kepler.
Teised kirjutavad:
loterii
Huh, õhtul võtsin raamatukogust juhuslikult järjekordse MC, ja poolteise tunniga 2/3 loetud, ikka niisama ajatapmiseks kuidagi sobilik tekst.
VastaKustuta