Tiit Aleksejev "Kindel linn"

Kõik, mida kirjutasin poolelioleva trioloogia esimese osa "Palveränd" kohta, kehtib ka siin. Samasugune meditatiivne keelekasutus, nägemused ja unenäod, kuid seekord veelgi lühemalt, veelgi napimalt, veelgi täpsemalt. Tegevus toimub alistatud Antiookias vaid kümne päeva jooksul. Uskmatutega lüüakse üks suur lahing, aga enamik aega kulub ülikute omavahelisele rivaalitsemisele ja peentele strateegiamängudele. Samal ajal peab palverändurite armee endal ümberpiiratud linnas kuidagimoodi elu sees hoidma.

Tundsin teravat puudust esimesest osast, sest selle lugemisest on möödas juba kaks ja pool aastat. Kuid ilmsesti teise osa ilmumise tõttu oli see raamatukogust välja laenutatud. Seetõttu oli algus veidi vaevaline, ülikute ja palverännul osalevate rahvaste omavahelised suhted ja intriigid olid kõik meelest läinud, samuti asjaolud, kuidas täpselt Antiookia ikka ära võeti. Aga veidi aja pärast see enam ei seganud ja sai asuda nautima Aleksejevi täpset ja nappi keelt.

Ja seal me seisame, jääraku serval, uskmatute ootel.
Vaenlane koondab ridu, on näha, kuidas vibumehed positsiooni sisse võtavad ja kuidas käskjalad kahe ründeliini vahel jooksevad.
Valjenev kõmin, vankuv maailm viimsepäevale vastu minemas.
Maailm, mis langeb, mis elab oma viimaseid päevi.
Mis langeb tühjusesse ega tea, kui kauaks.
Aeg jõuab kätte, peatub korraks ja möödub, variseb liivana jäärakusse. Sinna, kuhu me võib-olla kõik peagi variseme. Ja sealt saab alguse teistsugune aeg, saavad alguse ülestõusmise ja taevaminemise päevad.
Normannid seisavad, kilbiotsad maasse löödud, mõõgad vahedaks ihutud, odad surumiseks valmis.
Meile on määratud püsida või langeda.
Üheskoos, kolmekordse lõngana.
Sädelus me pea kohal, väga selge taeva all. (lk 95)

Teised kirjutavad:

loterii
Tallinna Keskraamatukogu
"Uus raamat" Klassikaraadios
Intervjuu autoriga, EPL
Ekspress
EPL, Jan Kaus
Õhtulehe raamatublogi
Lauri Vahtre, Sirp
Liivametsa lugemised

Tiit Aleksejev "Leegionärid"

Tiit Aleksejev kirjutas "Palverännu", mis on igale tema järgnevale raamatule hea reklaam. „Leegionärid“ on draamatekst, mis räägib Eesti Leegioni meestest, kes kunagi Sinimägedes surma said ja ühishauda aeti. Praeguseks on ka ristid nende haualt kadunud. Tegevus toimub korraga mitmel tasandil. Hukkunud mehed räägivad igaüks põhjustest, miks nad omal ajal Leegioni sattusid. Samal ajal räägivad ellujäänud oma lugu. Õhuke raamatuke, aga mõjuv. Tsiteerin autori järelsõna: Mida öelda lõpetuseks? Võib olla tisteerida Mika Waltari "Johannes Angelost": "ei ole süütuid ega süüdlasi. On ainult rahvas, kes jääb mõõga alla." Ja kui päris süüta pole keegi, on ehk mõistlik teatud lood ära rääkida ja nad seejärel ajaloolastele jätta. Suuremeelne olla. Nagu maaparandaja, kel ei olnud orja pilku silmis.

Teised kirjutavad:

Sehkendaja 
Kirjanduse ja keele ajaveeb
loterii
Andrei Hvostov, Looming

Tiit Aleksejev "Palveränd"

Igal raamatul on oma aeg ja igal ajal oma raamat. Seda tundsin täie selgusega Tiit Aleksejevi "Palverändu" lugedes. Olin tükk aega kohalikul raamatukogul silma peal hoidnud ja lõpuks sain õigel ajal jaole, kui raamat kellelegi teisele välja polnud laenatud. Kõigepealt lõpetasin eelmise poolelioleva raamatu, siis alustasin sellega, jätsin ta paariks nädalaks seisma, sest lugemiseks polnud aega, lugesin veidi, pikendasin raamatukogu tähtaega, lugesin veel veidi, algus juba meelest läinud, kuni lõpuks võtsin ette ja lõpetasin teose paari päevaga. Millest on kahju, kuna see raamat ei ole poole silmaga lugemiseks, see tahab aega ja süvenemist, et nautida autori rikkalikku keelt, tema mõttekäike ja vahel peaaegu meditatiivseid nägemusi.

"Palveränd" on lugu esimesest ristisõjast. Ristisõjaks hakati seda tegelikult nimetama alles paar sajandit hiljem, algselt oligi ta palveränd, mille eesmärgiks oli Jeruusalemma Püha Haua vabastamine uskmatute käest. Siin on palverändu vaadatud läbi lihtsa sõjamehe pilgu. Tegevus toimub 11. sajandi lõpul ja seda jutustab üks palverännu kaasa teinud mees. Kroonikad, mis selliseid üritusi kajastasid (ja millel ka autor põhineb), olid kirjutatud enamasti munkade-preestrite poolt ja mõnikord tükk aega hiljem tegelikust toimumise ajast ja seega täis ilukõnet ja ebatäpsusi. Ka ei kirjuta kroonikad suurt midagi retkel osalevate sõjameeste igapäevasest elust ja sellest, millega neil tuli iga päev rinda pista. Kroonikud kirjutavad lahingutest, suurtest ja ülevatest asjadest.

Ilmselt ei ole tõenäoline, et rüütel enne vastasele mõõgahoobi andmist pikka ilukõnet peab, pigem hüüab ta midagi sellist nagu "mättasse, raisk", kui ta üldse midagi hüüab. Tiit Aleksejev on ajaloolane, seega võib arvata, et ta on asja uurinud ja suudab nii kauget aega edasi anda nii tõetruult, kui seda üldse võimalik teha on. Lugedes võis küll end tunda kohapeal, kõrbes kuuma päikese all, lahingus vastaste mõõgaterasid nägemas, laagris kehva söögipoolist jagamas. Autor ise ütles, et teda huvitas ka see, miks läksid inimesed sellisele retkele, ometi teades, et neid ootavad ees vaid kannatused, pikad aastad nälga, janu, kurnatust, suur tõenäosus surma saada. Mille nimel nad seda tegid? Samuti süü- ja autunne, mis kaasajal on üsnagi devalveerunud mõisted, kuid tol ajal olid need ilmselt veel väga paljudele tegutsemapanevaks jõuks. Autorit huvitas, kuidas see tunne inimese käitumist muudab ja suunab.

Mis siis on see palveränduri liikumapanevaks jõuks? Usk surmajärgsesse kuningriiki? Häbitunne? Ahnus, soov saada kuulsaks ja rikkaks? Ja lõpuks, nagu alati ja ikka - otsige naist!
Aleksejev ise ütles, et see on ajalooline põnevusjutt, seega ei maksa teosest otsida eksistentsialistlikke mõtteid ja suurt ning sügavat filosoofiat. Ühest küljest saabki teost lugeda kui kujunemislugu - kuidas noor mees areneb, õpib ja armastab. Sekka põnevust, lahinguid ja kavalaid strateegiaplaane. Kuigi teine ja sügavam pool on siin raamatus täiesti olemas.

Nägijaks sain minagi. Ma mõistsin, et Anatoolia oli midagi enamat kui laastermaa, kui rändhõimude turmatud provints. kaotus oli ta, kõrbe tagenemine ja tühjaks joodud karikas, consommatum est, palju kolpi, mitte ainult üks, ristiasetatud luudega, ristialune. Palju kolpi, hambaidpidi liivas. Palju palveid, palveränd, murenev maa, õnarused ja õõnsused, nahistamine ja krabin, rotid surnud mehe rinnakorvis. Ma palusin: Neitsi Maarja, anna mulle jõudu, Maarja ja Maria, teie kaks. Elujõudu, mis aitab elu üle elada, jõudu, mis on paranevates haavades ja kokkukasvavates luudes, Jõudu, mis aitab pärale jõuda, mis on mõõgarihmas ja veremaitses ja mullas ja viinamarjades, mis mädanevad, kui neid ei murta, ja murdke, murdke neid ometi, paljaste kätega, väädilt lõikamata. Kõik need päevad, kõik need võimalused. Oh kurat küll. (lk 179)

Lugu lõppes Antiookia alistamisega. Olin millegipärast oodanud, et kirjeldatakse ka Jeruusalemma alistamist, sest sellele, et palverändurid sinna jõudsid ja oma eesmärgi täitsid, on kogu teoses vihjeid. Aga lõpp oli Antiookias ja sellega jäi lugu minu jaoks poolikuks. Kuigi peategelasest rääkides - tema jaoks oli see ühe etapi lõpp. Aga nii on ehk lootust teisele osale? Teemat, mida arendada, on ju küll. Ning, nagu intervjuust lugeda saab, ongi teine osa tulemas ja autor ise ütleb nii: "Tahaksin ka ise teada, mis neist tegelastest edasi saab."

Teised kirjutavad:
Tõnu Õnnepalu, Looming
Meelis Friedenthal, Vikerkaar
Jan Jõgis-Laats, EPL
Linda Kaljundi, Sirp
Ilmar Raag, Postimees
Õhtulehe raamatublogi
Liivametsa lugemised
Toomas Paul, Keel ja Kirjandus
Postimees, intervjuu
loterii 
Never Judge a Book...