Kairi Leivo "Viljandi pärimusmuusika festivali lood"

Kairi Leivo pani kokku "Viljandi pärimusmuusika festivali lood", mis kirjeldab killukesi selle kahekümne viie aastase festivali ajaloost. Lugusid jutustavad peamiselt festivali korraldamisega algusest peale seotud inimesed. Ando Kiviberg, Ülle Ots, Piret Aus, Raivo Sildoja ja paljud teised. 25 aastat tagasi oli seltskond noori Viljandi tudengeid, kes tahtsid teha midagi suurt ja midagi teistmoodi. Ilma mingite eelteadmiste ja kogemusteta alustati oma festivali korraldamist, abiks tohutu entusiasm ja nooruse energia.

Jah, unistada tuleb suurelt ja veel suuremalt tegutseda. Ainult nii jõuab kuhugi. Praegu on naljakas lugeda ja tegijatel ilmselt ka naljakas meenutada, kuidas algusaegadel kõike ise ja põlve otsas tehti. Raivo Sildoja:

Mäletan, kuidas alustasime Aleksander Sünteri vana kastiautoga hommikul poole viiest ringi piimakombinaadist, siis leivakombinaati leiva-saia järele ja meeskonna tüdrukud tegid sellest pillimeestele hommikusööki. Kõik käis tohutu entusiasmiga, öösel sai paar tundi magada ja hommikul läks jälle uus ring lahti. Mingil hetkel muutus festival populaarsemaks ja siis sai hakata publiku käest ka piletiraha küsima, aga enne seda saime tulu ainult meile antud toodete müügist. 

Jäin mõtlema, mida öelda raamatu kohta inimesele, kes kunagi folgil pole käinud. Aga siis sain aru, et talle ei olegi vaja midagi öelda, sest selline inimene seda raamatut ju ei loe. "Viljandi pärimusmuusika festivali lood" on pigem fänniraamat, kõigile neile, kellel on festivaliga side, olgu siis osaleja või külastajana.

Autor ütleb, et igaühel, kes korragi festivalil käinud, on oma lugu. Kuigi raamatus räägivad oma loo erinevate valdkondadega tegelenud inimesed, siis minu jaoks jäi käsitlus ühekülgseks. Neile, kes on üle pea asja sees, on festival midagi üsna muud kui pealtvaatajale või esinejale või miks mitte šašlõkimüüjale. Selles raamatus on toodud tegijate lood, aga puudu jäi kõrvalpilk. On küll külastajate kirjutatud vahepalad, kuid need on pigem meeleolud, hetkemuljed, mälupildid. Muusiku pilku esindab oma looga Maarja Nuut, aga tema räägib rohkem oma muusikalisest arengust kui Viljandi festivalist. Samas, need kaks on ilmselt vägagi seotud. Kairi, pane kokku veel üks raamat?

Lisaks on neli artiklit, mis on otsapidi pärimusmuusikaga seotud, aga teemade valik (mäng, vabadus, mehe laul, keele areng) tundus juhuslik ja artiklid ei olnud ausalt öeldes eriti huvitavad. Taive Viiding ja Ants Johanson kirjutavad sõna "pärimusmuusika" tekkimise loost, mis on iseenesest põnev
teema, aga kuna see põhineb varem kirjutatud põhjalikumal artiklil ja on varustatud viidetega, siis langes see teose üldisest stiilist välja.

Küll oli huvitav lugeda katkeid, mida ajakirjanduses nende 25 aasta jooksul festivalist kirjutatud on. Lõpus on toodud ka kõigi festivalide plakatid ja esinejate nimekiri aastate kaupa. Tunnistan, tudeerisin seda põhjalikult ja avastasin, et isiklik mälu on alt vedanud. Korraks tekkis isegi kahtlus, et käisin esimest korda Viljandis 1996. aastal, mitte 1995, nagu olen kõik need aastad teadnud. Pärast pikka juurdlemist ja mälusoppides tuulamist, jõudsin järeldusele, et oli ikka 1995. Huhh. Aga neid nimekirju ja plakateid lehitsedes võib küll pikemalt meenutustesse uppuda.

Ja kuna minu lugu raamatusse ei mahtunud, siis kasutan võimalust ja panen selle siin kirja.

"Eesti keel nagu nuga"

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:

Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina

(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")

Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")

Erik Sakkov "Pantokraator. Valge raamat "

"Valge raamat" on Erik Sakkovi kirjapandud ansambel "Pantokraatori" lugu. Sakkov kirjeldab oma kooliaegseid tegemisi, sõpru ja bänditegemist suure soojusega.  Sõpradest-bändikaaslastest kirjutab Sakkov värvikalt, kuid ei lasku kunagi õelutsemisse. Naerda oskab ta ka iseenda üle. Tahtmatult tuli pähe võrdlus Mihkel Raua poriraamatuga. Muidugi on need kaks väga erinevad raamatud ja ühisosaks ongi vaid see, et rääkisid samast ajast ja kohast ja muusikast ja ansamblitegemisest.

Väga sümpaatne on lugeda, kuidas poisid kogu hingega asja kallal olid. Hoolimata vananenud tehnikast ja pea olematutest oskustest ei antud alla ja muudkui katsetati ja harjutati.

Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi. (lk 173)

Isegi sõjaväes olemine ei seganud bändiga edasi tegelemist. Siis käis see kirjade ja kassettide abil. Mõned omavahelised kirjad on ka ära trükitud. Kribukäekirja lugemine oli paras vägitükk, aga ärge neid kirju kindlasti vahele jätke!

Raha esinemiste eest ei võetud, sest see, mis tehti, oli kunst ja raha vaid rikkus kõik ära. Oldi valmis öösiti salvestama, sest päevasteks aegadeks raha ei jätkunud, rasket tehnikat käte otsas mööda Eestit ringi vedama. Rääkimata selle tehnika ehitamisest. Mida kõike nõukaajal saada ei olnud ja mida ise pidi tegema.

Vajalikud jupid saadi Narva mäe raadiopoest või isa-ema töö juurest. Nõukogude ajal oli isa ja ema töökoht ammendamatuks varaaidaks. Kui ema töö juures näiteks vajalikku transistorit ei olnud, siis seda, mida ema töö juures oli, sai vahetada omakorda muude asjade vastu. (lk 28)

Koolivaheajal muutus ka Maidu ja Priidu maja koridor tõeliseks puutöökojaks - kõik saagisid, puurisid ja viilisid, nii et saepuru lendas, ja naabrid pidid oma ukseni saamiseks üle hunnikute ronima. Kannatlikud ja toredad inimesed elasid seal Kalevi tänava majas. (lk 29)

Ma pole kunagi olnud eriline Panto fänn. Sel ajal kui nad oma suurt kunsti tegid, olin liiga noor, et seda hinnata. Tartu Muusikapäevadel olen nende kontserdil isegi käinud. Aasta oli siis 1990. Mäletan, et kuulasin natuke ja suundusin edasi mujale, sest see oli nii tapvalt igav! Mingi etno, mingi teater! Progressiivsed noored sellist asja ei hinnanud. Hiljem oleks huvi olnud, aga siis oli ansambel juba laiali.

Isegi kui te ei ole suurem asi Pantokraatori fänn, võib seda raamatut soovitada. Ladus lugemine, kirjutatud hea huumorimeele ja eluterve irooniaga. Just see inimlik soojus ja heatahtlik iroonia tegid teose nii nauditavaks. Puhas, selge ja ilus kujundus. Huvitav, et raamatu väljanägemine lugemiselamusele nii palju kaasa aitab. Tõsistele fännidele on raamatu lõpus ka kõigi bändiga kaasa teinud muusikute nimed ja pildid, diskograafia ja muu selline. Lisaväärtuseks on rohke fotomaterjal ja kolm CDd. Üks uute lugudega, teine kunagise vinüülplaadi lugudega ja kolmas varem salvestatud, kuid avaldamata lugudega.

Lugemise taustaks saab siit lisa.

Teised kirjutavad:
Panto koduleht
Malcolm Lincoln
Sirp
Tsitronkollane
Intervjuu Keskusis
Ekspress
EPL

Avishai Cohen

Vabandan kõigi ees, kelle arvates peaks teemablogi oma liistude juures püsima. Aga ma ei saa jätta jagamata, lootuses, et keegi veel enda jaoks midagi ilusat leiab.
Avishai Cohen käis viimase Jazzkaare ajal ka Tallinnas ja see kontsert oli elamus. Terve saal hingas ühes rütmis, niipalju kui julges. Ansambel haaras kohe esimesest taktist ja ei lasknudki enam lahti.
Praegu kuulan tema plaate ja ei saa magamagi minna, sest kuidas sa paned sellise muusika kinni. Avishai Coheni jazz on teistmoodi, siin on sees nii palju elu ja tundeid ja see ei ole kunagi igav.





avishaicohen.com

Mart Juur "101 Eesti popmuusika albumit"

Mart Juure "101 Eesti popmuusika albumit" on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Talitsesin oma soovi sisukorda vaadata, nii põnev oli pöörata lehte ja avastada kas vana hea tuttav, esineja, keda vaid nime poolest tead, või keegi, kellest siiani üldse midagi ei arvanud.

Killukesed Eesti muusikaajaloost. Subjektiivne ja isiklik. Raamatus on näiteks kõik viis Kosmikute albumit, aga kus on Metsatöllu "Hiiekoda" või näiteks Jaan Tätte? Kuigi Vaiko Epliku Eliit on esindatud vaid ühe plaadiga, siis ülejäänud kolmest kirjutatakse siiski ka samas artiklis. Andeks antud. Ei, tegelikult ma ei kurda. Võtsin raamatu ette, et lühikesed lood, hea lihtne pooleli jätta. Kuid ei olnud midagi nii lihtne - muudkui aga oli vaja lehte keerata, et vaadata, mis järgmisena tuleb ja siis pidi seda lugema ja nii need tunnid kulusid.

Juure popmuusika sisaldab endas nii rocki, hevi, proget kui jazzi (Hedvig Hanson), suurvorme (Tüür ja In Spe), folki (mida esindavad küll ainult Collage, Kukerpillid ja Mari Kalkun) kuid mitte näiteks estraadi. Ei ole ühtegi Anne Veski, Jaak Joala ega Marju Läniku plaati (Jaak Joala on siiski esindatud plaadil Kolm tenorit). Küll on Tõnis Mägi päris mitme plaadiga. Samas nimetab ta nii neid kui paljusid teisi artiste ja plaate muude tutvustuste juures, nii et tegelikult ei ole siin raamatus mitte 101, vaid palju rohkem plaate. Lisaks tuntud ja tundmatuid seiku muusikute elust ja olust, nõukaaja absurdist, legende, kuid sekka ka korralikku muusikakriitikat. Mart Juur kirjutab kaasaelamisega, nii et hakkadki lõpuks uskuma, et Best B4, 2 Quick Starti ja Vanilla Ninja plaadid on märgilise tähtsusega. Rääkimata huumorist, mida jagub igale poole. Näiteks:

...Zahiri tormilised laivid, mis lõppesid kiiremini kui teismelise seks. ... Zahiri stiil ja saund - kõrvulukustav ragin, mis sunnib helitehnikuid ametiühingusse astuma ja töökaitsesse helistama. (lk 170)

Kaalukauss on kindlalt viltu viimases kümnendis. 1960-80ndatel oli Eesti muusikutel plaadi väljaandmiseks vaja läbida Melodija bürokraatiakoridorid. 90ndatel aga oli meie muusikasaak enam kui kesine. Hovery Coveryt mäletate? Aga Mr. Happymani? Juur igatahes mäletab. Mis aga välja paistab, on see, et Juur on kirjutanud selle raamatu oma eakaaslastele. Lk 32 on juttu Tõnis Mägi ja Muusik Seifi vinüülist "Mäe kaks nõlva", kus Juur kirjutab, et "Kuldaja rock'n'roll" on justkui Lutsu "Kevade", kõik teavad, mis sõnadega ta algab. No ega ikka ei tea küll! Kusagil mainib ta, et see plaat oli olemas igas kodus, kuid on selge, et see käib ainult tema eakaaslaste kohta.

Autori eessõna
Juur räägib ise

Teised kirjutavad:

Sakala
EPL
Õhtulehe raamatublogi
Ekspressi intervjuu
Siim Nestor, Ekspress
loterii

Poes ei käinud vol 1

Mõtlesin, et mis ma ikka raamatuid ostan, neid juba niigi palju, ostan hoopis muusikat. Aga muidugi, plaate ei müüda ju 50 krooni eest, nagu raamatuid. Seega sai kooner minus võitu, aga paar plaati ikka soetasin. Järeldused: Jaan Tätte võib olla väga humoorikas (Vaata, mis sa tegid!), Ukuaru valss on maailma kõige ilusam valss ja Bonzo laulab sada aastat vanu isamaalisi koorilaule sellise kire ja tundega, et neid võib vabalt mitu nädalat järjest kuulata. Oh, ja Metsatöllul on uus album ilmunud!

Kuigi raamatupoes vahepeal käinud ei ole, olen see-eest käinud kõvasti raamatukogus. Vahel ikka piilun esterist, ega minu lugemisnimekirjas olevad raamatud juhuslikult saadaval pole. Enamasti ei ole. Kuni ühel reedel avastasin, et lausa neli on hetkel kohalikus raamatukogus olemas! Muidugi jätsin kõik muud plaanitud käigud tegemata ja sõitsin pärast tööd otseteed raamatukokku. Olid alles! Lugemisnimekiri väheneb jõudsalt. Seetõttu olen olnud viimastel nädalatel väga produktiivne, lugenud läbi kuus raamatut ja ka nende kohta kirjutanud, sest koduse raamatuga on ju nii, et seda võib igal ajal kätte võtta ja uuesti üle vaadata ja seega ei ole ka blogimisega kuhugi kiiret. Raamatukogu raamatuga samamoodi ei ei saa.

Varem asus raamatukogu mul enam-vähem üle tänava, pärast kolimist tuleb natuke kaugemale kõndida. Raamatute tagasiviimine on ju hoopis ebameeldivam tegevus, kui nende toomine. Sestap ühendan seda koerajalutamisega. Esimene kord koeraga sisse astudes keegi midagi ei öelnud. Teine kord läksin korra riiuli vahele, et sealt veel ühte raamatut koju võtta, kui raamatukogutöötaja mulle järele hüüdis, "Sinna ei tohi koeraga minna! See siin on raamatukogu!" Ma olen viisakas inimene, tulin (koos raamatuga) kohe riiuli vahelt välja. Üldiselt olen arvamusel, et koeraga tohib igale poole minna. Toidupoodi vahest siiski mitte. Aga naljakas ütlemine sellegipoolest. Et mispärast raamatukogus koeraga vähem tohib käia kui näiteks minu oma kodus või tänava peal? Pori toovad need pisikesed käpad oluliselt vähem sisse kui inimeste rasked saapad. Koerad raamatuid riiulitelt ei kisu ega tee seal ka midagi muud ebaviisakat. Et koer ei tohi käia raamatukogus pelgalt sellepärast, et ta on koer? Puhas diskrimineerimine, ma ütlen!

Tegelikult ma natuke valetasin ka, sest vahepeal suurte kampaaniate ajal ikka paar raamatut Varrakult ja Tänapäevalt soetasin. Ja nüüd on nii Apollol kui ka Rahva Raamatul taas suur allahindluskampaania käimas. Sealt ma õnneks eriti midagi huviväärset ei leidnud.

Margit Hakomaa, Laura Kallasvee, Ester Kannelmäe "Kirg.Toit"

Margit Hakomaa, Laura Kallasvee ja Ester Kannelmäe kompilatsioon "Kirg. Toit" on tõepoolest üks kirglik raamat. Terviklik, kuigi mitte kõikehõlmav. Siia on kokku pandud tegijate suured armastused - toit, armastus, ilusad pildid ja stiil.

Suure osa raamatust hõlmab erinevate afrodisiaakumite tutvustus. Afrodisiaakumiteks on läbi ajaloo peetud aineid, mis kütavad kirge ja tekitavad suguiha. Muuhulgas on sellisteks aineteks köömned, küüslauk, pipar, till, ananass ja aprikoos, rääkimata munadest, banaanist, lehtsalatist ja kurgist. Porgand, peet, rabarber, õun ja sibul ja rida enam või vähem eksootilisi vürtse, puu- ja aedvilju. Tegelikult me toitumegi iga päev ainetest, mis meis kirge tekitavad. Kartulit küll nimekirjas ei olnud, see-eest aga riis, kaer ja tatar. Ning... milline toiduaine mõjub naistele kui kuu libahundile? Hapukapsas! Peale selle, et hapukapsas on võimas C-vitamiini allikas ja sisaldab vähki ennetavaid aineid, kiirendab see ka verevarustust allpool vööd. Mõju on tunda pärast igapäevast tarvitamist nädala jooksul, Margit Hakomaa soovitab teha lausa kahenädalase kuuri.

Retseptid on hoolega valitud, lihtsalt valmistatavad ja kirja pandud ning illustreeritud väga inspireerivalt. Siin on selliste pealkirjadega toidud: et-öö-oleks-pikem võileib, riivatult hea kokteil, haareminaise reied, naise naba, aga ka värske salat liigse kiretule jahutamiseks (sisaldab värsket koriandrit, mis pidi olema liigse kire jahutaja, aga mõjuvat see niiviisi ainult naistele!).

Viimase osa raamatust moodustavad Heidy Purga ja Siim Nestori muusikasoovitused ja Katrin Rajasaare valitud filmielamused. Kõik muidugi silmas pidades eesmärki kirge sütitava toidu juurde veelgi rohkem elamusi juurde anda. Kuna mina isiklikult filmikunstist nii väga huvitatud pole, tudeerisin hoopis põhjalikult muusikasoovitusi. Avastasin mitu unustatud vana, nagu Sade, Quincy Jones ja Barry White. Ja siis leidsin uue - Devendra Banharti plaadi "Smokey Rolls Down Thunder Canyon" (2007). Ainuüksi selle soovituse jaoks tasus raamatukogus käia! Olen Devendra Banharti kohta küll varem paari ülivõrdes arvustust lugenud (näiteks seda Ekspressis), kuid need ei pannud mind plaati muretsema. Nüüd tegin seda ja olen lummatud - võimas, taevalik, tundlik ja suuuurepärane muusika!

Siin üks näide Banharti muusikast, kuigi see on nii mitmetahuline ja erinevaid stiile kokku segav, et selle ainsa klipi põhjal ei saa veel hinnagut anda:


Minul muidugi tekkis küsimus, et miks ei ole lisatud kirgi sütitavaid kirjandusteoseid? Selliseid on ju küllaga. Esimesena tuleb kohe meelde D.H. Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke". Või Charles Aubert'i "Armunud novellid". Või Laura Esquiveli "Nagu šokolaadi keeduvesi". Samas, kui järele mõelda, kui muusikat kuulata või filmi vaadata võib kallimaga koos, siis raamatut lugeda saab siiski ainult üksinda. Teisalt - loed üksi raamatut ja oledki kohe kirelainel, keedad kallimale seda parema armuroa ja siis võib juba koos filmi ka vaadata, kui muidugi selleks enam tahtmist on ;)

Ilus ja inspireeriv teos, selline, mida aeg-ajalt kätte võtta ja lihtsalt lehitseda võib. Pilte vaadata. Samas pole retseptid ei eksklusiivsed ega keerulised, nii et ka nende järeleproovimiseks tasub raamatut avada.