Reede, 18. september 2009

Käisin luuleõhtul. Ja poes muidugi ka

Kõigepealt tuleb korda ajada oluline teadaanne, et ma pole mitte kunagi elus varem luuleõhtul käinud. Ausalt öeldes pole mulle sellist mõtetki pähe tulnud. Ilmselt olen piisavalt vanaks saanud või on muud asjaolud mängus, aga luuleõhtul mina käisin. Nimelt linnaluule õhtul hr Mauruse pubis. Veel poolel teel kaalusin, et äkki läheks ikka kohe koju. Töö ootab... ja üleüldse... Aga siis sirutasin selja sirgeks ja otsustasin, et kui mulle juba selline hull mõte pähe tuli, siis ma selle ka teoks teen. Sest mis see muud kui hirm oli, mis mind kahtlema pani.

Karta polnud loomulikult absoluutselt mitte midagi. Kõigepealt esines Marje Ingel. Tema rohkem laulis kui luges luuletusi. Aga pean tunnistama, et mulle need eriti kohale ei jõudnud. Teine esineja oli Maarja Kangro, kes mulle hoopis rohkem korda läks. Tema oli kuidagi jõuline, isegi mehelik.
... kas peaksin ütlema teile oma viimse sõna
netipanga paroolid ...
... eh, elu, sulle vist meeldivad vahel need
kes sind usaldavad ...

Jürgen Rooste see-eest rokkis täiega. Tema luuletused olid "selles mõttes linnaluuletused, et nad on linnas kirjutatud". See oli ääretult teatraalne esinemine, kus ta laulis bluusi ja lõpuks toimus isegi ühine regilaulmine.

Järgmisena esines noormees, kes end ei tutvustanud. Tema luges peast(!) väga kurbi luuletusi. Hiljem selgus, et see oli Paavo Piik, kes enda tutvustuseks ütles, et ta on üsna kaine. Veel.

Seejärel oli järjekord Jaan Pehki käes. Olen juba varemgi täheldanud, et luulet ei saa raamatust lugeda, seda peab kõva häälega ette lugema. Eriti kehtis see Jaan Pehki ettekande kohta. Tema luges valitud palu oma teosest "4" ja see oli tõepoolest linnaluule. Täpne, vahe, naljakas. Kui täpsemalt veel võib kokku võtta kaasaegse eesti elu jaburust?

lugesin eesti ekspressi
seal kirjeldas üks õnnetu mees
kuidas ta 25 miljonit kaotas
ja pole seetõttu juba terve aasta
südamest naernud

ise kaotasin oma viimase
kahekümneviieka
tuulise ilmaga tammsaare pargis
lihtsalt lendas näppude vahelt minema
suurkirjaniku kuju suunas
no ajas naerma
niiet tilk silmas ja püksis

kujutan ette seda emotsiooni
miljonikordsena
ikka täiesti pekkis
Kas pole mitte liigne lisada, et lahkusin pärast Pehki ettekannet, sest mul oli vaja jõuda enne sulgemist raamatupoodi ja osta seesama luulekogu. Ning muidugi, nagu arvata võis, neidsamu ridu vaikselt raamatust lugedes ei olnud nad pooltki nii teravad või naljakad, kui nad seda ettekandes olid. Seega jään ma ikka sama juurde - luulet ma lugema ei hakka. Aga kui seda kusagil ette loetakse, siis lähen teine kordki kuulama. Elamus on hoopis teine!

Aga et õhtu ikka täiuslik oleks, soetasin lisaks luulele veel kaks Neil Gaimani raamatut - Stardust ja American Gods. Sest rohkem Gaimanit seal poes kahjuks ei olnud.

Kolmapäev, 9. september 2009

Antti Heikkilä "Elu parim aeg"

Antti Heikkilä on keskealine mees ja tema "Elu parim aeg" on kirjutatud keskealisi mehi silmas pidades. Samas on soovitused siiski piisavalt universaalsed, et need ka vähe noorematele naistele ja ka teistele sobiksid.

Heikkilä kirjutab sellest, mida ta ise on tohutust erinevate uskumuste, koolkondade ja arusaamade virrvarrist enda jaoks välja valinud. Sest need seisukohad on temale sobinud. Ja annab neid oma raamatus üsnagi selgel ja arusaadaval moel edasi. Raamat jaguneb kolmeks osaks - vaimne keha ehk meel, füüsiline keha ehk tervisesport ja toit. Kõik need kolm on omavahel tihedalt seotud, sest inimkeha on ju tervik. Ei saagi öelda, et liikumine on olulisem kui toitumine. Aga mina olen igatahes seda meelt, et kõige alus on mõtlemine. Inimene saab tõepoolest end haigeks või terveks mõelda. Seda on isegi Lääne meditsiin juba tõestanud.

Hea raamat enda ja oma harjumuste üle järele mõtlemiseks. Isegi kui mitte nõustuda tema seisukohtadega või neist mitte aru saada, siis pisut mõtlemisainet annab ta ometi ja see peakski ju tegelikult iga raamatu eesmärk olema. Heikkilä jõudis ise lõpuks süsivesikutevaese toitumise juurde. Ja on nüüd oma elu ja iseendaga palju enam rahul.

Mõtle ennast terveks, söö ennast terveks ja liigu ennast terveks. Ei midagi uut ju?
Millal see elu parim aeg siis on? Muidugi keskeas :)

Tõlkinud Paul Oja
Eestikeelne sisukord ja lühike eelvaade on siin.

Teisipäev, 8. september 2009

Uus raamatuajakiri

Järjekordsel regulaarsel raamatupoe kodulehel käigul leidsin uudise: alustab ilmumist raamatuajakiri.

Eestis ilmub umbes 6000 raamatut aastas – ilukirjandust, lastekirjandust, köögikirjandust, kodukirjandust, aiakirjandust, elulugusid, krimkasid, põnevikke, ja mida kõike veel. Peaaegu võimatu on kõiges selles orienteeruda. Ajakiri Lugu hakkab kogu seda küllust lugejatele lähemalt tutvustama. Ajakirjast saab lugeda intervjuusid, ülevaateid ja arvustusi, tutvustusi, sissevaateid ja soovitusi ilmunud ja ilmuvatest raamatutest.

Esimese numbri saab tasuta tellida siit.