Leelo Tungal "Samet ja saepuru"

Leelo Tungla "Samet ja saepuru" on järg „Seltsimees lapsele“. Memme on vangilaagris ja väike Leelo peab hakkama saama tädide, hoidjate ja teistmoodi elukorraldusega.

Leelo siiras rõõm raadiost kuuldud pioneerilaulude ja fanfaariga kipskuju üle Tallinna tänaval. Mure Ameerika neegerlaulja Paul Robesoni pärast. Tädi Anne koomiline sahmerdamine. Suurte inimeste naljad ja tegemised läbi lapse silmade kõverpeegli.

"See on nagu eestiaegne koduleib," kiitis tatagi, kui peenleivapätsi vastu rindu surudes selle küljest seibe lõikas. "Seda söö või paljalt!"
Mind ajas naerma, kui kujutasin ette, kuidas tata istub paljalt meie ruudulise vakstuga köögilaua taga ja sööb suure suuga peenleiba.
"Paljalt ei sööda - kõigepealt tuleb ennast ikka riidesse panna!" (lk 40)

Aga siis tuleb tsirkuses lõvide vahel viirastuv memme. Tädi Nora kiri Siberist ja nii pikalt oodatud memme vangilaagrist saadetud kiri, mis aga on kirjutatud vene keeles. „Samet ja saepuru“ on väga kurb raamat.

Kõike seda saigi kirja panna vaid täiskasvanu, distantsilt, kes on tagantjärele mõtestanud seda, mis toona toimus. Ja kelle eest lapsena täiskasvanud oma jutte ei varjanud. Aga Leelo Tungal on nii täpselt tabanud seda viieastase lapse mina-olen-maailma-keskpunkt ellusuhtumist.

"Kus mina siis olin?"
"Sind polnud veel olemaski," kõlas jälle vana tuttav vastus. Muidugi oli see hädine vale, sest ma mäletasin ju väga hästi, et olen kogu aeg olemas olnud, aga kohe, kui mõni sündmus või koht, millest kõneldakse, ei tulnud mulle tuttav ette, siis öeldi: sind polnud siis olemas... (lk 121)

Peamine, mis siit raamatust minu jaoks välja koorus, oli see, millises hirmu õhkkonnas tollal elati. Kuidas valesti öeldud sõna või valele inimesele mainitud lause võis inimese vangi saata. Kus tuli põgeneda poesabas ettetrüginud kommunisti eest või karta uksekella helinat. See raamat on väga otse naer läbi pisarate.

Teised kirjutavad:
Danzumees
Raamatumaailm
Kriuxu kiiksud
Looming
Liivi Šein, EPL
Rein Veidemann, Postimees
Intervjuu autoriga
Liivametsa lugemised

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

Kohe ilmumisest saadik lugemislistis olnud Leelo Tungla "Seltsimees laps ja suured inimesed" oli ootamist väärt küll. See on väga kurb ja samas väga naljakas raamat. Tegevus toimub 50-ndatel, kui autor polnud veel viieaastanegi. Teose alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest" määrab ka teose tonaalsuse. Lapse pilgu läbi kirja panduna ei tundugi toonane olustik nii masendav. Laps suudab tunda rõõmu elu pisiasjadest, hoolimata sellest, et mustad mehed ema kaugele ära viivad. Teisalt rõhutab just see naiivne lapse pilk 50-ndate painavat õhustikku ja täiskasvanute maailma absurdust ja tobedust.

Onu Kopli oli mul keelanud rääkida kolmest asjast: esiteks sellest, et memme ära viidi, teiseks oma säravate paelte ja kuldnööpidega mundrist, mis riidekapi taganurgas valge lina sees peidus oli, ja kolmandaks sellest, et tegelikult pole ma mingi tavaline laps, vaid SELTSIMEES laps.
"Kas need on kõik sõjasaladused?" küsisin onult: raadios loeti ükskord juttu "Sõjasaladus" ja selles tegi üks mõtlematu poiss palju paha, kui sõjasaladuse välja lobises. Onu tegi väga tõsise näo pähe ja noogutas.

"Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul on julgeolekumunder kapis voodilina all!" tõotasin pühalikult. Seepeale oli onu natuke aega vait ja ütles siis, et ma olen juba nii tark laps, et mul ei sobigi piimasappa minna - võin selle asemel hoopis tema margikogu vaadata, soovi korral laenab ta selleks oma luubigi!

Kuigi minu jaoks on 50-ndad pea sama kauged kui praegustele lastele, kelle jaoks see teos esmajoones mõeldud on, tundsin tihtipeale äratundmisrõõmu. Laste mured ja rõõmud on sõltumata ajastust ikka sarnased. Läbivaks teemaks on heaks lapseks olemine. Unistasin minagi lapsepõlves, et kui mul oleks kolm soovi, sooviksin kõigepealt ennast heaks lapseks - selliseks, kes kuulab vanemate sõna, ei loe öösiti salaja raamatuid, õpib hästi ja koristab enda järelt. See oli lapsena nii oluline. Nüüd sain teada, et ma ei olnudki ainuke, kellel hea laps olemisega raskusi oli!

Jaak Urmet pahandab EPL'is kujundajaga, et nii ülekujundatud raamatut ei olegi võimalik lugeda. Minu arvates on pildimontaažid väga toredad ja toetavad raamatu üldist õhustikku. Samas lehtedele kuhjatud tüpograafia küll midagi juurde ei andnud, aga otseselt ei härinud ka.
Kuuldavasti on sellele raamatule ka järg tulemas!

Teised kirjutavad:

EPL, Eesti Ekspress, Õpetajate leht, Postimees, Sirp
Danzumees, Liivametsa lugemised, Raikküla Raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Sauga Raamatukogu, Kirjakoi

Leelo Tungal, Usalduseta peab unustama ehk Seltsimees lapse sünd
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Õhtuleht