Kümme aastat

23. aprillil 2008 ilmus siia lehele kõige esimene postitus. Nii et Bukahooliku blogi sai täna 10 aastaseks!

Selle aja jooksul olen kirjutanud 438 postitust. Aga lugenud 770 raamatut. Ise ka ei usu.

Need on olnud toredad aastad, kus ma olen just seoses raamatutest kirjutamisega ennast arendanud mitte ainult selles vallas, kuidas paremini raamatutest kirjutada, vaid ka selles, kuidas ja mida üldse lugeda.

Kõige suurem mõju on siin olnud teistel blogijatel, kelle kirjutisi ma lugema hakkasin ja eelkõige avastasin selle kaudu omale eesti kirjanduse.

Eks siin on olnud nii tõuse kui mõõnu, sest ütlen ausalt, lugemine läheb palju kergemalt kui kirjutamine.

Nii tähtsa päeva puhul tahan oma lugejaid tänada, et olete ikka minu kaootilise graafiku ja eklektilise lugemismaitsega kaasas olnud. Olen siin varem paar korda kirjutanud, et alustasin seda lugemispäevikut ennekõike iseenda jaoks mälupikenduseks. Aga on väga tore, et minu mõtted ka teistele inimestele korda lähevad. Sest nii väga tahaks oma vaimustust mõnest heast raamatust ka teistega jagada. Ei taha ju head elamust ainult omale hoida.

Mul on lausa kolm raamatut, mille tahan oma lugejatele edasi anda. Kaks neist on isiklikust raamatukogust: Neil Gaimani autogrammiga "The View from the Cheap Seats" ja Hendrik Groeni "Kuniks elu. Uus Salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana". Kolmanda raamatu pakub lahkelt Bukahooliku hea sõber Rahva Raamat ja lubab lausa ise omale sobiva raamatu valida. Valida saab järgmiste raamatute vahel.

Kui sa tahad raamatut saada, kirjuta palun kas siia kommentaaridesse:
1. Miks sina raamatuid loed?
2. Miks sa külastad raamatublogisid?
3. Millist raamatut sa soovid.

Raamatud loosin välja nädala pärast, 30. aprillil.

Panen oma vastused ka kirja:
1. Loen selleks, et õppida tundma uusi asju, kohti ja inimesi, aga eelkõige pääsen raamatuga teise maailma. Tõnu Õnnepalu ütles "Harjutustes", et reisida pole vaja, piisab täiesti lugemisest. Mina tahan neid muid maailmu ka oma silmaga näha, aga kui see võimalik ei ole, näiteks fantaasiakirjanduse puhul, siis raamatu abiga saab seal ära käia küll.
2. Väga põnev on lugeda, mida teised on arvanud raamatutest, mida lugenud olen. Tihti leiavad teised üles asju, mida ise tähelegi ei pannud ja niimoodi avardavad muud arvamused ka minu lugemiskogemust. Ja muidugi on seda tarvis selleks, et välja raalida need raamatud, mida lugeda. Sest raamatuid on alati rohkem kui lugeda jõuab.

Aitäh teile!

Mida lugeda suvel?

Õhtuleht küsis ja Bukahoolik soovitas. Mida lugeda suvel?

Näiteks võiks lugeda Indrek Hargla "Frenchi ja Koulut", Neil Gaimani "Eikusagit" ja Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal".

Ja veel võiks lugeda Denis Diderot' "Fatalist Jacques'i ja tema isandat". Sellest on küll juba seitse aastat möödas, kui ma seda suvelugemiseks soovitasin, aga kui te seda veel teinud pole, siis see suvi sobib ka suurepäraselt!

Audioraamatutest ja Ilmar Trulli "Väiksest viisakast kärbsest"

Mõni aeg tagasi helistati mulle Elisast ja pakuti Elisa Raamatut. See on võimalus kindla kuutasu eest (8,99) lugeda nii palju e-raamatuid kui soovid. Mõned piirangud siiski on. Esiteks on tegemist rakendusega, mille saab alla laadida kas telefoni või tahvelarvutisse. Seega on võimalik raamatuid lugeda ainult nende vahendite abil. Teiseks on raamatute valik rakenduses piiratud. Seal on küll juba 1700 teost ja valik täieneb. Esialgsel vaatluses paistab, et on kaks suuremat rühma - sel ja eelmisel aastal välja antud teosed ja päris vanad raamatud, mis on Digira poolt digiteeritud ja suures osas tasuta kasutatavad. Näiteks ei ole seal Loomingu Raamatukogu, Tänapäeva, Pegasuse teoseid, küll aga Petrone Prindi, Fantaasia, Avita, Menu, Pilgrimi ja paljude teiste omad. Kõige enam aga jääb silma Varraku raamatuid.

Tookord ütlesin pakkujale, et ma ei ole huvitatud - lugemata raamatuid kõik riiulid kodus täis, aga kui nad kunagi audioraamatuid pakkuma hakkavad, siis kaalun. Olen ammu audios kuulamise võimalusest puudust tundnud. Teatavasti ei ole raamatu lugemise ajal võimalik midagi muud teha (teejoomine ehk välja jätta) ja samas ei ole näiteks söögivalmistamise, koristamise või puudeladumise ajal võimalik raamatut lugeda. Küll aga saaks seda aega kasutada raamatu kuulamiseks. Minu ideaalis näeb see välja nii, et ma saan paber- või e-raamatut poolelijäänud kohast edasi kuulata. Tean, et Amazonil on selline võimalus olemas, aga seal toimib see ainult Audible'i raamatutega ja lisaraha eest.

Ise mõtlesin, et siia see aeg küll niipea ei tule. Ootamatult aga on see nüüd siiski käes ja Elisa Raamatus on võimalik raamatuid ka kuulata. Võtsin kohe proovida. Aga kuna seal on ühed raamatud ja minu raamaturiiulis teised, siis praktikas tähendab see seda, et mul on nüüd kaks raamatut korraga pooleli - üks, mida silmadega loen ja teine, mida kuulan. Sest lihtsalt istuda ja raamatut kuulata ma küll ei või. Jah, lihtsalt istuda ja silmadega lugeda on ok, aga lihtsalt istuda ja kõrvadega kuulata ja samal ajal mitte midagi muud teha pole üldse mitte ok.

Audio jaoks kasutatakse Eesti Keele Instituudi väljatöötatud kõnesüntesaatorit. Ehk tegemist ei ole siis klassikalise audioraamatuga, mille on näitleja sisse lugenud, vaid masinaga, mis loeb igasugust teksti. Valida saab mees- või naishääle (Meelis või Pille) vahel ja on võimalik lugemise kiirust muuta. Tuleb vaid esimesest võõristusest üle saada ja häälega ära harjuda. Hääl on vägagi inimlik, ei jäta üleliia masina muljet, aga mõned nüansid siiski on. Eelkõige on probleem väldetega. Need on mõnikord nii- ja mõnikord naapidi. Aga olgem ausad, eesti keele vältevaheldusest ongi lihtsalt pealevaadates võimatu aru saada.

Nimed kõlavad ka natuke naljakalt, samuti ei saa süntesaator aru võõrkeelest. Võõrkeelsed sõnad ja nimed loetakse ette eesti hääldusreeglite järgi. Näiteks Johannal on rõhk alguses, ehk kõlab nagu ´Johana.

Huvi pärast panin Meelise lugema Ilmar Trulli luulet.

Proovige nüüd ise kõva häälega lugeda, nii et putkas on kõigis lausetes teises ja tutkas esimeses vältes:

Ühes kioskis ehk siis putkas
elas kord üks tubli tutkas.

Käisin kaesin - putkas tutkas.
Nähes mind see tutkas putkast

plehku pistis. Tutkas putkas
ja ei ole enam putkas.

Nii et enam sellest putkast
otsida ei tasu tutkast.

Juhtum jahutas mu indu.
Enam ma ei vaatle lindu.

Läksin rappa meeles kurvas
kaema, kuidas kasvab turvas.

No päris lõbus ju.

Ilmar Trulli luulet tuleb ikka ise lugeda, soovitavalt kõva häälega. Lisaks on Ilmar Trulli raamatus "Väike viisakas kärbes" ka väga toredad pildid.

Varesed lendavad lõunasse

Kured läinud, kurjad ilmad.
Haned läinud, halvad ilmad.

Luiged läinud, lumi taga.
Tegelikult selgub aga

sellest laulust tähtis tõik,
et külmavaresed nad kõik.

*

Madrus kuival

Nukker madrus müttab adrus
ta jäi jälle laevast maha.

Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.

Kaldal olla ta ei malda
kuival olla ta ei taha.

Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.

Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.

Paar linki ka, kes tahab kõnesünteesi kohta lisa lugeda:
Postimees

Geenius

Sünnipäev!

Bukahooliku blogi esimene postitus ilmus 23. aprillil 2008, mis tähendab, et täna saab "Bukahooliku märkmed" 8 aastaseks.

Niisuguse ümariku tähtpäeva puhul (8 on ju ometi ümarik) natuke statistikat.

Selle aja jooksul on ilmunud 360 postitust, juttu on olnud 319 autori raamatutest, lisaks veel näpuotsaga muudel teemadel, kuid mis ikkagi raamatute või lugemisega seotud on olnud.

Kõige rohkem on raamatupostitusi järgmistel autoritelt:

Neil Gaiman (13)
Indrek Hargla (8)
Jürgen Rooste (7)
Andrus Kivirähk (5)
Kätlin Kaldmaa (5)
M.C. Beaton (5)
Robert van Gulik (5)

Kaheksa aasta jooksul on blogi külastanud kümned tuhanded lugejad. Lisaks otse või otsinguga blogi leidnud lugejatele tullakse siia veel kõige enam blog.tr.ee-st, teistest blogidest (Blogger) ja Facebookist.

Konkurentsitult kõige suuremat huvi on äratanud Mihkel Raua "Musta pori näkku", aga sellele ligineb vaikselt, kuid kindlalt "Kuidas kirjutada arvustust".
Sealt edasi on lugejaid huvitanud veel Olavi Ruitlase "Kroonu",
Andrus Kivirähki "Maailma otsas",
Kristian Kirsfeldti "Kalevipoeg 2.0",
Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik",
Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus",
Hannu Mäkelä "Härra Huu",
George R.R. Martini "Troonide mäng. Esimene raamat" ja
Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu". Viimane ühtlasi ka blogi kõige esimene raamatupostitus.

Siit on kenasti näha, et eesti lugejat huvitavad eelkõige eesti kirjanike teosed.

Loen Oma Olemasolevaid Teoseid

Kuigi Internet on täis igasugu lugemisväljakutseid ja reading challenge'eid, otsustasin, et teen omale isikliku Challenge'i.  ROOT (Read Our Own Tomes) Challenge'i. Eesti keeles võiks see kõlada kenasti näiteks nii: Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT.

Ehk võtan eesmärgiks sel aastal lugeda läbi vähemalt 40 kodus juba riiulis (või kindle'is) olevat raamatut. Tegin ka listi, kuidas raamatuid valida. Sain 20 erinevat kriteeriumit ja kuna enamaks fantaasiat nappis, siis loen läbi iga kriteeriumi kohta 2 teost. Lihtne, eksole.
Hõikan selle siin ka välja, sest nii on lõbusam. Minul endal, kellel siis veel.

Arvestades, et mullu sain kogu aasta peale loetud vaid 64 raamatut ja et kogu aeg tuleb midagi põnevat ja uut ja teades oma selle aasta plaane (kus lugemiseks mõeldud ajal on plaanis hoopis midagi muud teha), on see tegelikult päris challenging challenge. Praeguseks olen saanud hakkama neljaga. Aga raskused ongi selleks, et neid ületada!

Üks kaubanduslik teadaanne ka - Bukahooliku märkmeid on nüüd võimalik jälgida ka Facebookis.

Kirjandusministeerium

Kirjandusministeerium rääkis 27. oktoobri saates raamatublogidest, muuhulgas on juttu ka Bukahooliku blogist.

Allolev pilt blogikülastuste statistika kohta näitab, et televisioon on endiselt jõud.

Raamatublogidest

Parem hilja kui mitte kunagi. Et kui kellelgi on see artikkel kahe silma vahele jäänud.

Mihkel Samarüütel kirjutab Sirbis raamatublogindusest Eestis: Raamatublogisid tuleb ja läheb.

Lisan ka paar väikest kommentaari:

Pea täielikult jääb puutumata draama- ja teaduskirjandus, napilt postitatakse luulest. Harva on juttu kokaraamatutest, koomiksitest ja n-ö avangardsest nüüdiskirjandusest või modernistlikust klassikast.

Ilmsesti kajastab blogimaailm seda, mida blogijad loevad. Teaduskirjandusega on muidugi nii, et sellest kirjutamiseks on vaja pisut rohkem kui mõni lõik muljeid. Sest kellele ja milleks sa seda kirjutad? Ei ole mingit mõtet teadusliku raamatu kohta kirjutada skaalal meeldis – ei meeldinud, mis ilukirjanduse puhul võib täitsa kenasti töötada. Minu arusaamise järgi peaks siin sisu analüüsima ja võib-olla ka autoriga dispuuti laskuma. Ehk see on kõvasti suurem ja vaevalisem töö. Ja kui loetud raamatu teema ei ole lugeja eriala ja ta loeb seda lihtsalt uudishimust, siis on eriti raske kirjutada sellest nii, et kirjutajast ei jääks muljet kui totaalsest ignorandist. Sest on suur oht kritiseerida (või kiita) midagi, millest sul tegelikult puuduvad piisavad teadmised. Siin blogis on mõned sellised raamatud :)

Minu jaoks käib siia alla ka luule. Mul puuduvad igasugused teoreetilised või praktilised teadmised luule hindamiseks (muidugi peale skaala meeldib-ei meeldi, millest ka luule puhul ei ole suurt abi).

Kokaraamatutest olen mõnikord kirjutanud, aga ka siin on alati probleem – et mida sa seal hindad ja millele tähelepanu juhid.

Oleks huvitav teada, milline tulemus oli Petrone Prindi paari aasta tagusel kampaanial, kui blogijatele jagati tasuta raamatuid. Vastutasuks pidid nad neist kirjutama.

Petrone Print on seda kampaaniat teinud juba viimased viis aastat. Kirjastus ei ole küll peale 2010. aastat tulemustest kokkuvõtet teinud (siis osales 41 kirjutajat), aga nende selleteemalisel blogipostitusel oli eelmisel aastal 14 kommentaari, 2013. a 15, ja 2012. a 25 kommentaari. Tundub, et asi on hakanud maha käima. Küll on Petrone Print üks väheseid kirjastusi, kes juba mitu aastat tagasi blogijatele arvustuse eest raamatuid pakkus. Teised kirjastused on blogijad alles päris viimasel ajal avastanud. Eks ma saan ainult iseenda eest rääkida, aga lisaks Petrone Prindile on mulle aegade jooksul raamatut arvustamiseks pakkunud 5 kirjastajat (sh üks omakirjastaja ja üks raamatupood), millest ma küll siiani ühtegi vastu ei ole võtnud.

Aga nagu Samarüütel ütleb, on blogid praeguseks ajaks juba väheke vanamoodsad ja ei tea, kauaks sellist avaldamise viisi üldse jätkubki.

Tekib küsimus, millisel moel teosed raamatublogijate sõrmede vahele satuvad – kas need võetakse riiulist või laenutatakse raamatukogust, ostetakse poest, netist või failina? 

Mina teen nii seda, teist kui kolmandat. Kõik nimetatud raamatusoetamise viisid on kasutuses. Olen blogis e-raamatud ka eraldi ära märkinud. Igal blogijal on asjad, mis just tema jaoks tähtsad on ja mille ta postitusse ära märgib. Minu jaoks on näiteks oluline märkida tõlkija nimi, samas loterii ja ka mõned teised lisavad väljaandmise aasta, millest on tegelikult kirjutiste lugemisel palju abi.

Ma olen nüüd hoolega vältinud sõna „arvustus“, kuigi see tuleks nagu kõige lihtsamalt. Et mida me siin blogides siis kirjutame? Arvustusi või ülevaateid või midagi muud? Päris alguses otsisin nõu, kuidas raamatust kõige parem avalikult kirjutada oleks ja panin leitu kirja siia. Samas väidan endiselt, et ma ei kirjuta arvustusi, vaid tähendan üles mõtteid ja muljeid, mida raamat minus tekitas. Aga ei pääse, mõnikord tuleb ikka midagi arvustuselaadset välja :)

Kõige kiirema ülevaate raamatublogide hetkeseisu kohta saab Bukahooliku lehe blogivoost.

Bukahoolik tänab ja nõustub. Olen püüdnud seda blogivoogu ajakohasena hoida. Julgustan ka uurima nimekirja „Blogid, kus raamatutest juttu“, seal on väga asjalikke ja huvitavaid raamatutest kirjutajaid.

Ajakiri Regina

Ilma igasuguse reklaami ja kärata on Eestisse saabunud uus ajakiri Regina. Tegemist on Soomes juba pikka aega ilmunud naisteajakirjaga, mis hiljuti ennast täielikult ümber pööras ja kirjandusajakirjaks hakkas. Ajakiri positsioneerib end kirjandusliku meeleleahutusena ja meelelahutus see on. Suure osa sisust moodustavad novellid, mille on kirjutanud nii harrastus- kui ka päriskirjanikud. Pean tunnistama, et mina selliseid novelle eriti lugeda ei viitsi, aga kindlasti on palju inimesi, kes ehk paksu raamatut kätte võtta ei julge või taha (mis iganes arusaamatul põhjusel), aga selliste lühikeste lugudega saavad kenasti hakkama. Viimasest paarist ajakirjast loetud novellid olid väga erineva tasemega. Kui mõni oli täitsa lugemist väärt, siis järgmine oli puhas aja raiskamine. Enamik tegeles ikka suhete ja armastuse teemaga.

Lisaks novellidele on natuke kirjandusuudiseid, raamatuarvustusi ja intervjuusid. Intervjuud on küll päris huvitavad. Mina ei loe üldse ajakirju ja seega ei tea, milliste inimestega teistes juttu tehakse. Siin on selleks olnud näiteks Soome koomiksijoonistaja ja muidugi kirjanikud ja muidu kirjutajad, Eesti ja Soome omad. Viimases numbris näiteks Kairi Look, Rosa Liksom ja Hannu Mäkelä. Peale selle tasub juulinumber endale soetada ka neil uudishimulikel, kes Bukahooliku tagasihoidliku isiku kohta rohkem teada tahavad.

Ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas "Regina" ennast ilma reklaamita meie üleküllastunud naisteajakirjade maailmas elus hoida kavatseb. Tõsi, teist sellist kirjandusliku suunitlusega ajakirja meil ei ole (Eesti Naisel oli küll varem jutulisa, ma tõesti ei tea, kas praegu ka). Igatahes, soovin talle pikka iga.

Koduleht

Facebook

E-raamatutest ja E. L. Jamesi "50 Shades of Grey'st"

Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline. Kuni mulle kingiti Kindle'i luger. (Kas selle lugeri asemel mõnda ilusamat sõna ei ole keegi välja mõelnud?) Ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et omale luger osta, aga nüüd on ta mul olemas. Ja kui midagi on olemas, tuleb seda kasutada.  Ja ma olen väga õnnelik, et ta mul olemas on.

Millise lihtsusega saad omale komplekteerida sadadesse raamatutesse ulatuva kogu, soovi korral ka täiesti tasuta (näiteks Gutenbergist). Millise lihtsusega saad kulutada sadu eurosid, et paari klikiga hulga raamatuid kokku koguda (näiteks Amazonist või Krisost). Kusjuures üle interneti raha ülekandmine ei tundu pooltki nii ebameeldiv tegevus, kui selle rahakotist väljaandmine raamatupoes. Lugeda saab nüüd tõepoolest igal pool. Ma tean väga hästi, mis tunne on tarida kahekilost raamatut käekotis mööda ilma. Luger kaalub 170 grammi, näeb kena ja korralik välja ega võta üldse ruumi. Avastasin, et ka kodus on lugerist mõnus raamatut lugeda, sest ta on nii väike ja kerge, et jõuad seda ühe käega üleval hoida, ilma et käsi ära väsiks ja lehekülje pööramiseks ei ole teist kätt vaja, selles saab nüüd vabalt näiteks teetassi hoida.

Kindle kasutab mobi formaati, aga Eestis kasutusel oleva e-pubi või ka näiteks pdfi konverteerimiseks on olemas lihtne ja tasuta võimalus.Võimalus teha märkmeid ja teksti märgistada on ka otse loomulikult olemas, samuti on lihtne raamatuid sõbraga jagada. Küll peab blogija tegema pisikese workaroundi, kui tahab oma märgistatud teksti blogisse kopeerida. Olen sel aastal lugenud üksteist raamatut, neist kümme olid e-raamatud. Kardan, et ilma lugerita oleks selle aasta saak olnud vähemalt poole väiksem (igatahes aitas luger Bukahooliku lugemisalasest madalseisust üle).

Muidugi on e-lugemisel ka oma miinused. Selliseid lehekülgi, nagu paberraamatul, e-raamatul ei ole. Näha on vaid progress protsentides. Hea on teada, et olen lugemisega jõudnud 64 protsendi peale, aga see ei ole üldsegi seesama, kui täpselt näha, mitu lehekülge loetud ja mitu veel ees. Ja e-raamatut ei saa lehitseda. Või muidugi saab, aga sellel ühe lehekülje haaval kerimisel pole erilist mõtet. Huvitava mõtte leidsin Ardo Reinsalu artiklist:

Jakob Nielsen on vast maailma tuntuim veebi kasutatavuse ekspert. Tema sõnul me lihtsalt mäletame e-lugereid kasutades loetud tekstist paberversiooniga võrreldes vähem. Põhjused on ilmselt mitmeid, kuid ühena toob ta välja ekraani suuruse ja ütleb, et "mida suurem ekraan, seda rohkem inimesed [loetust] mäletavad. Kõige dramaatilisem on lugeda nutitelefoni ekraanilt, kus kaob pea kogu kontekst."

Sest me tajume maailma ju mitme meelega korraga. Raamatut lugedes tekivad tõepoolest seosed selle vahel, milline on raamatu kuju, selle lehekülgede värv ja paberi karedus. Kas huvitav lõik asus raamatu alguse või lõpupool. Lugeris on kõik raamatud ja leheküljed ühesugused.

Aga miks on pealkirjas veel E.L. Jamesi "Viiskümmend halli varjundit"? Muidugi seetõttu, et see oli esimene pikem tekst, mille ma lugeriga läbi lugesin. Andsin keset ööd meeltesegaduses olles nõusoleku, et loen läbi ja kujundan oma arvamuse ka. Kuigi mul oli sellest teosest juba päris korralik enda arvamus olemas - teiste arvamuste põhjal loomulikult. Ja päris kindel otsus oma nappi aega sellele mitte kulutada. Aga inimene on, teatavasti, nõrk. Raamatu läbilugemine mu arvamust suurt ei muutnud. Paras ettevõtmine oli hoopis. Pole ammu midagi nii tüütut lugenud. Ja ei läinud edenedes paremaks ka, korduma hakkas hoopis.

Enamasti lähed raamatut lugedes sellesse sisse, samastad end mõne tegelasega ja elad kaasa. Siin ei olnud kellelegi kaasa elada. Peategelane Ana oli minust ja minu maailmast niivõrd palju irduv tegelane, et samastumine ei tulnud kõne allagi, noormees Christianist rääkimata. Kuigi peab tunnistama, et need osad, kus tegelaste omavahelist lepingut arutati, olid päris lõbusad.

Kogu kriitika juures on peaasi mitte ära unustada, et tegemist on muinasjutuga. Millal muinasjutt varem loogiline on olnud? Keegi ei kaeba, kui Alice nii väikseks kahaneb, et läbi pisikese ukseaugu mahub, aga kui 27-aastane mees on multimiljonär, ilus ja seksikas, lisaks sellele veel kontsertpianist ja helikopteri piloot, siis kurdetakse, et päriselt ju nii ei ole. Muidugi ei ole, ja ei peagi olema.

Teised kirjutavad:
Priit Hõbemägi, Ekspress
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
iKillah
Sehkendaja
The Ultimate Blogjob
Heli lugemisvara
Killud elust
Lugemislaud
Toidutegu
Põrnikas
Siili heietused

Leidsin ka mõne positiivse arvamuse:
Kaur Kender
Kristipere
lovekad
Raamatuklubi

Katkend romaanist
Veel üks katkend
ja veel üks

E-raamatutest Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju" näitel

Esimene linnuke on siristanud - nüüd saab e-raamatuid ka raamatukogust laenutada. Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline, aga peab ikka ise järgi proovima, kuidas on. Paksu romaani ma ei kavatsegi ekraanilt lugeda, selleks on mu silmad mulle liiga kallid. Seega tundus Aapo Ilvese luulekogu  "Tulen öösel sulle koju" päris sobiv. Tellimine on imelihtne, paar klõpsu ja palun, loe.

Netist laenutamise suur eelis on võimalus teost laenuks võtta just sealt, kus rohkem meeldib ja ei pea leiutama võimalusi raamatute õigeks ajaks tagasi viimiseks. Mis on üks oluline põhjus, miks ma raamatukogudest eriti palju ei laenuta. Ka reisile on muidugi palju mugavam mitme raske raamatu asemel õhuke ja kerge e-luger kaasa võtta. Ei mingit muret, mitu raamatut kaasa võtta, sest oh seda õudust, kui raamatud reisi ajal otsa lõpevad, aga üleliia ei viitsi ka raskusi kaasa tassida. Laenutamisega on küll praegu nii, et teose lugemiseks peab olema internetiühendus.

Aga e-raamatu lugemine ei ole kohe üldse võrreldav paberraamatuga. Peamine - seda ei saa lehitseda ja ei teki mingit arusaama raamatu kujust, vormist ja mahust. Kujundust pole ollagi, tekst on mingis suvalises šriftis roosal taustal. Kui juba on e-raamat, peaks olema võimalik ka otsingut teha ja järjehoidjaid panna. Viimast on täitsa võimalik teha, aga selle toimimismehhanism on natuke arusaamatu. Ja no .... lehitseda ei saa! See-eest annab e-raamat suurepärase võimaluse stressivabaks tsiteerimiseks!

Tegelikult ma nüüd, pärast järeleproovimist, enam ei karda niipalju paberraamatu väljasuremist. Sest need on kaks täitsa erinevat asja. Raamat on füüsiline ese. E-raamat on võimalus tutvuda autori kirjapandud tekstiga. See on nagu raamatulaadne toode, põhivajaduse rahuldab ära - sisu ja tekst. Aga raamat ei ole ainult sisu ja tekst. Raamat on tervik koos kujunduse, paberi, illustratsioonide, kaante, lõhna, tüpograafia ja tekstuuriga. Ja ei sisalda tobedaid keelde raamatu teistele edasiandmise kohta. Kes seda enne kuulnud on, et keelatakse raamatu sõbrale laenamine! Aga näed, e-raamatu puhul peetakse seda täiesti normaalseks. Ja viimasel lehel on ülivajalik lause: "Raamatu lõpp".

Mõni näide ka Ilvese luulest:

mina ei taha olla ei ole

eesti kirjanduse navitrolla
jaagupkreem savisaar
hassokrull ellekull
mutt koer kala

mina olen eesti kirjanduse ilves
kikilipsuta karvane elukas
tules ei upu vees ei põle
ilus loom

anna ainult aega
ja too oma tütred minu kihude altarile
sest neil on seal hää
*
kui ma ükskord väikseks kasvan

väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan
*
täna jah täna just

mängime kirjandust
sirp lõika
alasile looming löö
*

Teised kirjutavad:
Seletuskiri
Luuleleid
Kronotoop
Vaapo Vaher, Looming
Olavi Ruitlane, Setomaa
Kaupo Meiel
Jürgen Rooste, Sirp

Loetud read

Kui lugemisest villand või silmad ei kanna, siis tuleb kuulata. Näiteks seda, kuidas Eesti kirjanikud ja tõlkijad loevad oma kirjutatud või tõlgitud tekste. Ja mitte ainult kuulata, nad on lausa purki võetud! 

Projekt "Loetud read" on Eesti Rahvusringhäälingu ja MTÜ HeadRead ühistegevusena valminud veebikeskkond, mille Eestis kirjanikud ja tõlkijad loevad ette katkeid oma uusteostest.

Google teab!

Luuletaja saladus paljastatud! Jürgen Rooste on murutraktor! 

 

Vaata otsingu „rõõm ühest koledast päevast jürgen rooste“ tulemusi „ muruniidukite ja murutraktorite“ hulgast ja võrdle hindu! Võida aega ja raha ning leia ...

 

Klõpsa pildil, et paremini näha.

Kapist välja!

Tore on teada saada, et kuulun ka vähemuse hulka!
Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas. Aga see-eest kuulun selle 4 protsendi hulka, kes on mõnda kirjanikku oma silmaga üle kaenud.

Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.

Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.

Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.

4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.

Postimees
 
Kommentaare ei tohi lugeda, ma tean küll, aga uudishimu ei anna asu. Tundub küll, et see kolmandik, kes pole aasta jooksul ühtegi raamatut lugenud, kirjutavad selle asemel Postimehes kommentaare. Mis aga silma jäi, on see, et lugemishuvi puudumise põhjuseks tuuakse pidevalt asjaolu, et raamat on kallis ja inimesed ei jaksa seda osta. See väide üksi näitab, et kirjutavad inimesed, kes pole pikka aega käinud ei raamatupoes ega raamatukogus. Jah, uus raamat on kallis, kuid kui palju head kirjandust leiab allahinnatud raamatute lettidelt! Raamatukogu aga puha tasuta. Laisk leiab vabanduse alati.

Ühispuhastus

Varraku raamatublogi algatas ühise raamatulugemise. Raamatuks on Sofi Oksaneni "Puhastus". Iga nädal loeme romaanist ühe osa, millele järgneb arutelu sealsamas blogis. "Meie" tähendab siis muidugi igaühte, kes aga soovib raamatut lugeda ja selle üle arutleda. Mina käisin juba poes ära, sest raamatukogus saaks löögile heal juhul järgmisel sügisel. Ja kuna "Puhastus" mul niikuinii lugemislistis ootel oli, siis muidugi võtan osa!
Loe siit veel!

Hah! Paika pandud!

«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.

Allikas

Luuletus

Järgnevate salmide koostamisel sain inspiratsiooni (et mitte öelda, viksisin maha) Lossi blogist.
Koosneb eranditult siia blogisse toonud otsifraasidest. Mõni kirjavahemärk on minu poolt.

suguiha tekitav
suur raamaturiiul:
vanakreeka romaan
mehhiko novell
audioraamat
kiidetud eneseabiraamat
loen sinu raamatut

mida me saame raamatutest:
kuidas kirjutada hea raamat
kuidas kirjutada kiri 12 klassis
kuidas klassifitseerida naisi
kuidas koostada viisakas kiri
kuidas käituda kinos ?!
kuidas teismelistega hakkama saada
mida kirjutada lugemispäevikusse
kuidas kasvatada iha

tõeline mees on
mihkel raud
andrus kivirähk
tiit aleksejev
tõnis õnnepalu
august kivirähn.
ruitlane on setu

kas trooja sõda toimus tegelikult?
trooja sõda ei ole toimunud
vana kreeka jutul pole saba ega sarvi

mõistuspärane olend
jürgen rooste ei mingit seksi:
mees otsib naist armastama
naine otsib mees vestlus
mees naine lähedalolu ...
miks mehed kirjutavad muinasjutte?

mis teeb naised õnnelikuks?
armastuse poos, vanakreeka seks, lesbiporno
teeb naise õnnelikuks
mida teha et maailm ei sureks labasuse kätte?

Tulekul Balti raamatumess

06.-08. mai 2010 toimub Tallinnas Nokia kontserdimajas Balti raamatumess.
Programm on üleval siin. Vaatasin, et nii palju põnevaid arutelusid ja kohtumisi tuleb, et ma pean ennast vist töölt vabaks võtma selleks ajaks :)
Eelmisest messist mäletan elavalt, kuidas pidin vahepeal käima sularaha juurde toomas ja kuidas lahkusin mitme raske kotiga.

Messi tutvustusest:

Välismaalt on lubanud oma raamatuid teiste seas esitlema tulla Leonie Swann (Saksamaa), Dmitri Bõkov (Venemaa), Zinaida Lindén (Soome), Sophie Jansson (Rootsi).
Vestlusringides kohtuvad kuulajatega Imbi Paju, Teet Kallas, Merca, Mihkel Raud, Olavi Ruitlane, Maria Porjadina (ajakirja „Tšitajem Vmeste” toimetaja), Mihhail Pavlovets (Moskva Humanitaarülikooli prorektor), Aleksandr Ebanoidze („Družba narodov” peatoimetaja) ja Tatjana Rudišina (Moskva Gaidari nimelise Kesklinna Raamatukogu välissuhete osakonna juhataja).
Ka laste peale on mõeldud. Toimub lasteraamatute esitlusi ja kohtumisi autoritega, võimalik on osaleda õpitoas ja meisterdada kasvõi emadepäevaks üks tore kaart.
Üritusi jagub nii Nokia kontserdimaja teatrikohvikusse kui raamatukohvikusse ja kontserdisaali.
Messil on võimalik tutvuda Soome, Läti, Leedu ja Eesti 2009. aasta kauneimate raamatutega, näitusega "Kasuline kokaraamat" ja väljapanekuga lasteraamatute illustratsioonidest.
Messi programmi osas teeme koostööd kirjandusfestivalidega Prima Vista (Tartu) ja HeadRead (Tallinn).

Sabakergitus

Kes see ikka saba kergitab, kui mitte ise...

Bukahoolik on leidnud äramärkimist ajakirjas [digi] (lk 15). See oli küll juba aasta tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Kuid palju erakordsem oli leida, et bukahoolikust on kirjutatud ajakirjas Cosmopolitan (oktoober 2009). "Asjalik lugemispäevik, mis tekitab kihku haarata esimese kättejuhtuva raamatu järele ning see ribadeks lugeda."
Seda uudist ei saanud tõepoolest kuidagi jagamata jätta.

Uus raamatuajakiri

Järjekordsel regulaarsel raamatupoe kodulehel käigul leidsin uudise: alustab ilmumist raamatuajakiri.

Eestis ilmub umbes 6000 raamatut aastas – ilukirjandust, lastekirjandust, köögikirjandust, kodukirjandust, aiakirjandust, elulugusid, krimkasid, põnevikke, ja mida kõike veel. Peaaegu võimatu on kõiges selles orienteeruda. Ajakiri Lugu hakkab kogu seda küllust lugejatele lähemalt tutvustama. Ajakirjast saab lugeda intervjuusid, ülevaateid ja arvustusi, tutvustusi, sissevaateid ja soovitusi ilmunud ja ilmuvatest raamatutest.

Esimese numbri saab tasuta tellida siit.

Soovitus

Lugege Kärt Hellerma suurepärast kirjutist viimases Sirbis: Teel paradiisi: lunastuse liigid.
Lunastusest ja lunastajatest kirjanduses, aga ka elus. Eestlaste kristliku kultuuri mõjupiirkonnas arenenud ateismist, sellest, mida saab pidada lunastuseks ja mida vaid inimlikuks piiratuseks, Mari Saadi "Lasnamäe lunastajast", sümbol-lunastajatest ja nais-ellujääjatest kirjanduses.

PS. Lisasin 2008. aasta kirjandusest rääkivase postitusse mõned lingid, kus mullu ilmunut professionaalide pilguga sügavamalt lahatakse.