esmaspäev, 18. mai 2020

Fredrik Backman "Ärevil inimesed"

Alustasin Fredrik Backmani raamatu "Ärevil inimesed" lugemist lootuses saada nalja. Backman oskab seda suurepäraselt teha. Kuigi teadsin, et see käib tal ikka läbi nukruse ja tõsiste asjade prisma. Päris algus oli lootustandev. Noore politseiniku kimbatus ülijoviaalse kinnisvaramaakleri ja 20-aastase emo ülekuulamisel oli väga lõbus. Aga siis kohe kirjutab autor väga tõsistest ja väga kurbadest asjadest. Kaalusin lausa juba enne neljandikuni jõudmist pooleli jätta. Ma ei taha praegusel ajal raamatutest veel midagi negatiivset lisaks lugeda.

Aga kuna ma jätan harva raamatuid pooleli, siis ei teinud seda seekordki. Kogu raamat räägib põhimõtteliselt sellest, mida teevad meeleheitele aetud inimesed. Ilmselt on nad samal ajal ka ärevil. Ka "ängistus" sobiks ehk raamatu pealkirja tõlkimiseks. Autor ütleb kohe avalauses, et lugu räägib idiootidest. No eks võib neid ka niimoodi nimetada. Sest, jätkab Backman, alati on väga lihtne teisi inimesi idiootideks tembeldada, aga ainult siis, kui juhtub meelest ära minema, et inimene olla on peaaegu alati idiootselt raske.

Tegevuspaigaks on Rootsi linnake, kus toimub pantvangikriis. Kõigist mõeldavatest kohtadest võtab pangaröövel pantvangi korteriesitlusel olevad inimesed. Ja neid on seal igasuguseid – lesbiline abielupaar, kellest üks oli rase, vaikne vanaproua, pensionäridest remondihullud, rikas pangadaam, kes tuli esitlusele sääraste teemantkõrvarõngastega, mis olid piisavalt suured, et nendega keskmise suurusega lapsi maha lüüa, kui selline vajaduse peaks tekkima, ja muidugi üks kuradima kehv maakler.

28. peatükki alustab autor meeldetuletusega, et lugu räägib pangaröövist, korteriesitlusest ja pantvangikriisist. Sest siiani on lugu rääkinud kõigest muust. Sellest, kuidas rikas pangadaam psühholoogi juures käis või sellest, kuidas keegi tahtis kümme aastat tagasi sillalt alla hüpata ja kuidas ühel teisel ei õnnestunud teda päästa. Ja siis sama peatüki lõpus sedastab, et "üha rohkem hakkab tunduma, et see lugu räägib tegelikult sillast."

Nii et nalja saab loomulikult ka. Aga see on nii backmanlik, väikesed märkused ja nükked siin ja seal. Ta keerutab seda lugu ühte- ja teistpidi, laseb asju paista ühes valguses, kuni äkki avastad, et oled jälle teinud stereotüüpidel põhinevaid ekslikke järeldusi. Igal juhul soovitan ka teistel see raamat ikkagi lõpuni lugeda, sest inimesed on siiski ilusad ja head, hoolimata sellest, et et nad on idioodid.

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Teised kirjutavad:
Blogistaja
Lugemiselamused
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu

esmaspäev, 11. mai 2020

Jaan Aru "Ajust ja arust"

Jaan Aru "Ajust ja arust" räägib unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Autor on neuroteadlane ja psühholoog ning raamat on kirjutatud kõigile, keda huvitab aju ja mis seal sees leida on. Kirjastusest öeldi, et see on viimase aja kõige popim populaarteaduslik raamat, mida tõendab asjaolu, et raamatust ilmus hiljuti juba kuues trükk. Tõepoolest, seda raamatut on lihtne lugeda ka teaduskaugel inimesel, kes ajuehitusest suurt midagi ei tea. Aga autor tegeleb ka filosoofilisemate probleemidega nagu "Kus asub teadvus?" ja "Mis teeb inimesest inimese?".

Inimese aju näeb välja nagu lillkapsas, aga see on üks väga kummaline lillkapsas, sest kuidagimoodi on selle organi aktiivsus seotud meie mõtete ja tunnete, soovide ja visioonidega. Kuidas täpselt, ei tea praegu mitte keegi. Aga teadlased uurivad ja katsetavad ja vastavad vähehaaval küsimustele, mis omakorda tekitavad juba järgmisi.

Aru alustabki küsimusega "Mis teeb inimesest inimese?" Juba enne peatüki läbilugemist võiks arvata, et muidugi aju. Või vähemasti on see üks väga oluline osa inimeseks olemisel ja end inimesena tunnetamisel. Aju on igal inimesel isesugune ja seetõttu käituvad ja mõtlevad ka kõik inimesed eri moodi. Ka teadvus asub ajus. Selle üle arutlemisele pühendub autor pikemalt ja jõuab järeldusele, et midagi ei ole parata – teadvus asub just seal ja mitte kusagil väljaspool seda.

Minu jaoks läks aga raamat põnevamaks siis, kui tuli juttu magamisest ja unest. Miks me magame ja miks me und näeme? Ka sellele ei teata kindlat vastust, aga on mitu hüpoteesi, üks põnevam kui teine. Aru käsitleb kahte suurt ja populaarset teooriat: 1) uni on ajurakkudevaheliste ühenduste tugevuse vähendamiseks ja 2) uni on mälusisude talletamiseks. Mõlemal teoorial on puudusi ning alternatiivse selgitusena on pakutud, et ehk ei olegi unel funktsiooni, ehk aitab uni lihtsalt paremini aktiivset perioodi valida. Igal juhul on selge, et uni taastab aju võimekuse. (lk 97–98)

Mis roll on unenägudel, on samamoodi vaidluste ja uurimise objektiks. Üks on selge, unel pole varjatud sümboolikat, mida oleks võimalik unenäoseletajate abil seletada. Ajud on erinevad, selliseks on need muutnud erinevad kogemused ning unenäod kajastavad lihtsalt unenägija argipäeva ja selle erinevaid tahke. (lk 100)

Kõige praktilisem peatükk on viimane, "Kuidas aju kasutada?" Tuleb välja, et aju on halb rööprähkleja ja pole ka suurem asi keskenduja, talle meeldib kogu aeg saada uusi elamusi ja kogemusi, selle teadlikku mõtlemist toetavad osad väsivad kiiresti. Aju seisukohalt on rööprähklemine sama hea nagu keerutada kõrbes pea kohal lahtist veepudelit. (lk 119)

Kõige lõpus on aju kasutamise lühijuhend, mis eelnevalt selgitatu valguses omandab tõsisema tähenduse kui ajakirjade pealkirjad stiilis "Äratage aju salajased võimed!". Ajuteadlasena ütleb Aru, et kõik sellised väited, et me kasutame ainult viit protsenti oma ajust või et me võiksime mingi koolituse abil oma "uinunud" aju paremini kasutusele võtta, on umbluu ruudus. Me juba kasutame oma aju täies ulatuses. Aga midagi on ometi võimalik teha. Näiteks:
  • Tehke tähtsaimad asjad parimal tööajal
  • Seadke vahe-eesmärke (ehk suur töö tuleb jaotada väiksemateks etappideks)
  • Keskenduge korraga ainult ühele ülesandele
  • Tehke pause (muuseas, ütleb autor, kui palju juua, siis annab see hea põhjuse pidevalt pausikesi teha)
  • Tukastage korraks (see aitab paremini kui kohv!)
  • Ärge unustage liikumist ja liigutamist
  • Toituge tervislikult ja mõistlikes kogustes
Hea une jaoks aitavad järgmised soovitused:
  • Minge voodisse alati umbes samal kellaajal
  • Lülitage ekraanid vähemalt pool tundi enne magamaminemist välja
  • Unustage mured ja töö (seda on muidugi lihtsam öelda, kui teha)
  • Ärge võtke unerohtu
On selge, et sellise väikese raamatukesega saab siiski edasi anda vaid lihtsustatud ja pinnapealseid teadmisi. Autor annab ka soovitatava kirjanduse nimekirja ja hulga viiteid, kust asjast huvitatu saab ise edasi uurida. Aga see-eest on raamatu kirja pandud arusaadavalt, huvitavalt ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu. Sest no mida teeb teadlane, kui ta laps jonnib? Viib loomulikult läbi eksperimendi ja paneb selle siis raamatusse kirja.

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Sirp, Kurmo Konsa
Õpetajate leht
Raamatud ja muud jutud
Kultuuritarbija60+
Viljandi Linnaraamatukogu
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Jaan Aru artikkel unest
Autori blogi teadvusest

Tänan raamatu eest Argo kirjastust