Martha Wells "Tehislik seisund"

Martha Wellsi "Tehislik seisund" on järg tema raamatule "Kõik süsteemid punases", kus tegutseb android, kes nimetab ennast mõrtsukbotiks. Teises osas läheb ta otsima põhjust, miks ta end niimoodi nimetab. Sest kunagi üle-eelmises elus on ta tapnud hulga inimesi, mida temasugune turvabot, kes on loodud inimeste kaitsmise jaoks, ei tohiks üldse saada teha. Selleks peab ta, oh õudust, liikuma läbi tihedalt rahvastatud jaamade, suhtlema inimestega ja selle juures mitte nägema välja, nagu oleks ta android. Ta sokutab end ühe inimtühja laeva peale, mis aga osutub eriti võimsa ajuga transpordibotiks. Nende omavaheline suhtlus ja koostöö oli tervameelne ja tore lugeda. Peagi hakkab keegi tema elu kallale kippuma ja olukord läheb üsna pingeliseks. Selles raamatus on kõvasti turvasüsteemide skannimist ja nendesse häkkimist, üksteisega voo kaudu suhtlemist, infopakettide allalaadimist, ühesõnaga üsna tehniline värk, mida aga tasakaalustavad peategelase liigseltki inimlikud mõtted ja tunded. 

"Kõik süsteemid punases" meeldis mulle väga, parajalt tegevust, hea lühike, ei mingit venitamist. "Tehislik seisund" enam nii põnev ei olnud. Raamatu esimene kolmandik kulus suuresti peategelease sisekaemuse peale, mis ei viinud ei tegevust edasi ega polnud ka üleliia põnev. Esimese osa tugevused on siiski ka siin alles, eriti teose lühidus, aga sellesse nappi 143 lehekülge mahtus lugu kenasti ära ja puudu ei tulnud. Endiselt tuleb kiita Liis Rodeni kaanepilti.

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski

Teised kirjutavad: loterii, Ulmekirjanduse baas, Sulepuru, Loterii

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Martha Wells "Kõik süsteemid punases"

Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases" on Mõrtsukboti päevikute sarja esimene osa. Küll see oli lahe raamat, seda loeksin veel. Loodan, et kirjastus jätkab sarja väljaandmist.

Olen üsna väike kosmoseulme austaja, ennekõike olen lugenud neid, kus on huumorit ka sees, nagu Poul Andersoni "Kõrge ristiretk", J.R.R. Martini "Haviland Tufi reisid" ja Robert Sheckley Gregori ja Arnoldi lood. "Düüni" esimese raamatu lugesin ka läbi, aga seda rohkem uudishimust ja seal meeldis mulle pigem maailm ja ökosüsteem kui kogu see kosmosereisivärk.

Selles loos oli ka huumorit, alates juba peategelasest endast, kes tundus vahepeal kuidagi lausa hale seal inimeste keskel. Raskelt relvastatud turvarobot, kes üle kõige kardab inimestega näost näkku suhtlemist. Armastab see-eest seebiseriaale vaadata ja teekski ainult seda, kui töö ja inimesed oma tahtmistega vahele ei segaks. Jätke mind ainult rahule, et saaksin teha seda, mida ise tahan. No vähemasti minu jaoks vägagi samastumist võimaldav tegelane.

Tegemist on klassikalise võõral planeedil toimuva uurimisretkega, kus ootamatult selgub, et kohalik fauna on palju verejanulisem kui oodatud. Siis selgub, et lisaks faunale soovib uurimisühmale kadu veel keegi ning meie häbelik android peab nii iseenda kui ka oma rühma elu ja eksistentsi päästma. Mõrtsukbot vaatleb inimeste toimetamist kõrvalt ja kommenteerib seda oma arusaamise kohaselt, mis on irooniline ja sarkastiline. Tegevus liigub hoogsalt edasi ja isegi peategelase sisekaemused ei aeglusta seda. Igasuguseid kirjeldusi on vähe ja tegevust veab peamiselt dialoog.

Plussiks ka vaid 128 leheküljeline pikkus. Ka nii lühikesel pinnal on võimalik kõik oluline edasi anda ja suurepärane lugemiselamus tekitada.

Ja ma ei saa teisiti, kui pean tsiteerima raamatu esimest lõiku, mille loterii juba kirja pani:

Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud. (lk 3)

Tõlkinud Maarika Luts

Teised kirjutavad: err.kultuur, Sulepuru, loterii, Ulmeseosed, Ulmekirjanduse baas

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia