Laupäev, 1. oktoober 2011

Daniel Pennac "Nagu romaan"

Daniel Pennaci õhuke raamatuke "Nagu romaan" on pühendatud lugemisele ja sellele, miks tänapäeva lapsed enam ei loe ja mida teha, et neid lugemist armastama panna.

Olin jõudnud kahekümne esimese leheküljeni, kui hüüatasin: "Appi, kui hea raamat!" Kuni sinnani oli kogu tekst olnud puhas kuld. No kuidas ta teadis? Pole mingit vahet Prantsusmaal ja Eestil, kapitalistlikul või nõukogude minevikul - me mõtleme täpselt ühtemoodi. Meie lapsepõlv oli täpselt samasugune ja me kasvatame oma lapsi ühtemoodi.

Peamine viga, mida teevad vanemad, kes on pärit põlvkonnast, ajast, keskkonnast või perest, kus lugemist kiputi pigem takistama, on lastele lugemise peale sundimine. Sest me lihtsalt ei saa aru, miks nad lugeda ei taha, kui meie ometi omal ajal seiklusi lausa neelasime. Mäletan küll, kui mu oma laps teatas, et kohustusliku kirjandusena loetud "Kolm musketäri" oli niiii igav, rääkimata siis "Kevadest". Nii me siis sunnime neid lugema, lootuses, et nad sealt lõpuks ikka midagi leiavad, sest lugeda tuleb, lugema peab! Ja kui nad seda ikkagi ei tee, kasutame jõuvõtteid, keelame näiteks telekavaatamise.

“Jääb siis nii, mingit telekavaatamist ei tule!”
Sooh! Jah…
Jah… Televisioon on ülendatud preemiaks… ja sellest tulenevalt lugemine alandatud teoorjuseks… Ja selle oleme me ise välja mõelnud…
(lk 44)



Vot nii, ja seda kõike heas usus, et teeme midagi õigesti. Aga mida siis ikkagi teha? Retsept on tegelikult lihtne, tuleb anda neile tagasi lugemise rõõm. Lugemine ei ole kohustus, lugemine on ainult lugeja ja autori vaheline isiklik asi, kellegil teisel pole sinna asja, eriti kirjandusõpetajatel. Ning vastu nõuda ei tohi mitte midagi. Mitte kui midagi. (lk 113) Selle näitlikustamiseks on Pennac koostanud lugeja õigused, millest igaühe ta raamatus pikemalt lahti kirjutab. Olgu nad siinkohal veelkord välja toodud:

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehekülgi vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda mida ignes
6. Õigus bovarismile
7. Õigus lugeda kus iganes
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjusti
10. Õigus vaikida

Veel üks teema on aeg. Kust küll leida aega lugemise jaoks? Kuigi see näib tõsise probleemina, tuleb välja, et mingit probleemi tegelikult polegi. Sest niipea, kui tekib küsimus, kust võtta aeg lugemise jaoks, on selge, et tõelist himu lugeda ei olegi. Sest kui asja lähemalt vaadata, siis mitte kellelgi pole kunagi lugemiseks aega. Ei lastel ega teismelistel ega suurtel. Lugemine on elu järeleandmatuis kammitsais. 
...
Kuid miks on nii, et see naine, kes käib tööl, teeb sisseoste, kasvatab lapsi, sõidab autoga, armastab kolme meest, käib korrapäraselt hambaarsti juures ja kolib järgmisel nädalal uude korterisse, leiab lugemiseks aega, aga see karske heal järjel poissmees ei leia?
Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)
Varastatud, aga kellelt?
Öelgem: kohuselt elada.
Küllap just sel põhjusel ongi metroo – nimetatud kohustuse kale sümbol – osutunud maailma suurimaks raamatukoguks. 
Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.
Kes riskiks armastada, kui peaksime armastust vaatlema oma ajakavast lähtuvalt? Kellel on aega armunud olla? Ja kas sellegipoolest on nähtud mõnd armunut, kes armastamiseks aega ei leia?
Mul pole kunagi lugemiseks aega olnud, kuid mitte miski pole mind kunagi takistanud lõpuni lugemast romaani, mis mulle on meeldinud.
Lugemine ei sõltu ühiskondliku aja korrastatusest, vaid on – nagu armastuski – olemisviis.
Küsimus pole selles, kas mul on aega lugeda või ei (aega, mida keegi mulle, muide, anda ei kavatse), vaid selles, kas ma pakun endale lugejaks olemise rõõmu või ei.
 (lk 111)

Jah, tean juba ammu, et kogu mu lugemisele kulutatud aeg on elult varastatud aeg ja raamatutele kulutatud raha muudelt kohustustelt varastatud raha. Aga mis oleks alternatiiv? Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest - kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme (lk 137).