Aga eelmisest aastast.
George R. R. Martin "Fevre'i unelm"
Ütleks isegi, et eelmise aasta suurim elamus. Martini „Tule ja jää saaga“ ei istu mulle üldse, aga see 19. sajandi lõpu Mississippil toimuv vampiiriromaan on lihtsalt suurepärane.
Fazil Iskander "Küülikud ja maod"
Head huumorit ja satiiri kulub alati ära. "Küülikute ja madude" puhul on tegemist allegoorilise muinasjutuga, kus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus.
Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta"
Alo Lõhmus on kirja pannud Rain Marani jutustatud eluloo. Aga Rein Maran ei räägi siin endast, ta räägib oma filmidest ja nende peategelastest, saamata ometi iseennast välja jätta. "Nõialoom", "Tavaline rästik", sookurgede või herilaste film - need on minu lapsepõlves sügavalt sees. Ka kärnkonn või herilane võib olla väga eksootiline. Nagu ikka tollest ajast kirjutades, ka nõukaaegset absurdi ja uue Eesti Vabariigi aegset röövkapitalismi.
Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"
Ilus armastuslugu Teise Maailmasõja aegsest Kreekast. Juba esimesest leheküljest alates torkab silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri, ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastusloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.
Félix J. Palma "Ajakaart"
Hoogne põnevik, kus mängitake ajas reisimist, reisitakse ajas, petetakse ajareisidega kergeusklikelt raha välja. Peategelaseks kujuneb raamatu käigus H. G. Wells, seesama kes kirjutas 1895. aastal "Ajamasina". Tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis, Wellsi eluajal. Palma püüab järele aimata 19. sajandi kirjanike stiili ja keelepruuki, mis tuleb tal päris hästi välja. See tähendab, et ta sekkub autoripositsioonilt jutustusse, annab vihjeid, mis edaspidi juhtuma hakkab ja on üleüldse väga palju- ja suuresõnaline. Mulle selline stiil meeldib, tuletas meelde ammuloetud Dickensit ja Thackerayd. Sobib ilmsesti kõige paremini teismeeas poistele. On seiklust ja seksi, suurt armastust, ootamatuid pöördeid ja kogu aeg midagi toimub. Aga natuke lihtne ja lihtsameelne on see teos ka.
Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"
Korralik alternatiivajalooline romaan Eesti autorilt, milles on huvitavad karakterid, intriige ja spioonimänge,"nägijad" ja maailma valitseda tahtev salaselts. Mingit helget lõppu ka ei ole.
Arto Paasilinna "Tule taevas appi"
Soome huumor mulle istub, kuigi olen seda häbiväärselt vähe lugenud. „Tule taevas appi“ räägib loo surmajärgsest elust, mis polegi nii igav ja hall, kui võiks arvata. Teosest kappab läbi plejaad Soome (ja muu maailma) suurmehi. Kõik surnud siis. Peategelane liigub ringi, vaatleb ja mõtleb. Teispoolsusest paistab meie maailm üsnagi naeruväärne.
Jaan Kross "Kolme katku vahel"
Sellest romaanist ei saa ka kuidagi üle ega ümber. Ikkagi Jaan Krossi monumentaalne teos kroonik Balthasar Russowist. Lugemine võttis aega, sest see on igatepidi üks aeglane raamat. Igav üldiselt ei olnud, vahepeal oli lausa huvitav. Pärast igasugu seiklusjuttude lugemist võtab sellisesse teosesse sisseelamine pisut aega.
Kalev Kesküla "Elu sumedusest"
„Elu sumedusest“ lugesin esimest korda kaks aastat tagasi, aga seda peaks vahetevahel riiulist välja võtma, natuke lehitsema, ikka ja jälle üle lugema. Kahjuks ei ole seda praegu isegi kasutatuna võimalik osta, aga mina tahtsin seda raamatut tähtsa inimesega jagada. Seega lugesin veel viimast korda enne ärakinkimist läbi. „Elu sumedusest“ pole oma võlust vahepeal mitte midagi kaotanud. Sama positiivne, sama mõtlik, sama sume.
