Loomaarst Tiina Toomet ja tema ema, kosmeetik Inna Tarmak, on üles jutustanud hulga lugusid loomadest, enamasti ikka nendest, kellega elu jooksul kokku on puututud. Kui Tiina Toometi elukutset arvestades ei tule mingi üllatusena, et tal ka isiklikus elus loomadega palju kokkupuuteid on, siis Inna Tarmaku suurest loomaarmastusest kuulsin mina esimest korda. Selgub, et lisaks mitmetele koertele, keda ta ise hoole ja armastusega pidanud on, on ta ka lugematul arvul koeri ja kasse tänavalt elule päästnud. Eriti humoorikad on jutustused, kuidas proua kübaraga ja kõpskontsadel Mustamäe vahel oma kadunud koera taga ajab või kuidas ta uuele kutsikaomanikule annab kaasa toitmisjuhised:
Munahüüve
Ühe muna sisse lõigata 2-3 seibi Doktori- või Lastevorsti (mitte lihtsalt keeduvorsti!). Lisada riivitud toores porgandit ja piima. Praadida.
Juurviljasupp peeneks hakitud lihagaKõige rohkem on raamatus juttu ikka koertest, natuke kassidest ka. Tiina Toomet kirjeldab mõnuga, kuidas nad lapsepõlves oma loomi kasvatasid - see käis täiesti vastu kõigile praegustele soovitustele, ohkab ta nüüd ise. Lisaks kirjeldab Toomet loomaarsti töö igapäeva. Minusugusel algajal koeraomanikul oli eriti huvitav lugeda, kuidas lemmikloomi alles paarkümmend aastat tagasi raviti. Sel ajal oli lemmikloomade ravi meil alles lapsekingades. Praegusel ajal nii iseenestestmõistetavad uuringud, vaktsineerimised, isegi vereanalüüside tegemine oli toona suisa võimatu. Muuhulgas jagab loomaarst ka soovitusi ja nõuandeid.
Juurviljadest võib anda kõike, ainult herneid mitte ja kapsast, kaalikat vähe. Supp peab olema võrdlemisi paks, mitte eriti vedel, muidu läheb koera kõht suureks. Supi sisse esialgu lisada üks teelusikas kondijahu, kui vanemaks saab, siis üks dessertlusikatäis. Supp ei tohi olla eriti tuline ega soolane, vaid paraja soolasusega ja soe. Võimalikult vähe kartuleid anda, rohkem juurvilju, muidu läheb kutsikas liiga paksuks. (lk 33).
Perrist kasvas laikataoline koer, kes oli jumal teab kust pärit, aga väga intelligentne. Söötsin teda ainsate käepäraste asjadega, milleks tol ajal olid nurgapealsest poest saadud suitsukalad ja sepik. Kirjutasin ise samal ajal koerte söötmisest Eesti Naisele artikleid ja otsisin infot Saksa ajakirjadest, kus soovitati dogile päevas anda mitu kilo liha! Mul on siiani piinlik, et selle pikemalt mõtlemata eesti keelde ümber kirjutasin. Esiteks pole see üldse loogiline ja teiseks kõlas tolleaegses viletsuses eriti veidralt. (lk 78)
Teised kirjutavad:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar