Pühapäev, 29. juuli 2012

Anthony Bourdain "Keskmiselt küps"

Anthony Bourdaini "Keskmiselt küps" on omavahel nõrgalt seostatud esseede kogum. Nii kirjutab Bourdain ühes peatükis oma lapse kasvatamisest, teises annab valu restoranikriitik Alan Richmanile, kolmandas räägib tõelise kirega Ameerika hamburgerist, neljandas aga kirjeldab ausalt ja avameelselt seda, miks kokaks pürgijad oma otsuse ümber peaksid mõtlema. Ühine nimetaja on muidugi toit ja restoraniäri. Tundub, et ta on ühte raamatusse kokku kogunud kõik oma viimaste aastate mõtted, et need raamatu kujul suurema hulga lugejate ette paisata.
Kui ma hommikuti "Avameelselt köögis" kirjutasin, olin ma siiralt vihane. See oli sihitu, iga hetk plahvatada võiv raev, mida veelgi võimendas mu kirjutamisrežiim (kui seda nii võib nimetada): tõusin pool kuus või kuus ning paiskasin rutuga paberile lauseid, meenutusi ja kiiruga taastatud mälestusi eelmisest õhtust (ehk siis ajast pärast kümne, kaheteistkümne või neljateistkümne tunni pikkust tööpäeva, millele vältimatult järgnes liiga palju alkoholi ja voodisse vajumine). Sülgasin pähetulnud sõnad välja - lausetega ma eriti vaeva ei näinud, selleks polnud aegagi - ja siis jälle tööle: kastmed tulele, liha lõigata, kala tükeldada, pipar jahvatada, eined valmistada ja nii edasi. Pool neli kaks kiiret pinti üle tänava õllekas, tagasi "Les Hallesi" kas pliidi taha või tellimusi sorteerima, lõpuks "Siberia" baari - ehk siis jäime koos viimaste töötajatega lihtsalt paigale ja jõime kuhugi minemata. Kössitades kollase takso tagaistmel, jalad kuulikindla vaheseina taga ebamugavalt kõveras - seal oli mu tõhusaim tööhetk, seal mõtlesin ma välja, mida järgmisel hommikul kirjtuada. Aken praokil, ise poolenisti - kui mitte täiesti - teadvuseta, mõtlesin ma oma elu peale ja New York City veeres mööda. (lk 262)
"Keskmiselt küps" nii vihane raamat ei ole, aga ega ta oma arvamust vaka all ei hoia ja igasugu tegelased saavad nii mis tolmab. Paljudele tipptegijatele vaatab ta siiski alt üles ja neid portreteerib ta austusega, kuid mitte vähem värvikalt ja ei jäta sellepärast veel nende negatiivsetele omadustele osutamast.

Tavalisele eesti lugejale oleks ära kulunud kõvasti joonealuseid selgitusi ja märkusi. Suurem osa nimedest, millega Bourdain pillavalt ümber käib, on võõrad. Teisalt ei ole meie siin vist ka teose sihtgrupp, vähemasti autori arvates. Ta nendib mitmel korral, et "Avameelselt köögist" oli mõeldud New Yorgi restoraniäris tegutsevatele inimestele ja ta on siiamaani üllatunud, et see ka väljaspool toidutegelaste ringkonda nii menukaks osutus (mitte et tal sellest kahju oleks, raha ju tuleb). Bourdain kirjutabki: Lõpuks polnud tulemusel vigagi, aga ma poleks suutnud niiviisi kirjutada, kui ma oleksin mõelnud, et inimesed seda kunagi lugema hakkavad (lk 266). Tähelepanuväärne on ka seik, et ta New Yorgi kokkasid ja kelnereid inimesteks ei pea.

Teine kivi on samuti tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda. Tõlge kannab ilmselgeid kiirustamise märke. Siin-seal jääb mõni lause arusaamatuks ja teinekord paneb mõni tõlkevaste kulmu kergitama. Ma nuputasin näiteks tükk aega, mis võiks olla kobarkepp. Ilmselge vaste ei sobinud eriti konteksti. Aga ühtegi teist ma oma rikutud meelega ka välja ei mõelnud. (Google aitas meelde tuletada, miks see sõna nii tuttav tundus. Esimest korda kohtasin seda vendade Coenite filmis " Burn After Reading").

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Raamatuklubi
Liina nurgatagune
Tanel Veenre, Päevaleht

Teisipäev, 24. juuli 2012

Gottfried August Bürger "Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused"

Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused merel ning maal nii nagu ta ise nendest sõprade ringis veiniklaasi juures pajatas.

Mõned rändurid kipuvad vahel väitma asju, mis rangelt võetuna ei saa sugugi tõele vastata. Seepärast pole ka ime, et lugejad või kuulajad umbusklikkusele kalduvad. Kui aga siin seltskonnas keegi minu lugude tõepärasuses kahtleb, siis jääb mul ainult üle tema uskmatust kahetseda ja paluda tal lahkuda, enne kui ma alustan oma mereseiklustega, mis on kahtlemata veel imelisemad, ent ometi niisama tõestisündinud kui eelmisedki. (lk 50)

1001 õpetust, kuidas elus hakkama saada. Isutekitajaks mõned nõuanded:

Kuidas sõita kuule (eriti kiiresti kasvavat türgi uba pidi ronides);
Ja kuidas sealt jälle alla saada (punuda õlgedest nöör ja kui jõuad ronides selle otsa, tuleb ülaltpoolt ülearune tükk maha lõigata ja alumise otsa külge siduda);
Kuidas end soost kõrvalise abita välja sikutada (ikka patsist tõstes);
Kuidas püssirohtu põlema saada, kui püssikukelt tulekivi kadunud (lüüa silmist sädemeid);
Kuidas saada kindlusse üle seda piirava vaenuväe (kahurikuuli otsas muidugi);
Kuidas pääseda kala kõhust (niikaua kiiret Šoti tantsu tantsides, kuni kalal halb hakkab);
Kuidas pääseda karu küüsist (haarata karu esikäpad pihku ja hoida seni, kuni karu nälga sureb).


Tõlkinud Mati Unt

Teisipäev, 17. juuli 2012

Ester Laansalu "Minu Kreeka"

Ester Laansalu "Minu Kreeka" on hoogne ja informatiivne. Läks kohe algusest peale käima. Autor on Kreekas giidina töötanud juba 15 aastat ja seda on tunda. Vaheldumisi isiklike seikadega antakse ülevaade riigi kultuurist ja inimestest. Lükatakse ümber nii mõnedki valearvamused (näiteks meie tavapärane arvamus, et kreeklased on laisad ja ei viitsi tööd teha). Teisalt - aega on kreeklasel alati küll. Kuna nii pika riigis elamisega on autoril tekkinud ka kohalikud sõbrad, siis see oligi ehk väärtuslikem ja huvitavam osa raamatust. Kuidas elab üks tavaline perekond, millised on nende väärtushinnangud ja harjumused. "Minu Kreeka" balansseerib kenasti isikliku ja üldise vahel, muutumata liiga palju autori eraelus tuhnivaks, aga ei jää ka kõrvalseisja pilguks. Toidunautlejatele ka sobilik raamat, sest Kreeka toitudest on siin palju juttu.

Petrone Prindi kogutud lingid

Laupäev, 14. juuli 2012

Charlie Croker "Tõlkes kaduma läinud"

Mul on ainult üks küsimus: "Mille jaoks pidi selle raamatu eesti keeles välja andma?" Ma ei saa isegi öelda, et eesti keelde tõlkima, sest tõlgitud ei ole seal peale pealkirjade õigupoolest midagi. Seega lugejal, kes inglise keelt ei mõista, ei ole selle raamatuga mitte midagi peale hakata ja lugeja, kes inglise keelt mõistab, oleks vabalt originaali võinud ette võtta. Inglise keelt on soovitatav osata väga heal tasemel, sest paljud sõnamängud võivad muidu kaduma minna. Aga üldiselt oli "Duu juu spiik inglišš?" parem. Tuli see siis uudsuse võlust või olidki sinna paremad palad kokku kogutud. Crokeri näited ei olnud tihtipeale eriti huvitavad. Ja nagu öeldud, igas naljast aru ei saanudki. Pealegi on enamik näiteid pärit nii 20-30 aasta tagusest ajast. Palju on silte, mis pärit Nõukogude Liidust või kusagilt Jugoslaaviast. 

Mõned suvalised näited:

Jaapani turismikaart:
Shitseeing Bus Stop
*
Peking, Hiina
Danger prohibited aboard this boat
*
Venelanna tutvumiskuulutus:
I am looking for a realy educated man who can be joke to himself
*
Berliini hotelli riietusruumis:
Please hang yourself here
*
Reisibüroo Barcelonas:
Go away
*
Silt Hiina poe ees:
We do our best to decrease your life
*
Jaapani ajaleheartiklis:
Four people were killed, one seriously.
*
Väljaandest Soviet Weekly:
There will be Moscow Exhibition of Arts by 15 000 Soviet Republic painters and sculports. These were executed over the past two years.

Tõlkinud Pille Kruus
Rohkem näiteid: Loterii

Kolmapäev, 11. juuli 2012

Pudinaid 3

Väikene koondpostitus, sest suuremalt ei tule.

James Herriot "Ja kõigi loomade üle ... II"
Herrioti, kes töötas 50ndatel loomaarstina ühes Inglismaa kolkas, raamatud on väga mõnusad lugeda. Ta porterteerib ümberkaudseid talumehi, kirjeldab loomaarsti igapäevatööd ja oma kaaslaste veidrusi mõnusa huumoriga. Soovitan suvelugemiseks.

Gabriel Zaid "Liiga palju raamatuid"
Must valgel ja selgelt - maailmas on liiga palju raamatuid. Statistika on abiks. Aga ega see ei takista kedagi kirjutamast. Kes ikka väga kirjutada tahab, see teeb seda niikuinii.

Veikko Huovinen "Poja surm"
Autobiograafiline ja isiklik. Ei jälgegi huumorist, millega Huovinen muidu lugejaid võlunud on. Poja surm ei ole ilmselt teema, mida huumoriga käsitleda, kuigi ka niimoodi on kindlasti võimalik teha. Huovinen püüab leida vastust, kas ta oleks saanud midagi rohkemat teha, et seda ära hoida ja kui palju üldse vanemad saavad oma täiskasvanud laste elusse sekkuda.

Joseph Conrad "Salakuulaja"
Spiooniromaanide esiisa, mis jättis üsnagi külmaks. Head saavad karistatud ja pahad elavad edasi. Nagu tegelik elu.   
 
Erik-Emmanuel Schmitt "Härra Ibrahim ja Koraani õied"
Erik-Emmanuel Schmitt "Milarepa"
Mõistulugu ja mõistulugu, üks islamist ja teine budismist. Vähesega on palju öeldud, edasi peab igaüks ise mõtlema.

Brigitta Davidjants "Ida läänepiiril"
Vahetusüliõpilase seiklused lõunamaades? Teravapilgulise vaatleja märkmed teistest kultuuridest? Oma juurte otsija? Suurepärane inimeste kirjeldaja? Põnevate olukordade hea silmaga kirjeldaja? Kõike seda korraga?

Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, Krista Kaur "Kuulsad ja kummalised taimeriigis"
Kõige suurem, kõige vanem, kõige pikem, kõige väiksem. Lilled, mis söövad loomi ja taimed, mis elavad õhust ja armastusest (pealtnäha). Edetabeleid saab teha igast asjast, miks siis mitte ka taimeriigist. Hariv ka pealeselle.

Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides"
Alo Lõhmus on kirja pannud Rain Marani jutustatud eluloo. Aga Rein Maran ei räägi siin endast, ta räägib oma filmidest ja nende peategelaastest, saamata ometi iseennast välja jätta. "Nõialoom", "Tavaline rästik", sookurgede või herilaste film - need on minu lapsepõlves sügavalt sees. Siis ei olnud veel BBC värvilisi filme eksootilistest loomadest, mille kõrval Eestis tollal tehtud filmid väga kahvatud tunduvad. Aga kärnkonn või herilane võib olla täpselt sama eksootiline. Sest palju tollal nende kohta üldse midagi teada oli? Niipalju, kui ENEs või "Loomade elu" kirjas. Nagu ikka tollest ajast kirjutades, ka nõukaaegset absurdi ja uue Eesti Vabariigi aegset röövkapitalismi.

Nikos Kazantzakis "Askees"
Nojah, see raamat on mõeldud vaid asjassepühendatutele või huvilistele või hoopis teistsuguste teadmistega inimestele.

Félix J Palma "Ajakaart"
Hoogne põnevik, kus mängitake ajas reisimist, reisitakse ajas, petetakse ajareisidega kergeusklikelt raha välja. Peategelaseks kujuneb raamatu käigus H. G. Wells, seesama kes kirjutas 1895. aastal "Ajamasina". Tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis, Wellsi eluajal. Palma püüab järele aimata 19. sajandi kirjanike stiili ja keelepruuki, mis tuleb tal päris hästi välja. See tähendab, et ta sekkub autoripositsioonilt jutustusse, annab vihjeid, mis edaspidi juhtuma hakkab ja on üleüldse väga palju- ja suuresõnaline. Mulle selline stiil meeldib, tuletas meelde ammuloetud Dickensit ja Thackerayd. Sobib ilmsesti kõige paremini teismeeas poistele. On seiklust ja seksi, suurt armastust, ootamatuid pöördeid ja kogu aeg midagi toimub. Aga natuke lihtne ja lihtsameelne on see teos ka.

Jack London "Lõunamere jutud"
Jack Londoni "Lõunamere jutud" meenutasid kangesti hoopis Maughami Lõunamere jutte. Ma kunagi lugesin järjest kolm köidet Maughami novelle ja tundub, et sellega oli kõik, mis tollel ajal Lõunamere kohta kirjutada sai, ära kirjutatud. Mis ei teinud Jack Londoni jutte vähem huvitavateks. Plussiks on raamatu väike maht, sest kolme köidet Londoni Lõunamere jutte poleks ma teist korda enam üle elanud. Aga väike raamatutäis oli just paras.

Pühapäev, 8. juuli 2012

Fazil Iskander "Küülikud ja maod"

Sellise asja kohta öeldakse vist allegooria. See juhtus vanal-vanal hallil ajal ühel kaugel-kaugel lõunamaal. Küülikud, maod, ahvid ja pärismaalased elasid mõistlikus sümbioosis, kus maod hüpnotiseerisid küülikuid, kes sellepeale end lasid "läbi töötada", küülikud käisid pärismaalaste aedadest aedvilja varastamas ja ahvid vaatasid kõike puu otsast pealt. Reeglid olid paigas, kõik asjaosalised pidasid neist kinni ja kõik toimis, kuni küülik nimega Mõtlev Pea jõudis järeldusele, et hüpnoos ei ole midagi muud kui küülikute hirm. Milline avastus üldsegi ei sobinud küülikute kuningale, sest hästitoimiva ühiskonna ja kuulekate kodanike alustalaks on hirm (maod) ja arm (lootus peatselt saabuvale lillkapsale).

Raamatus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Vahepeal kippus värin seljale, et kas siis tõepoolest niimoodi meiega manipuleeritaksegi? Nüüd palun mitte järeldada, et tegemist on tõsise poliitilise kirjandusega. Tegemist on huumoriga. Satiiriga. Ja nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus. Loodetavasti siis sain asjale pihta.
Tõlkinud Virve Krimm

Teised kirjutavad:
Loterii