esmaspäev, 17. veebruar 2020

Annika Lõhmus “Passist reispassini”

Annika Lõhmuse “Passist reispassini” on tõeliselt praktiline reisiabiline. Annika Lõhmus on laulja Eesti Filharmoonia Kammerkooris, mis on üks enamreisivaid kollektiive Eestis. Seetõttu on temal ja ta kolleegidel varuks suur hulk praktilisi nõuandeid ja tähelepanekuid, kuidas üht reisi mugavamaks ja sujuvamaks muuta.

Siin on nõuandeid reisivale vanemale, soovitusi, kuidas valida kohvrit, mida teha enne reisi, kuidas pakkida. Nippe, mis aitavad vähema närvikuluga lennujaamades ja lennukites hakkama saada. Soovitusi, kuidas käituda võõras kultuuris, kuidas mitte ära eksida, milliseid rakendusi kasutada ja kuidas toime tulla erinevate veevärgisüsteemidega.

Autor ütleb, et eelkõige on see käsiraamat mõeldud nn "tsiviliseeritud tavareisijale", aga kui sa arvad, et oled juba niigi palju reisinud ja tead kõike täpselt, siis sellest raamatust võid ikkagi leida mõne nipi, mida sa varem ei teadnud.

Asjalikku teksti toovad vaheldust toredad ja humoorikad vahepalad muusikute reisiseiklustest ja äpardustest. Kasvõi selline tore soovitus: kui reisid väga tihti, siis selgita vahel ikka lastele, mis tööd sa tegelikult teed. Muidu võib juhtuda nii nagu ühel lauljal, kelle väike poeg rääkis lasteaias, et tema isa töötab lennujaamas.

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik
Brixie blogi

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst"

Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" ei olnud üldse midagi sellist,  mida ma sellelt ootasin. Olin ette kujutanud mingit kaasaegset nõiajanti, kus noored tüdrukud nõiaraamatuid loevad ja valesid asju välja kutsudes kaost tekitavad. Siin ei olnud mingeid nõiaraamatuid, küll aga ebatavaline perekond, mille naised olid kaunid ja eriliste võimetega.

Kusagil nimetati seda maagiliseks realismiks Ameerika Ühendriikide moodi. Selles mõttes võib nõustuda, et maagia on siin realismi osa, keegi ei imesta, et see on olemas, ega pea seda üleloomulikuks. Mis ei takista inimestel muidugi neid, keda nad arvad seda maagiat kasutada oskavat, põlgavat ja kartvat.

Sally ja Gillian on orbudena üles kasvanud oma tädide sünges majas. Nad on olnud terve lapsepõlve tõrjutud, sellest pääsemiseks üks õde põgeneb ja teine abiellub. Aga kuna Sally ei taha oma lastele samasugust äratõugatu saatust nagu omale, kolib ka tema tädide juurest kaugele. Kuid hoolimata sellest, kui väga Sally ei tahaks seda kõike kõrvale jätta, on ka tema kaks tütart Owensite järeltulijad.

Selles raamatus on kõik üleelusuurune – pärast abikaasa surma ei räägi naine terve aasta, sirel hakkab juulikuus õitsema ja muudkui kasvab ja kasvab lopsakamaks, tunded, armastus ja vihkamine tõusevad kõrgustesse, armumine muudab nii tuliseks, et varrukaotsad kõrbevad, ning kui armutakse, siis ikka täielikult ja põhjalikult, nii et mitte midagi muud ümberringi ei ole olemaski.

Lõpuks räägib see raamat ikkagi perekonnast, sidemest, mis valitseb õdede vahel (neid on siin kolm paari!), mida ükski väljast tulnu murda ei suuda. Hoolimata dramaatilisusest ja liialdustest, või ehk just nende pärast, on see realistlik raamat. Inimesed on ikka inimesed, mitte mingid üleloomulikud olendid, kuigi neil kõigil on oma imelikud kiiksud. Aga kellel neid ei oleks.
Kui naisel on mure, peaks ta alati kandma kaitseks sinist. Siniseid kingi või sinist kleiti. Rästa muna värvi sviitrit või taevavärvi salli. Peenikest atlasspaela, mis on põimitud läbi kombinee valge äärepitsi. Ükskõik milline neist ajab asja ära. Aga kui küünal põleb sinise leegiga, on lugu sootuks teine, see ei ennusta midagi head, see tähendab, et sinu majas on vaim. Ja kui küünalt süüdates peaks leek iga kord võbisema ja siis tugevamaks muutuma, on vaim end sisse sättimas. See on laotumas mööblile ja põrandalaudadele, see vallutab puhveteid ja kappe ja logistab peagi aknaid ja uksi. (lk 95)
Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:
Raamatumaailmas
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta
Heleni kirjanurk
Hyperebaaktiivne
Reaktor

esmaspäev, 3. veebruar 2020

Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu"

Meg Lukens Noonani "Ühe mantli lugu" on just see, mida pealkiri ütleb – ühe mantli valmistamise lugu. Aga millise mantli! See maksis 50 000 dollarit, oli tehtud täielikult käsitsi ja kõige parematest ja kallimatest materjalidest, mida leida võis.

Autor sattus ühele kodulehele, mida pidas austraallane John H. Cutler, kes elas Sydneys ja oli neljandat põlve rätsep. Kogu koduleht oli pühendatud üheleainsale mantlile, mille Cutler oli oma ammusele kliendile valmistanud. Mantli kangas oli kootud vikunja härmalõnga-taolisest villast – maailma kõige kallimast kangast. Voodriks oli ühe Firenze kuulsa disaineri loodud parim Itaalia siid. Nööbid olid ühes Inglise 150 aasta vanuses nööbifirmas India vesipühvli sarvest käsitsi valmistatud. Mantli sees oli 18-karaadine kullast plaadike, mille oli käsitsi graveerinud sama meister, kellelt Briti kuninglik perekond oli tellinud prints Charlesi pitsarsõrmuse ja printsess Diana pulmakutsed. Ja tagatipuks oli see algusest peale käsitsi õmmeldud, piste piste haaval.

See tekitas autoris huvi, nii et ta hakkas uurima, mida õieti tähendab "eritellimusel tehtud" ja sellest uurimusest sai seesama raamat. Noonan käis Peruu mägedes vaatamas, kuidas vikunjadelt villa pügati, ta rääkis Stefano Ricciga, kes oli Cutlerile saatnud voodriks siidi, mida tehti käsitsi ja millest ta muidu luksklassi lipse valmistas, ta kõndis ringi Inglismaa kangavabrikutes, kus siiani kasutati 19. sajandist pärit kangastelgi ja kõige lõpuks kohtus Keith Lambertiga, kellele see mantel oli tehtud.

See raamat on tõepoolest ühe mantli teekond villast kuni selle kandjani koos ajaloo ja kõike seda ümbritseva maailmaga. Maailmaga, mida pole ilmselt enam kauaks. Massikultuur ja masstootmine trügib peale, käsitööoskused aga vajuvad unustusse, sest noored ei ole enam huvitatud aastaid õppima ja harjutama, praegu tahetakse saada kõike ja kohe. Samas on olemas hulk inimesi, kes on nõus ootama ja maksma, et panna selga midagi, mis on tõeliselt unikaalne ja tõeliselt luksuslik.

Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. Võtkem näiteks nööbid. Käsitsi loomasarvest nööpide valmistamise kunst on hääbumas. Praegu toodetakse umbes kaks kolmandikku maailma nööbitoodangust Hiinas Qiaotous. Keegi ei tea täpselt, kus või millal esimesed nööbid valmistati. Euroopa rõivamoodi ilmusid nööpaugud alles 13. sajandil. Tänu nööpaugule sai riietest midagi enamat kui lihtsalt ümber keha mässitud kangas. Tänu nööpidele sai hakata rõivaid keha järgi õmblema.

Muutused rõivamoes peegeldasid muutusi ühiskonnas. Ajaloolane Lynn White leiab, et nööbid aitasid kaasa laste suremuse drastilisele vähenemisele keskajal ning tõid kaasa muutuse vanemate suhtumises lastesse. Mõned ajaloolased väidavad, et tol ajal ei pööranud vanemad väga väikestele lastele eriti tähelepanu sellepärast, et kui laps sureks – ja seda tuli sageli ette  –, oleks muidu hingevalu liiga suur. White'i väitel aitasid nööpaugud koos kudumise ja algeliste kütteseadmetega rohkematel väikelastel ellu jääda ning aitasid nii kaasa lastesse nüüdisaegse suhtumise kujundamisele. (lk 190)

Tõlkinud Mari Arumäe, Katrin Kiik

Teised kirjutavad:
Kiiksu lugemisarhiiv
ERR
Postimees