Pühapäev, 26. veebruar 2017

Ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd

Kunagi mitu aastat tagasi ühel Apollo raamatuklubi koosviibimisel, kus arutati ulmekirjanduse üle, teatas Krista Kaer Robin Hobbi “Salamõrtsuka triloogialeviidates, et ta oli sõpradel külas, ja mõtles, et miks ta ometi ei ole kodus ja ei loe Robin Hobbi Salamõrtsukat. Siis tundus see mõte mulle kuidagi … lugupidamatu. Sõpradega koos olla on ju ometi väga tore.

Olin tööl ja mõtlesin terve päeva, et miks ma ometi ei ole kodus ega loe raamatut. Läksin trenni ja mõtlesin, et miks ma ei ole juba kodus ega loe raamatut. Tulin koju ja … istusin arvuti taha tööd tegema. Pärast kolme lauset võtsin raamatu ja hakkasin lugema.

Veetsin sõpradega toreda õhtu, aga niipea kui olin uksest välja astunud, ei jõudnud ära oodata, millal koju jõuan.

Käisin kinos “Novembrit” vaatamas. Vaatasin seda ilusat hunti ja mõtlesin, ahhaa – Nighteyes/Öösilm!

Mõned arvasid ehk juba ära – raamatuks on Robin Hobbi “Tawny Man” triloogia, mis on järg tema “Salamõrtsuka triloogiale”. Läks vaid viis aastat pärast "Salamõrtsuka" lugemist. Aga siis ei olnud mul veel e-lugerit ja raamatute hankimine tundus nii keeruline ja nii see aeg läks. Nüüd oli nii, et kui olin esimese raamatuga lõpule jõudnud, siis viimasel lehel pakkus Amazon – siin on sarja järgmine osa, kas tahad osta? Vajutasin nupule Buy ja kolme sekundi pärast oli raamat kohal. No mis ma siis ikka tegin – asusin kohe edasi lugema, mis sest et töö ja tähtaeg ootas.

Ja seekord ma tõepoolest “ei maga ja ei söö”, sest mulle niivõrd meeldib olla selle raamatu maailmas. Nüüd juhtus täpselt see, mida olin kartnud – et kaon ülepeakaela raamatu maailma. Aga ma ei ole selle üle üldse õnnetu – seal on väga tore olla. Kui vaid neid muid kohustusi nii palju ei oleks.

Neljapäev, 23. veebruar 2017

Susanna Clarke "Jonathan Strange ja härra Norrell"

Susanna Clarke'i 2004. aastal ilmunud triloogia "Jonathan Strange ja härra Norrell" kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse varamusse. Tegevus toimub 19. sajandi alguse Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, kus tavapäraste isikute kõrval eksisteerivad ka võlurid ja haldjad. Ainult et selleks ajaks - aastaks 1806 - tegelevad võlurid peamiselt teoreetiliste arutelude ja raamatute uurimise ning kirjutamisega. Päriselt ei oska neist keegi enam võluda. Kuni ilmub välja eraklik härra Norrell, kes kavalalt tegutsedes elimineerib kõik teised võlurid aktiivsest tegevusest ja saab seega Suurbritannia ainukeseks võluriks. Tema abi vajab peaminister, kelle surnud naise ta ellu tagasi toob. Alles pärast selgub, millise hinnaga.

Hiljem ilmub välja ka teine võlur - härra Jonathan Strange, kes on igas mõttes erakliku ja kitsi Norrelli vastand. Pika puiklemise peale nõustub Norrell Strange'i õpetama, kuni see oma teed tahab minna. Strange osaleb aktiivselt Wellingtoni lahingutes Hispaanias ja aitab inglaste armeel võiduka lõpuni jõuda. Vahendid on päris teravmeelsed. Näiteks tõstis ta linna, kus inglased parasjagu laagris olid ja mida ootamatult vaenuväed rünnata ähvardasid, teise kohta. Lõuna-Ameerikasse, kui täpne olla. Aga võluväe kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, sest abiks kutsutud haldjad on riukaliku meelega.

Clarke kirjutab mõnusalt vanamoodsas keeles ja stiilis, mida kasutasid tolleaegsed Briti kirjanikud, näiteks Jane Austen, ja kujutab teravmeelselt erinevaid inglise tüpaaže. Raamat rullub lahti aeglaselt, kärtsu ja mürtsu on vähe ning pinge kruvib ka tasapisi ülespoole. Ta kasutab palju autoripositsiooni ja vaimukaid joonealuseid märkusi. Mõne jaoks on selline stiil kindlasti igav ja tüütu, väga palju on targutamist, lobisemist ja niisama heietamist, mis ei vii tegevust edasi. Samas võib teost lugeda just nende heietamiste pärast, need on mõnusalt humoorikad ja torgivad inglaste eneseteadvuses.

Tõlkinud Hana Arras

Teised kirjutavad:
Tõnise lugemispäevik
loterii
Ekspress
Kiiksu lugemisarhiiv
Vetikavabrik
Ulmekirjanduse baas

Laupäev, 4. veebruar 2017

Giulia Enders "Võluv soolestik"

Pärast Giulia Endersi "Võluva soolestiku" läbilugemist ma ei imestanud enam, miks see nii pikalt edetabelite esiotsas püsis. Raamat on huvitavalt kirjutatud, mõnusas humoorikas stiilis (Me sööme haudvaikuses pisikese torditüki, lootes, et keegi ei näe, ja kõhus käib kisa: "TOOOOOORTI ANTAKSE!"), arusaadav ka võhikule, samas ei ole asju tehtud ka liiga lihtsaks. Tõepoolest sai palju targemaks.

Enders tegeleb inimese sisemaailmaga, täpsemalt soolestiku, seedimise ja muude taoliste enamasti alahinnatud protsessidega. Alles viimasel ajal on hakatud tegema teadusuuringuid, mis tõestavad, kui määratult suurt osa mängib inimese organismis selle sooletegevus. Soolestiku valduses on terve autopargi täis erinevaid signaalaineid, närvide isolatsioonimaterjale ja ühendusteid. On ainult üks elund, mis sellele mitmekülgsusele vastu saab - aju.

Meie soolebakterid mõjutavad kogu meie keha, kuni tunnete ja käitumiseni välja. Selge see, et kui sul kõht valutab, siis ei tule teravast mõtlemisest suurt midagi välja, või kui sa kõhulahtisusega poti peal istud, siis ei saa samal ajal näiteks ooperietendust nautida, aga on ka näidatud, et on seos ärritunud soole sündroomi ja depressiooni vahel. Soolestiku olukord mõjutab meie tundeid ja soolebakterid võivad meid paksuks teha. Selgub, et väljend "kõhutunde najal tehtud otsused" ei ole mitte metafoor, vaid just nii ongi.

Eriti põnev on ürgloom toksoplasma, mis paljuneb kasside soolestikus ja võib kasutada inimest vaheperemehena järgmise kassi juurde liikumiseks. Toksoplasma ei tekita inimesele üldiselt mingeid vaevusi ja enamasti istub meie ajus uinunud olekus. Aga toksoplasma võib mõjutada aju hirmu-, haistmis- ja käitumiskeskusi. Nakatanud inimestel on suurem tõenäosus sattuda õnnetustesse, sooritada enesetapp või põdeda skisofreeniat.

Enamik inimesi arvab, et soolestik saab äärmisel juhul hakkama tualetis käimisega, muul ajal aga ripub niisama jõude. Õigupoolest ei teata ühtegi soolestiku erioskust ja soolestikku peetakse pigem häbiasjaks. Seda müüti tahabki Enders murda, ta kirjutab paljudest põnevatest asjadest, nagu tualetis käimisest, allergiatest ja toidutalumatusest, elunditest, mis toitu transpordivad (siinkohal alustab ta silmadest), oksendamisest, mikroobidest, parasiitidest ja veel paljust muust.  Tuleb välja et tualetis käimine on meistritöö ja me peaksime selle eest oma soolestiku üle uhke olema.

Raamatus pole ainult ülevaade meie keha toimimisest, Enders annab ka nõu, kuidas oma soolestikuga paremini läbi saada – kuidas end kaitsta salmonellabakteri eest, kuidas on õige potil käia, mida oksendamise vastu ette võtta, kuidas on kõige õigem käituda kõhukinnisuse korral, peatub lühidalt toitumisel.

Mulle isiklikult andis raamatu puhul "lisaväärtuse" asjaolu, et kuulasin seda Elisa raamatus. Mistap eesti keeles ette loetud ladinakeelsed nimetused olid täiesti hoomamatud ja ootamatult ilmusid muidu arusaadava jutu sisse sellised väljendid nagu esmaspäev koli, laupäev piimhape ja teisipäev-rakud (E-coli, L-piimhape ja T-rakud). Ja siis olid veel eriti lõbusad tegelased: sool-erakud (soolerakud).

Tõlkinud Kadri Metsma

Teised kirjutavad:
Mis loeb?
Elutark
Elutark 2
Triinu raamatud
Sauga raamatukogu

Reede, 3. veebruar 2017

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla"

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" on lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule. Peategelane Li on 11-aastane tüdruk, kes kasvab koos õe ja vennaga maal külas. Need olid ajad, kus lapsed elasid kogu oma vaba aja õues, sest kujutate ette – televiisoris tuli lastesaateid õhtuti pool tundi ja pühapäeva hommikul oli film. Ja kõik! Arvutitest ja mobiiltelefonidest polnud keegi siis veel kuulnudki. Aga lastel oli tegemist küllaga, igav neil igatahes ei olnud. Mõnel korral juhtus natuke hirmsaid lugusid ka, näiteks siis, kui noorem vend Sass terava kööginoaga vanemaid õdesid taga ajas. Või kui ta läbi jää vajus. Või kui õde Lotta puu otsast alla kukkus. Vanemad ei saa sellistest asjadest üldjuhul midagi teada. Polegi vaja, nemad niikuinii aru ei saa. Pealegi said kõik Olukorrad laste poolt kenasti ära lahendatud. Vägisi tuleb pähe võrdlus Bullerby lastega. Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla.

Tegevus toimub 80ndatel, seega on õiges vanuses täiskasvanutel rõõmsat äratundmist küllaga. Tegelikult ei ole kusagil öeldud, millal tegevus toimub, aga tegin deduktiivse järelduse autori vanust arvestades. Lastele aga on need lood alati seiklusteks valmis tüdrukust kindlasti põnevad ja eriti lahe on stiil – Kaldmaa kirjutab just nii, nagu üks 11-aastane võiks kirjutada.
Korraga kostab selja tagant krabinat. Lotta on suurest igavusest puu otsa roninud. Ronib nii kõrgele kui kannatab ja hakkab kiikuma. Puuladvas kiikuma või puuladvaga kiikuma, kuidas seda ütlema peaks, kujutage pilti. Endal tuleb õnnelik nägu pähe. /.../ Ma ütlen teile, see on täiesti isevärki tunne. See, kui oled roninud nii kõrgele, kui ronida annab, ja kui sa siis seal ladvas viibutades hoo sisse saad ja see latv liikuma hakkab. Sest vaadake, see ei ole mingi tavaline kiik, mis käib edasi ja tagasi. Oo ei. See on selline kiik, mis inimeste seadustele ei allu. See käib natuke edasi ja tagasi, aga rohkem käib see ringi ümber iseoma telje ja puu telg on teadagi juurikas. Kui rohkem kallutada julgeda, siis saab suurema hoo. Liikumine käib üsna üpris ennustamatut trajektoori pidi.
Teised kirjutavad:
Vooremaa
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Istu mu pingile ...
Lastekas
Sirp
Lugemine on ...
Lugemissoovituse blog

Kolmapäev, 1. veebruar 2017

Charles Bukowski "Naised"

Alustasin oma 2017. aasta LOOTi (Loen Oma Olemasolevaid Teoseid) esimese raamaturiiuli kõige ülemise riiuliga. Kuna seal vaatasid vastu peamiselt Jane Austen ja Margaret Atwood, siis valisin vahelduseks hoopis Charles Bukowski "Naised". Ma pole tema loominguga tuttav, aga ikkagi klassik, nii et tundus igatepidi sobilik. Midagi muud mul temalt ka kodus ei ole. Novot, ja nii ma siis nägin terve jaanuarikuu sellega vaeva. Lükkasin muudkui raamatu taas-kättevõtmist edasi ja tegin selle asemel igasugu muid asju. Huvitaval kombel ei olnud lugedes viga midagi, aga ainult niikaua, kuni käest ära panin. Raamatus tegeldakse põhiliselt joomise, keppimise ja oksendamisega. Just sellises järjekorras. Iga paari lehekülje järjel on uus kepp, enamasti ka uue naisega. Vähemalt ei ole tegemist mingi sotsrealismiga, ehk korrapäraselt käiakse duši all ka.

Eestis kütab kirgi Kaur Kenderi kohtuasi ja oli väga valgustuslik lugeda Rein Raua tunnistust kohtus. Mis pani mind mõtlema oma parasjagu poolelioleva "Naiste" peale ja nüüd proovin seda teost naiivsel viisil ja mitte eriti tõsiselt samas kontekstis analüüsida. Alustan sellest, et mina defineeriksin "Naised" transgressiivse tekstina.

Raud: "Transgressiivne tähendab piire ületav või mingisuguseid normaalseid piiranguid ületav. Transgressiivne on nii-öelda normidest väljuv. Transgressiivne kirjandus, see on selline kirjandusliik, mille eesmärk ei ole tekitada lugejas mitte esteetilist naudingut või positiivseid elamusi, vaid vastupidi, tekitada temas õõva, ebamugavustunnet, õudust ja asetada teda inimesena ja kirjanduse lugejana sellisesse vastikusse olukorda, aga selle eesmärk, tagumine eesmärk ei ole inimestele mitte ebameeldivusi valmistada, vaid pigem nende enda inimlikkust niisugusesse kriitilisse positsiooni seada, kus nad peavad näiteks ka endale ebamugavaid küsimusi esitama."

Niipalju kui ma tema kohta lugenud olen, siis kirjutas Bukowski suuresti omaenda elust. Ma üldse ei usu, et tema eesmärk oli oma raamatutega kelleski esteetilist naudingut tekitada. Minus see raamat kindlasti mingit naudingut ei tekitanud. Piire ületav on teos kindlasti ka, sest 1978 aasta, mil see ilmus, ei olnud meie ajast vabameelsem ja keskealine õllekõhuga joodik, kelle ees kümned naised nagu loogu langevad, ei ole kindlasti normaalne. Ehk kas see ongi see koht, kus (nais)lugeja peab endale esitama ebamugava küsimuse, miks nad seda ometi teevad? Ja kas mina teeksin sedasama? Või siis parem mitte küsida.

Järgmine küsimus, kas tegemist on pornograafiaga. Tsiteerin jälle Rauda:

"Pornograafilise teksti eesmärk on tekitada lugejas seksuaalset erutust või siis vaatajas, vastuvõtjas. Mida rohkem kirjanduslikkust tekstis on, seda vähem on ta pornograafiline, näiteks, kui meil on karakterid, kellel on iseloom, kes räägivad mingisugusel erilisel, spetsiifilisel viisil, siis see takistab selle pornograafilise funktsiooni teostumist, mitte ei toeta seda."

Siin muutub oluliseks küsimus, mis on teose eesmärk. "Naised" on ilmselgelt kirjanduslik tekst ja see ongi põhjus, miks ma seda üldse lugeda sain. Vastavalt Raua definitsioonile ei ole "Naised" pornograafiline tekst, sest seksuaalset erutust tema kepikirjeldused igatahes ei tekita. (Kuigi ma ei saa siin muidugi kõigi eest rääkida). Teisalt ei ole need ka üldjuhul õõvastavad ega õudsed, vaid lihtsalt sellised naturalistlikud. Raua järgi välistavad need kaks üksteist, ehk korraga ei saa olla nii kirjanduslik kui ka pornograafiline.

Bukowski raamatus on karakterid, alustades muidugi minategelase Hank Chinaskiga, kellel on vägagi selge eristuv iseloom. Chinaski on joodik, kes on ootamatult luuletajana kuulsaks saanud. Tema elu täidab joomine ja kirjutamine. Raamat algab sellega, et peategelane sedastab, kuidas ta on 4 aastat naisteta olnud. Arvestades järgnevat väga tihedat naiste vaheldumist tema elus, tundub see väheke imelik. Mis siis nüüd äkki muutus? Chinaski imestab ka ise selle üle, et oma õllekõhu, joomise ja kuuekümnele ligineva vanusega nii palju noori naisi ligi meelitab. Kõik, kellega ta tuttavaks saab, tahavad temaga magada. Vaid kahega see ei õnnestunud. Tuleb tõele au anda, et Bukowski naistegelased, kuigi neid on palju, on siiski igaüks oma iseloomuliku karakteri ja välimusega. Kõige põnevam oli Lydia, see esimene, kes 4 aastat kestnud üksinduse lõpetas. Uus kepp, enamasti uue naisega, toimub iga paari lehekülje tagant. Siinkohal on paslik tsiteerida jällegi protokolli:

"Kaitsja: Kas rohke seksuaalvahekordade kirjeldamine iseenesest võib olla kirjandusliku taotlusega?
Raud: Muidugi võib. Kõik võib olla kirjandusliku taotlusega."

Mis siis ikkagi oli Bukowski kirjanduslik taotlus? Bukowski alter ego Chinaski ütleb, et ta ei oska kirjutada naistest abstraktselt, nii nagu meestest. Selleks, et seda teha – aga ta on ju kirjanik! – peab ta naisi tundma ja siis kirjutab elu pealt maha. "Et naisi mõista, pidin ma nendega koos olema, neid proovima, muidu neist sotti ei saanud." Seega, kui selline raske töö juba ükskord ette võtta, on lihtsam kõik naised ühte raamatusse panna, siis on see töö tehtud ja võib uute kallale asuda. Kuna "Naised" on ainuke teos, mida ma Bukowskilt olen lugenud, ei oska ma isegi arvata, kas selline mõte on õige ja kui palju tema teistes raamatutes naistest juttu on, aga huvitav tundub idee sellegipoolest.

Analüüsi lõpuks on koorunud välja järgmine: Charles Bukowski "Naised" on kirjandus, mis ei ole pornograafiline, küll aga võib olla transgressiivne.

Tõlkinud Peeter Sauter

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
Tsitaate
Katkeid