Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

Robert van Gulik "Hiina labürindimõrvad"

Robert van Guliku "Hiina labürindimõrvad" on eriline selle poolest, et see on esimene Kohtunik Di kriminaaljutt, mille van Gulik kirja pani. Võib ju olla, et mulle ainult tundus, kuid Labürindimõrvad oli palju tihedam ja teaberikkam tekst kui need hilisemad. Van Gulik kasutas oma Vana-Hiina kriminaaljuttude süžee loomisel autentseid allikaid ja need on ootamatult moodsad. Nagu ikka, peab kohtunik Di lahendama kolm mõistatust, ja lisaks tegelema piiriäärse linna oma võimusesse haaranud riigireeturi paljastamise ja linna vallutamise vandenõu nurjamisega. Esiteks on kadunud testamendi juhtum, kus osaliseks on kaunis maal ja salapärane labürint. Teiseks peab ta lahendama auväärt linnakodaniku surma saladuse, kes tapeti siis, kui ta oli ihuüksi lukustatud ruumis, kuhu kellelgil teisel ei saanud sissepääsu olla. Lisaks on romaanis tegemist ka väärastunud ihadega (see oli see moodne osa).

Üksikasjalikult kirjeldadatakse kohtu atribuutikat ja kogu selle suure masinavärgi haldamist. Samuti käis Hiina vanade kriminaaljuttude hulka kindlasti kogu kohtuprotsessi kirjeldamine, seega kirjeldab ka van Gulik kohtuniku tegevust nii kohtusaalis kui ka pärast seda. Pärast seda aga toimus kurjategijate hukkamine ja seda kirjeldab van Gulik päris üksikasjalikult. Sest ega 8. sajandi Hiina kohtusüsteem polnud selline nagu meil praegu. Kohtualust ei saanud enne süüdi mõista, kui ta oli oma teo üles tunnistanud, ükskõik kui kindlad asitõendid tema vastu olid. Ülestunnistuse saamiseks kasutati kohtus ka piinamist. Ja karistused olid julmad. Kohtunik aga pidi kogu protsessi algusest lõpuni läbi tegema ja seega ka hukkamiste juures viibima.

Van Gulik poetab siia-sinna vihjeid ja mõned neist olid üsna läbinähtavad. Ma näiteks arvasin peaaegu ära, kes auväärse linnakodaniku tappis. Oleks ma viitsinud natuke tagasi lehitseda ja paar fakti üle vaadata, oleksin ka päriselt ära arvanud. Hilisemates romaanides autor enam nii selgeid vihjeid ei jäta. Aga võimaliku mõrtsuka äraarvamine pole muidugi kriminaalromaani puhul peamine. Peamine on ikka õhkkond ja mõnusad tegelaskujud ja huvitav keskkond.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

Robert van Gulik "Keisri pärl"

Van Gulik on mõnus, isegi kui seekordne teos, "Keisri pärl", võistleb aegadeülese vihkamise ja väärdunud ihade poolest Hargla Rataskaevu viirastusega. Puyangi sünged saladused, mineviku vari - jõejumalanna kultus - ja väikeste inimeste suured tunded keerutavad selles mõrvaloos palju segadust üles ja kohtunik Dil pole sugugi lihtne saladuste jälile jõuda.

Kohtunik Di peab lahendama paatide võistlusest osavõtnud sõitja mõrva, millega seoses kerkib esile salapärane keisri pärl - linnumunasuurune täiuslik ese, mis sada aastat varem keisrinnal kaduma läks ja mida arvatakse uuesti välja tulnud olevat. Asja ajab segasemaks võimalik jõejumalanna sekkumine - tema kultus on siiski veel elus - ja laipu tuleb muudkui juurde. Jällegi on siin truud ja mittetruud armastajad, mitu võimalikku kahtlusalust, ja krimikirjanduse parimate traditsioonide kohane puänt piiratud ruumis.

Kohtunik Di jäi endast väljas võõrustajat jahmunult silmitsema. Siis lajatas ta aga rusikaga lauale ja hüüdis:
"Rumal inimene, ma käskisin teil tõtt rääkida! Teie aga söandate ajada mulle sihukest jama mingist keisri pärlist. Püha taevas, kui ma alles laps olin, rääkis hoidja mulle seda lugu unejutuks! Keisri pärl, või veel!"
Kohtunik sakutas vihaselt habet.
Kou võttis uuesti istet. Ta pühkis varrukaga otsaesiselt higi ja ütles siis siiralt:
"Vannun teile, Teie Ausus, et kõik on tõsi! Ambra nägi pärlit oma silmaga. See on tuvimunasuurune, võrratult ovaalne ning kaunilt valge säraga, mida nii väga on kiidetud."
"Ja mis udujuttu siis Tong Mai selle kohta rääkis, kuidas ta selle kuulsa keiserliku väärtasja endale sai?"
"Tong sai selle ühelt õnnetult vanaeidelt, kes elas tema maja lähedal. Tong aitas teda kord ja surivoodil kinkis eit talle tänutäheks selle pärli. Eidel sugulasi polnud ja nõnda võis ta Tongile paljastada kohutava iidse saladuse, mida tema perekond oli hoidnud kahe inimpõlve vältel." (lk 47)

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe blogi

Robert van Gulik "Hiina naelamõrvad"

Robert van Guliku kohtunik Di lugusid loen alati huviga, kuigi ega nad mul hiljem meelde ei jää. Süžeed kipuvad kuidagi sarnased olema ning kõik need Yud ja Yed ja Lud lähevad ka kogu aeg segamini. "Hiina naelamõrvadega" läks nii, et käest ei saanud panna enne, kui otsas, mistõttu meie koer sai oma õhtusele jalutuskäigule jällegi alles kell pool üks öösel.

Selle raamatu plussiks on pikk eessõna kelleltki Donald F. Lashilt, kes kirjutab pikemalt van Gulikust, tema elust ja sellest, miks ja kuidas ta Hiina detektiivjuttude kirjutamiseni jõudis. Samuti tutvustab natuke Hiina krimikirjanduse uurimise ajalugu, kui nii võib öelda. Nagu ikka, on loos kolm tegevusliini, mis lõpuks kõik omavahel seotuks osutuvad. Naised on nendes lugudes kas korralikud (või mitte nii korralikud) koduperenaised või prostituudid. Meeste ampluaa on natuke laiem. Samuti selgub, kui traagiliselt ühele mehele mõjub suutmatus oma kaheksa naisega hakkama saada.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

Robert van Gulik "Hiina kellamõrvad"

"Hiina kellamõrvad" jätkab Robert van Guliku suurepärast Hiina detektiivjuttude sarja. See on kronoloogiliselt esimene sarja raamatutest ja loetakse kõige paremaks. Kohtunik Di lahendab kolm juhtumit - lihuniku tütre mõrva, kahe pere vahelise vaenu põhjused ja budistliku kloostri saladuse. Järelsõnas kirjutab van Gulik, et nii nagu kohtunik Di on tegelikult elanud isik, on ka juhtumite süžeed võetud Hiina vanadest juttudest. Vana-Hiina elukorraldust ja õhkkonda suudab ta suurepäraselt taaselustada, ja täiesti usutavalt, erinevalt näiteks Lindsey Davise Vana-Roomast Marcus Didius Falco lugudes. Tekst voolab rahulikult ja aeglaselt, täpselt nii nagu võikski ette kujutada, et elu tol ajal käiski.

Van Gulik on üks vähestest krimikirjanikest, keda ma lugema vaevun. Agatha Christie on esimene ja van Gulik on teine ja paar Ruth Rendelli raamatut olen lugenud ja kunagi ka Rex Stouti, aga kõik ülejäänud ei ole erilist muljet avaldanud (sealhulgas Akunin). Ahjaa, muidugi ka Alexander McCall Smithi proua Ramotswe lood on nauditav lugemine.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi