Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Anna-Maria Penu sõitis Aafrikasse Uganda pealinna ajalehetoimetusse tasustamata praktikanditööle. Miks? Sellele ta kogu romaani käigus vastust otsibki, algul on see talle endalegi ebaselge. Kõigepealt on hirm selle värvilise, tolmuse ja kärarikka linna ees, kuhu peategelane maabub. Uganda pealinn Kampala on kõike seda, mida Euroopa korralikud ja vaoshoitud linnad ei ole. Aafrika värvid ja lõhnad on tajutavad, pilt värvilisest, tolmusest ja lärmakast linnatänavast tuleb kergesti silme ette, seda autor oskab. Edasi tulevad kirjeldused tööst kohaliku ajalehetoimetuse uudisteosakonnas, raskevõitu kohanemine hoopis teistsuguse - konservatiivse, homofoobse, meestekeskse - keskkonnaga.

Millegipärast on peategelases hirmus maailmaparandamise valu. Tal on vaja igal hetkel võidelda geide või naiste õiguste eest, täpsemalt ta küll üritab konservatiivseid ugandalasi ümber pöörata. Milline tegevus on otse loomulikult nurjumisele määratud. Kahtlane tegelane oli Ernesto, kes saabus koos peategelasega Ugandasse, aga kes hiljem ilmub vaid üksikutest kohtades. Kes ta selline on ja mida ta Ugandas teeb? Täiesti arusaamatu. Ehk on see tegelane vajalik raamatu teises osas, vastasel juhul on Ernesto sisse toodud kui täiesti tarbetu lisand. 

Loterii kirjutas, et romaani oli vähevõitu, pean nõustuma. Kui ei oleks sealtsamast saanud meeldetuletust, et tegemist on reisiROMAANIGA, kus peategelane ja autor peaksid olema kaks erinevat isikut, oleksin siin kirjutanud Anna-Maria Penu tegemistest. Teoses on tegelane, kes kannab samuti nime Anna-Maria Penu, seda tuleb endale pidevalt meelde tuletada. Muidu tuleks seda lugeda kui järjekordset Minu ... raamatut. Teos on kirjutatud ajakirjanduslikus stiilis, nagu üks suur reportaaž Ugandast. Mis ei ole tegelikult negatiivne; siin on linnamelu, inimestevahelisi suhteid, tööpäevad ajalehetoimetuses, vestlusi poliitikutega, väljasõite linna lähedale, kohalikku ajalugu, kultuuri ja uskumusi. Siin on killukesi Aafrikast, nagu peategelane seda kogeb. Mina pole Aafrikas käinud, kuid arvan, et igaühel on oma Aafrika ja seega ka igal raamatulugejal oma "Kes kardab Aafrikat?". Minu jaoks tõi Penu raamat Aafrika sammukese lähemale ja huvitaval kombel hajutas pisut ka hirmu, mille ma raamatut lugedes avastasin enda sees olevat.

"Kes see mees oli?" uurin Flavialt.
"Sa ei tea, kes see oli?"
"Ei, Flavia, ei, ma ei tea! Kust ma peaksin seda teadma!" plahvatan.
"Mitte keegi ei ole meid tutvustanud, mitte keegi ei öelnud mulle ka enne, mida me kell kümme hommikul suure saladuskatte all ühte tumedasse autosse tegema läheme... ja ma ei saa üldse aru, miks te arvate, et ma tean asju lihtsalt niisama, lihtsalt ilma, et keegi mulle neist räägiks, neid selgitaks, inimeste nimesid, tööülesandeid, asjade ajamise korda... ja kui ma ei tea, sest taevast need teadmised mulle pähe ei kuku, siis vaatate te mind nagu viimset totakat ja mul on sellest kõrini..."
"Kuule, sa oled vihasena nii naljakas," puhkeb raadiotüdruk koos Flaviaga lõkerdama. "See oli ju parlamendiliige doktor Lulume Bayigga," lisab ta siis ja nad mõlemad riputavad end mulle lepituseks käevangu. (lk 123)

Väikese lisaväärtuse loovad ka Piia Põdersalu Harrise illustratsioonid. Kaanepilt on lausa suurepärane. Illustratsioonid on täiskasvanute raamatutes viimasel ajal nii haruldane nähe, seda enam.

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

Petrone Prindi kogutud lingid