Bernard Beckett "Loomine"

Bernard Becketti "Loomist" soovitati, et nii teistmoodi ulme ja nii mõtlemapanev. Mul kahjuks pole eriti millegagi võrrelda, sest loen ulmet vaid näpuotsaga. Siin õnneks ei toimu tegevus teisel planeedil, ei kimata kosmoselaevadega ringi ega võidelda tulnukatega. Tegevust kui sellist ei toimugi. On õpilane, Anaximandros, kes astub Akadeemia ette viietunniseks eksamiks. Selle viie tunni jooksul kannab ta ette kõik, mida ta on õppinud Aadam Forde kohta, kes on selles utoopilises ühiskonnas märgilise tähendusega isik. Ta räägib ka ajaloost, kuidas nende suletud riik maa peal alguse sai. Ja kuidas Aadam selle käiku pööras.

Ei oska eriti midagi arvata, sest mul puudub pagas sellise kirjanduse hindamiseks. Samas ei olegi see nagu päris ulme (seda siis minu kitsa liigituse kohaselt, kus ulme tähendab teisi planeete ja lendavaid kosmoselaevu :)), Beckett tegeleb siin muude, filosoofilisevõitu probleemidega. Tehisintellekti võime olla üle oma loojast, inimintellektist. Vägivaldse ja ühtsele juhtimisele allutatud ühiskonna võimalikkus ja võimatus. See on nagu hoiatusromaan, mis võib juhtuda, kui me hoolega ette ei vaata. Minu häda selliste teostega on, et ma ei suuda pikalt jälgida filosoofilisi ja tehnilisi vestlusi aju piiratusest või piiramatusest ja igasugusest muust taolisest. Ühel hetkel kaob vältimatult järg käest ja sõnad on küll kirjas, kuid ei ütle suurt midagi.

Kohe pärast lugemist sattusin täiesti juhuslikult lugema tehnoloogilisest singulaarsusest ja kohe loksusid asjad paika. Ah et sellest siis jutt oligi.

Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur

Teised kirjutavad:
Anonüümsed jutud
Avaldatud mõtted
loterii
Segane maailm
Ulmekirjanduse baas