"Päikesest põlenud" sünniloost

"Päikesest põlenud" on reisipäevik, mis räägib minu reisidest Peruus, Colombias ja Boliivias. Kõige põhjalikumalt sai läbi sõidetud Peruu, veidi lühemalt reisisin Colombias ja kõige vähem Boliivias. Kõik see toimus juba seitse aastat tagasi, aga elamused on ehedad ja aeg neid ei vähenda.

Algustega on mul raskusi. Eriti praegusel juhul, sest ei ole sellist punkti, kuhu saaks näpu peale panna ja öelda, et just siin sai raamat alguse. Sest enne raamatut oli reis ja päevik. Ja enne seda üks teine reis. 

Kas see lugu siin sai alguse, kui otsustasin 2018. aasta märtsis Amazonas Reisidega seitsmeteistkümneks päevaks Peruusse sõita? Või siis, kui tundsin umbes poolteist-kaks aastat varem rahutust ja leidsin, et oleks väga tore elada mõnda aega kusagil soojal maal ja teha ei midagi muud peale kirjutamise? Või siis, kui panin lühijutu kirjutamise kursusel kirja esimesed read, lootuses, et ühel päeval tuleb sellest võib-olla raamat? Aga raamatu kirjutamise mõte tuli mul esimest korda juba kümmekond aastat tagasi. Või hoopis siis, kui vaatasin lapsena Kesktelevisioonist hispaania keele telekooli saateid, kus näidati videoid Lõuna-Ameerika inimeste elust? Või siis, kui lugesin sealseid lasteraamatuid? Ja neelasin veidi hiljem kõike, mis oli indiaanlaste kohta eesti keeles kättesaadav. Inkadest ja konkistadooridest, Amazonasest ning pampast. Tagatipuks teatas minu isa, et Lõuna-Ameerikasse sõiduga täidan ka tema eluaegse unistuse.

Päris kindlasti oli Amazonas Reiside Peruu reis kõige olulisem vahepeatus sellel teel. Lugesin reisikavast, et sellesse kuulub ka viis päeva Amazonase džunglit. Minu jaoks tähendas Peruu eelkõige ajalugu, inkasid ja mägesid. Ma ei teadnudki enne, et Peruus džungel ka on! Aga mõtlesin, et no las ta siis olla, eks kannatame ära. Aga just Amazonase džungel oli see, mis mulle kõige sügavama jälje jättis. Kusagil poole peal mõtlesin, et see reis muudab minu elu. Ja täpselt nii oligi. Tagasi tulles ei olnud miski enam endine ja vähem kui pool aastat hiljem olin Peruu džunglis tagasi, seekord juba pikemate plaanidega. 

Elu on nagu pidevalt muutuv kaleidoskoop – kerge pööre ja muster on uus.

Mul pole enam aimugi, kes on Sharon Saltzberg, kellelt raamatu moto sai laenatud, aga kui seda tsitaati nägin, siis teadsin kohe, et see on täpselt õige. Inimene mõtleb, keegi seal üleval naerab. Minu hoolikalt koostatud reisiplaanid lendasid kõik uppi, kui muster muutus. Ja selle põhjustas tõepoolest üks väga kerge pööre. Kuidas minna edasi, kui tundub, et kõik on kokku kukkunud? Kui sa äkitselt pead pead jätma kõik sinnapaika ja asendama Amazonase niiske džunglipalavuse Eesti külma sügisega? Ja kui sa kõige selle jaoks mitte üks raas valmis ei ole? Ikka üks samm korraga, kuni ühel hetkel avastad, et hoolimata kõigest on siiski võimalik oma unistusi täide viia, kuigi pisut teisel viisil. Aga mis täpselt juhtus, saab raamatust lugeda. 

Ühte ma luban veel - saab nutta ja saab naerda!

Raamatut tutvustav postitus

Osta siit: Kirjastus Hunt

Mõned katkendid raamatust ilmusid mõni aeg tagasi Lõunalehes.

Väike katkend Iquitoses (Peruu) jalutamise eripäradest.

Iquitose rannapromenaad Amazonase jõe ääres

Jalutasin jõepromenaadi kaugemasse ossa, kus pisikese pargi juures asub 1906. aastast pärit Amazonase jõelaev Barco Ayapua, mis on korralikult ära restaureeritud ja kus praegu asub muuseum. Mulle soovitati seda kohta kui vaikset paigakest, kuhu linnakära eest peitu pugeda. Vaikne oli siin tõesti, mototaksod ei unnanud ümberringi. Aga ma ei tundnud end inimtühjas ümbruses eriti mugavalt ja ka pargis olevad rasked kivipingid ei paistnud kutsuvad. Üks Lõuna-Ameerika turvalisuse reeglitest on järgmine: ära mine sinna, kus teisi inimesi ei ole.

Rinnatise ääres istusid paar noormeest: „Hola! Como estás?” Kui ma kohe ei reageerinud, sest „Tere, kuidas läheb?” hüütakse siin mulle kogu aeg, järgnes: „Hello!”

„Hola!” hüüdsin vastu.
„Sa olid koos Benjaminiga ükspäev, eks? Kust sa pärit oled?”
„Eestist.”
„Aa, Estonia. See on Venemaa lähedal, jah?”
„Jah, Põhja-Euroopas.” Üldse ei meeldi meile, eestlastele, kui meid Venemaaga seostatakse, aga muidugi asub Eesti Venemaa naabruses.
„Kas sa ehteid tahad osta?”
„Ei, tänan,” vastasin ja jalutasin edasi.
Varsti kõlas ühest mototaksost: „Hola! Estonia! Lithuania!”
Järgmisena astus ligi nokkmütsiga mees: „Hola! Kas sa ayahuasca’t tahad proovida?”
„Ei taha!”
„Kust sa pärit oled?”
„Eestist.”
„Oo, Eestist,” noogutas mees tunnustavalt. „Kas sa oled siin ayahuasca pärast? Tahad proovida?”
„Ei taha.”
„Ma saan sulle seda organiseerida.”
„Tänan, aga ma tõesti ei taha,” naersin.
„Okei, kena päeva,” sirutas mees käe.
Niimoodi see jalutamine siin välja näebki. Kõik püüavad midagi pakkuda, aga ei ole ülemäära pealetükkivad. Või hüüavad niisama tere. Ma mõnikord vastan ka.
Jõudsin Amazon Bistrosse, istusin maha ja tellisin ühe mahla. Varsti kihutas minust mööda mootorratas, kust kõlas vali hüüe:
„Estoooniaaaa!” Ma olen siin viis päeva olnud ja tuleb välja, et juba linnas tuntud kuju. Lk 28

Tiina Intal "Päikesest põlenud"

Olen elu jooksul lugenud tuhandeid teiste kirjutatud raamatuid ja siin blogis kirjutanud neist hulga sõnu. Nüüd lõpuks jõudis kätte hetk, mil saan kirjutada raamatust, mis ei ole kellegi teise poolt kirjutatud.

Mul on harjumus pikematel reisidel päevikut pidada - ikka käsitsi kaustikusse - ja ühest sellisest saigi "Päikesest põlenud". See räägib minu reisidest Lõuna-Ameerikas - Peruus, Colombias ja Boliivias. "Päikesest põlenud" on eelkõige reisiraamat, kuid mitte ainult. Aga mida veel, saab lugeja lugemise käigus ise avastada.

Kirjutasin sellise raamatu, mida ma ise oleksin tahtnud enne reisile minekut lugeda. Kust saaks teada, kuhu tasub minna ja kuhu mitte, kuidas sõita kohalike bussidega, palju see maksab, kus ööbida, kuidas kohalikega suhelda ja muud kasulikku teavet. Lugesin enne sõitu läbi need raamatud, mille raamatukogust Lõuna-Ameerika kohta leidsin ja praktilist infot polnud neis õieti üheski. Seega koorman neid lugejaid, keda see ei huvita, hindade jms triviaalsusega. Aga loodan küll, et see ei ole põhjuseks raamatust loobuda, sest päris kindlasti ei ole see mingi praktiline käsiraamat. See on siiras ja aus reisipäevik, kuhu said kirja nii reisil kohatud vaatamisväärsused, inimesed kui ka isiklikud mõtted. Tihtipeale kirjutasin päevikut keset sündmusi istudes, nii et tulemus oli eriti vahetu ja värske. 

"Päikesest põlenud" on väga isiklik raamat. Päevik ongi kõige isiklikum kirjandusvorm, ma olen siin laiali laotanud oma mõtted, tunded ja teod ning need ei ole mind just alati parimast küljest näidanud. Kirjutan ka teemadest, mida tavaliselt reisikirjadest ei leia, kuid need olid minu elu osa sel perioodil.

Aga eelkõige on see siiski reisikiri, mis loodetavasti annab inspiratsiooni järgmisteks Lõuna-Ameerika reisideks, jagab praktilisi teadmisi ja kogemusi, tutvustab põnevaid inimesi ja paiku. Ning seda luban kindlasti: saab nutta ja naerda!

Lähemalt raamatu sünniloost kirjutan järgmistes postitustes.

Mõned katkendid raamatust ilmusid mõni aeg tagasi Lõunalehes.

Välja andis Kirjastus Hunt. Osta siit: Kirjastus Hunt

Paar isutekitajat:

Iquitos võttis meid vastu kuuma leitsakuga. Kuigi ka Lima näis Eestist tulnule palav ja niiske, siis siin tundus, nagu oleksime astunud aurusauna. Mõnus. Meie Airbnb korter oli väga tore: avar ja kõik vajalik olemas. See tähendas siis pesemiseks külma vett ja pesupesemiseks pesuruum, kus olid kraan ja kauss. Ventilaator oli ka ja mis sa hing veel vajad! Lk 86

Cusco lähedal asuvad Saqsaywamani kindluse varemed. Kui seda sõnamonstrumit välja öelda ei suuda, siis Sexy Woman käib ka. Kui olime mitmest trepist üles roninud, kohtasime üht meest, kes teatas, et veel on kakskümmend minutit vaja mäest üles ronida, ja pakkus, kas me ei tahaks hoopis hobustega ringkäiku teha. Hind oli 65 soli (18 eurot) nägu, selle eest sai hobuse, giidi ja käia neljas kohas. Olime juba ammu tahtnud hobustega sõita, niisiis olime nõus. Sealsamas lähedal ootas auto, istusime peale ja sõitsime hobusefarmi poole. Autos torkas pähe, et oleme toredad tüdrukud küll, istume suvalise linna peal kohatud mehega autosse ja sõidame ei tea kuhu. Siiski jõudsime peagi hobusefarmi. Lk 201

Ostsime bussijaamast piletid San Gili viivale bussile (35 000 peesot ehk 10 eurot). Küsisin, kas on ikka korralik buss koos WCga. „Jaa,” sain vastuseks, „see on suur buss, WC ja wifiga.” Bussi väljumiseni oli aega, nii istusime ootesaali maha. Varsti tuli meie juurde üks mees, kes küsis, kas me tahaksime varasema bussiga minna. No miks me siis ei tahtnud. „Vamos!” Jooksime mehe sabas läbi bussijaama. „Ruttu! Ruttu!” Meie kotid laaditi ühe bussi tahaotsa, pilet anti kellelegi ära ja meie ise ronisime bussi, teadmata, kas see on ikka õige buss. Mingit WCd siin loomulikult ei olnud, rääkimata wifist. Buss peatus teel kõigis ettejäävates asulates, võttis tee äärest inimesi peale ja lasi maha. Nii et sõitsime nelja tunni asemel kuus. Karta on, et selle bussi pilet oli odavam ka. Lk 126

Seisime San Blasi väljakul, et end pisut soojendada, kui korraga kuulsime selja tagant tuttavat keelt. Mööda sammus ei keegi muu kui Ivo Tšetõrkin, kes juhtus Amazonas Reiside grupiga täpselt samal ajal Cuscos olema. Nende reis sai järgmisel päeval otsa ja viimase õhtu veetsid nad baaris Km0, kuhu kutsusid meidki. Rohkem eestlasi me siin kohanud pole. Lk 186

Kell neli aga algas see, mille pärast Huacachinasse tullakse – bagisõit liivadüünidel (15 dollarit). Huacachina oaasi ümbritsevad kõrged liivadüünid ja nendel sõidetakse suurte rohmakate bagidega. Rihmad kinni ja sõit algas. Pärast paarisadat meetrit tuli mulle meelde, et see ei meeldinud mulle eelmine kord ju üldse. Sest juht vajutab gaasi põhja ja suunab auto otse kõrge mäeharja poole. Sul ei ole aimugi, mis selle taga on. Sealt paneb peaaegu püstloodis alla, et järgmisest düünist üles kimada. Vahepeal teeb järske pöördeid düüni serval või kihutab üle küngaste, nii et kõik hüppavad istmetel. Tore, et kõik said kõva häälega kiljuda. Tundsin, kuidas adrenaliin kehas ringi liigub. Mõistusega saad aru, et sõiduvahend on just sellisel maastikul liikumiseks mõeldud, juht on professionaal ja rihmadega oled kõvasti istme küljes kinni, aga ikka on hirmus. Eriti siis, kui ees näed ainult mäeharja ja sul pole aimugi, mis selle taga on. Mõtlesin, et kui kellelgi oleks millegipärast pudel piima kaasas olnud, siis oleks sellest sõidu lõpuks või saanud. Lk 242 

Tänan:

Kätlin Kaldmaad, käsikirja kõige esimest lugejat, kes ütles, et muidugi sa oskad kirjutada ja rohkem ei olnudki julgustuseks vaja.

Terje Tammearu, kes teatas, et siin ei ole ju õieti midagi toimetada ja saatis siis tagasi parandustest kirju käsikirja.

Anu Lemsalu, kes joonistas kaardid, ilma milleta ei saa ometi ühtegi reisiraamatut välja anda.

Kaia Aalmanni, kes oli nõus oma mugavustsoonist välja astuma, et raamat ära küljendada.

Hanneleele Kaldmaad, kes tegi imetoredad päikeselised kaaned.

Ivo Tšetõrkinit ja Aliine Lotmanit Amazonas Reisidest, kes tutvustasid mulle Peruud esimest korda ja ilma kelleta ei oleks seda raamatut juhtunud. Samuti kõiki minu reisikaaslasi, kes selle esimese reisi meeldejäävaks tegid.

Teised kirjutavad: Paljugi võiks öelda

Guy Gavriel Kay "A Song for Arbonne"

Guy Gavriel Kay "A Song for Arbonne" on alternatiivajalooline fantaasiaromaan. Fantaasiat tähenduses maagia on siin vähe, piirdudes mõnigate omadustega, mis preestrinnadel aitasid maailma paremini tunnetada. Ja taevas on kaks kuud. Tegevus toimub paigas, mis meenutab trubaduurideaegset Prantsusmaad. 

Algus oli kohutavalt aeglane. Esimesed 60 lehekülge ei toimunud mitte midagi ja selle läbimine oli enam kui vaevaline. Siin natuke juhtus ja järgmised 60 lehekülge läksid sama aeglaselt. Keset strateegilist arutelu või lahingumöllu hakkavad tegelased mõtisklema minevikus juhtunu üle ja seda mõnikord lehekülgede kaupa. Autor tahtis põhjalikult lava valmis seada ja tegelasi tutvustada. Tegemist on epic fantasy'ga, mis tähendab, et asjad peavadki olema suurejoonelised, naised ilusad ja mehed vägevad. Kõik olulised tegelased olid kohutavalt läbinägelikud ja terava taibuga. Mehed olid vägevad sõdalased, samas ka kõvad strateegid. Õnneks oli autor neile ka inimlikke omadusi juurde lisanud. Nii oli eriti positiivne kangelane hertsog Bertran de Talair parandamatu naistemees, rääkimata tema pimedast vaenust teise üliku vastu, mille oli loomulikult põhjustanud üks naine. Peamised vaenlased Ademar ja Galbert olid kui mõjutatava kuninga ja tema eriti kavala nõuandja karikatuurid. Kõige suurema arengu tegi läbi Blaise ja kuna enamasti näitas autor maailma tema vaatepunkti läbi, siis oli talle lihtne kaasa elada. Naistest pole ma veel rääkinud, neid oli terve hulk ja nad olid kaunid, iseseisvad, targad ja terve mõtlemisega maailmas, kus naisi nähti eelkõige vahendina poliitiliste tulemuste saavutamiseks.

Mulle väga meeldis autori kasutatud vahelduv vaatepunkt, kuigi mõnikord toimus see lausa sama lõigu sees. See annab võimaluse näha tegelasi mitmekesisemas valguses, mitte ainult nende enda mõttemaailma kaudu, vaid ka kellegi teise pilgu läbi. See lisab alati lugedes sügavust ja ahhaa-elamusi, kus ootamatult avaneb tegelane hoopis teise nurga alt.

Aga mida edasi, seda rohkem  ma sellesse maailma sisse elasin ja seda rohkem tegelased mulle korda minema hakkasid. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, teisest küljest mitte. Raamat on kirjutatud rohkem kui 30 aastat tagasi, mistap praeguseks kindlasti paljudele tundub selline loo jutustamise viis naiivne ja aegunud. Kay kirjutab kaunisti, maailm on rikas, üksikasju, mida tähele panna, hulganisti. See on üks neist raamatutest, mida on lugedes lihtne armastada, aga milles pärast käest panemist hakkad nägema vigu ja auke ja ebausutavusi. Aga kuna mina olen ikkagi suhteliselt vähe sellist sorti teoseid lugenud, siis mulle avaldas muljet. 

Olen Guy Gavriel Kay'lt lugenud "Tiganat" eestikeelses tõlkes ja nagu mäletan, oli seegi üsna paks ja aeglane. Aga seal oli maagiat rohkem ja tegevuspaik üsna erinev ning tunne, mis pärast lugemist sisse jäi, hoopis teistsugune.

2025. aasta kokkuvõte

Kaks viimast aastat on siin blogis ikaldus olnud, seega pean alustama kaugemalt. Ega ma ei luba, et edaspidi parem saab olema, aga eks näis.

Statistikat ka - mullu 100 loetud raamatut, millest 30 kuulasin ja kokku 26 110 lehekülge. Ma tegin natuke petukaupa ka, sest aasta lõpus vaatasin, et sajast on vaid seitse raamatut puudu ja ilusa numbri saamiseks otsisin välja riiulis seisvad luulekogud, mille läbilugemine suuremat aega ei võtnud. 

Varasemal kahel aastal nii palju kokku ei tulnud, sest suurema osa neist lugesin J.R.R. Tolkieni "The History of Middle Earth" sarja. See võttis kokku poolteist aastat ja nüüd olen ma põhimõtteliselt läbi lugenud kõik, mida tema kirjutistest Keskmaa kohta avaldatud on. Kokku 28 raamatut ja uskuge mind, see ei olnud lihtne lugemine. Sest Tolkien ei kirjutanud mustandit ja seejärel puhtandit. Tal oli tuhandeid lehekülge tekste, mida ta üha ümber kirjutas ja parandas ja millest tema poeg Christopher üritas sotti saada. Keskmaa ajalugu lugema hakates ootasin tegelikult midagi muud - avaldamata tekste, et pikendada oma Keskmaal olekut. Tegelikult oli Christopher Tolkieni eesmärk näidata pigem autori mõtte arengut ja nii saigi lugeda ühe ja sama teksti eri versioone, millele lisandusid tema enda põhjalikud kommentaarid. Nii olen näiteks Bereni ja Luthieni lugu lugenud vähemalt seitsmes eri versioonis, millest nii umbes kolm olid luulevormis. Kas te teadsite, et algselt oli Frodo nimeks hoopis Bingo ja et Celeborni kvenjakeelne nimi on Teleporno? Ja ma sain lahendatud ühe väga ammuse küsimuse, miks minu 1977. aasta "Kääbiku" eestikeelses tõlkes räägitakse gnoomidest. Elrondi sõnade järgi valmistasid trollikoopast leitud mõõgad gnoomid Gondolinis. Kas see on mingi tõlkeviga? Aga gnomes oligi Tolkieni esialgne nimetus noldorite kohta ja see oli nii ka "Hobbiti" esimeses trükis. Alles hiljem otsustas ta noldorite kasuks, kuna see sõna oli eksitav ja seostus lugejatel pigem hoopis teistsuguste olendite kui kõrghaldjatega. 

Seega oli väga tore pärast poolteist aastat Tolkieni kogutud teoste lugemist võtta ette midagi ilusat ja armast ja kerget. Ajaloolised naistekad on mulle ikka meeldinud, näiteks Kaari Utrio on kindel lemmik. Sara Medbergi "Kammerneitsi" ei petnud ootusi, siin sai lisaks armastusloole, mis kulges üsna etteaimatavat rada pidi, ka päris palju tollest ajastust teada (19. sajandi alguse Soome). Ja ilma selleta ei viitsiks ma selliseid raamatuid üldse lugeda. Siia otsa sai loetud Darlene Marshalli kolmik: "Piraadi saak", "Salakaubavedaja pruut" ja "Kapten Sinisteri armuke". Kui esimene raamat oli väga tore, siis viimase puhul ootasin juba lõppu. Sest igal asjal on piir ja neli ajaloolist naistekat järjest on igatahes liiga palju korraga. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt, mida ma ilmselgelt ei oska. Sest järgmisena tuli Ben Aaronovitch, kelle kõik Londoni jõgede sarja teosed ma endale soetasin ja läbi lugesin. Neid oli kokku 15 (üks jutustus on veel lugemata, aga juba laual ootel). 

See juhtus niimoodi, et käisin Cambridge'is Johnny Flynni kontserdil. Selles linnas on iga nurga peal raamatupood ja ühes neist, mis oli üldse pigem plaadipood, leidsin Ben Aaronovitchi "Londoni jõgede" sarja raamatud 4-5 naela tükk. No mitte kuidagi ei suutnud neid ostmata jätta. Hädavaevalt mahutasin kohvrisse, õnneks lennujaamas ei kaalutud. Paar puuduolevat tellisin hiljem Krisost juurde. 

Värskendav on lugeda fantaasiakirjandust, mis toimub tänapäeva suurlinnas ja kus peategelaseks on "no nonsense" politseinik. Eriti pärast poolteist aastat Tolkieni. Selles maailmas ei ole võlukunst kaasasündinud, vaid seda on võimalik õppida, kuigi teatud omadused tulevad kasuks. Võlureid on vähe, eriti Inglismaal, aga neid siiski on. Politseinik Peter Grant sukeldub pea ees tundmatusse maailma, mida, nagu selgub, asustavad igasugu poolilmaolendid. Goblinid, haldjad, ükssarvikud, kummitused, suuremad ja väiksemad jumalused, aga kõige suuremat kurja teevad otse loomulikult inimesed, eriti need, kes võlukunsti oskavad. Selgub, et Londoni jõed pole niisama lihtsalt jõed, vaid igal jõel on oma jumalus, kes siis, kui ta parajasti jões ei uju, majandab inimeste maailmas oma äranägemise järgi. Aaronovichi raamatutes on kõike - põnevust, uudsust, armastust, ootamatuid pöördeid, kuritegude uurimist, politseisüsteemi jaburat bürokraatiat ja huumorit.

Edasi tulevad lüheldased märkused ja mõlgutused nende raamatute kohta, millest midagi veel meeles on.

Jätkan fantaasiaga.

Susanna Clarke "Piranesi"

Algus ei olnud paljutöotav. Mingi imelik maailm, kus on ainult suured saalid, kivist kujud ja vesi. Selles liigub ja elab üks inimene. Ei kedagi muud. Kord nädalas kohtub ta ühe teisega ja see kõik on täiesti normaalne? Peategelane teeb uurimistööd, kaardistab ja arvutab. Üsna aeglaselt hakkab lahti harunema, et see maailm ikkagi ei ole normaalne. Heas fantaasiakirjanduses ei pea tingimata olema lohesid ja võlureid, kuigi viimastest oskab Clarke sama kaasakiskuvalt kirjutada. 

Timo Talvik "Sulid ja sulased"

Täitsa tore Eesti etno.

Michel Faber "Fahrenheiti kaksikud"
Ma ostsin selle raamatu kohe pärast ilmumist, sest tahtsin seda kindlasti lugeda. Kümme aastat ainult pidi ootama. Sain aru küll, miks ma seda toona lugeda tahtsin. Eelkõige just niminovell on ootamist väärt. Selline natuke nihestunud maailm, mis küll loo edenedes muutub loogiliseks, aga samas mitte eriti mõistetavaks. Teised jutud olid ka hea lugemine.

Ursula K. Le Guin "Lääneranniku annaalid. Annid"

Jättis külmaks, sellised kontseptuaalsed teosed kipuvad igavavõitu olema.

Roger Zelazny, Jane Lindskold "Lord Deemon"

Täitsa tore.

Andrzej Sapkowski "Crossroads of Ravens"

Uut Sapkowski raamatut pidi igal juhul lugema. Tegevus toimub ajal, mil noor Geralt on äsja koolist maailma astunud ja peab selles nüüd üksi hakkama saama. Algus ei olnud paljutõotav. Nagu oleks videomängust maha kirjutatud. Mingid mahajäetud kaevandused ja karja koletistega võitlemine. Siis läks natuke paremaks ja lõpuks selgus, et mingi süžee on ka ikka olemas. Pakun, et see on eelkõige fännidele, autor puistab siia-sinna vihjeid, mille puhul on hea noogutada, ahah, siit siis see asi alguse sai.

Loomad

Gerald Durrell "Mina ise ja muud loomad"

Kogumik Durrelli varem avaldatud ja avaldamata kirjutistest tema sajanda sünniaastapäeva puhul. Huvitava otsusena on kogu tekst uuesti tõlgitud, ka näiteks lõigud juba eesti keeles olevatest raamatutest, nagu "Minu pere ja muud loomad". Samas olid need hästi tõlgitud. Theodoresest oli saanud Theodore, aga Spiro oli õnneks endiselt Spiro, mitte Spyros. Kahtlustan, et sellise otsuse ajendiks oli eelkõige loomanimede kaasajastamine ja siis leiti, et teeme juba kõik uuesti.

Gerald Durrell "Loomaaed pagasis. Parem varblane pihus..."

See ilma kaanteta kapsaks loetud raamat on mul suvilas ja seetõttu satub ikka aeg-ajalt lugemisele. Tõeline comfort food. Durrellit võib alati lugeda ja üle lugeda, ikka on tore.

James Herriot "Kõik see Issanda loomaaed", "Kui nad vaid rääkida oskaksid", "Küll mõnel loomaarstil ikka ei vea"

Herrioti raamatud mulle väga meeldivad. Need on nii südamlikud, inimesed on enamasti ilusad ja head, rääkimata loomadest. Kui nad just loomaarstile sõraga ei viruta ega hammusta. 

Jaapan

Durian Sukegawa "Oamoos" ja Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" 

Jaapani kirjandusega ei saa ma sina peale. See on liiga võõras ja liiga imelik. Miks nad ometi niiviisi käituvad?

Arthur Golden "Geiša memuaarid"

See ei ole jaapanlase kirjutatud, kuigi põhineb ühe päris geiša päris mälestustel. Sellest sain palju paremini aru. Eks ta oligi püüe Jaapanit Lääne lugeja jaoks kirjeldada. Meeldis, et sain teada, kes olid geišad ja milline oli nende elu ja millises kultuuris nad elasid. Palju väikesi üksikasju näiteks riietumise ja söömise kohta. Ei meeldinud viis, milliseks peategelane oli kirjutatud, kuigi lugemise ajal võtsin teda just sellisena enesestmõistetavana, aga see on juba häda kõigi esimeses isikus kirjutatud raamatutega, et lugejana võtan automaatselt omaks nende vaate elule ja teistele tegelastele. Alles tagantjärele hakkan mõtlema, et see või teine asi oli küll väheke mööda.

Pierre Loti "Proua Krüsanteem"

Mõni raamat vananeb halvasti. Kui see ühest küljest oli huvitav pilguheit saja aasta tagusesse Jaapanisse, siis valge mehe kolonialistlik maailmavaade häiris kogu aeg. Autor arutab tõsimeeli, kas jaapanlastel ikka hing on. Puccini "Madama Butterfly" aluseks on see raamat, aga ooperis on konflikt väga suureks mängitud, seda siin ei ole. Kõik jäävad ellu.

Kõik ülejäänu

Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos"

Ilus uurimus raamatute ja kirjutamise algusajast antiikmaailmas. Siit kumab läbi (või tegelikult virutab rusikaga silma) autori suur armastus raamatute ja lugemise vastu.

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

Ma tahtsin sellest raamatust eraldi ja pikalt kirjutada, aga läks nii nagu ikka. Suurepärane.

David Foenkinos "Delikaatsus"

Prantsuslikult kerge ja lendlev armastuslugu.

Jonas Jonasson "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas"
Jonasson läks vahepeal natuke tüütuks, aga see raamat oli küll tore. Kogu see ajuvaba sekeldamine piirituseajamise, õela mõisniku tasalülitamise ja omavaheliste suhetega. Tegelased on nagu Jonassonil ikka, täiesti kokkusobimatud, aga kuidagimoodi suudavad nad kambapeale saavutada erakordsed tulemused.

Hendrik Groen "Rõõm ja Rahu"

Vanadekodu raamatud olid paremad, aga ega sellel ka viga polnud.

Eva Janikovszky "Käin juba lasteaias"
Olin väga üllatunud, kui kilkasin tööl, et uus Jankovszky on ilmunud ja sain noortelt lapsevanematelt imestunud pilke. Tema "Kui ma oleksin suur" ja "Minuga juhtub alati midagi" olid minu lapsepõlves kindlad suured lemmikud, aga paistab, et vahepeal on tekkinud katkestus ja nooremad ei ole teda lugenud. Millest on kahju, aga samas saavad nüüd nende lapsed jälle Janikovszky suurepäraseid teoseid lugeda. 

Anneli Ramos Põder "Kuuba ühes hingetõmbes"

Eesti-Kuuba tüdruku üleskasvamise lugu Kuubal. Isiklik lugu ja samas suurepärane ülevaade Kuuba ajaloost ja elust-olust viimase kuuekümne aasta jooksul. 

Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Tore on lugeda kellegi teise mälestusi ka minu noorusajast, eriti kui need on huvitavalt ja kaasaelamist võimaldavalt kirja pandud.

Merete Mazzarella "Soodushinnaga sõit"

Jättis külmaks, aga ma pole sihtgrupp ka veel, soodushinnaga pensionärikaardini läheb mul veel veidi aega :)

Caroline de Maigret "Mida vanemaks, seda paremaks - aga ikkagi vanemaks"
See oli küll eakohane teos, aga pigem teada-tuntud tõdede ülekordamine. Minu jaoks mitte midagi sellist, mida poleks varem teadnud või mida ma oleksin tahtnud kasutusele võtta.

 

Aliis Aalmann "Kes aias"

Loen ja saan aru, et need lood on väga hästi kirjutatud. Ometi ei pannud need mind kaasa elama. Noorte naiste ängid ei lähe mulle enam korda. Aga nagu veidi varem selgus, siis pensionäride omad ka veel mitte. 

Aino Pervik "Arabella, mereröövli tütar"

Seda raamatut ma lapsepõlves ei lugenud, seega pole erilisi mälestusi peale filmi. Aga see pole üldse ainult lasteraamat. Siin on nii palju kihte ja kõlbab väga hästi ka minusugusel vanainimesel lugeda.

Dodie Smith "Ma vallutan lossi"

Üllatuslikult meeldiv teos. Tasus lugemist küll.

Loone Ots "Armastus"

Armastusest selle eri vormides. Tegelased on ajaloost ja miks ei oleks võinud nende elus selliseid asju juhtuda. Tegevus toimub vaid ühe ööpäeva jooksul, aga selle sisse mahub nii palju. Eelkõige mõtteid ja tundeid. Igal tegelasel on oma hääl ja Uku Masingu peatükid oleks nagu ta ise kirjutanud. Väga hea.

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Väga meeldis. Midagi lootusrikast ja kaunist, kus inimene ei ole inimesele hunt ja päriselt ka hoolitakse üksteisest. Tore on teada, et kusagil on selline maailm olemas, olgu siis ainult raamatus.

 
Anne Glenconner "Mida siis veel?"

Žanr: aristokraatide raskest elust. Glenconneri "Seltsidaam" keskendus eelkõige tema tegevusele printsess Margareti seltsidaamina, siin on ta rohkem kirjutanud just omaenda elust, mis oli hoolimata vägagi privilegeeritud seisusest ja elust vahel üsnagi kohutav. Samas kirjutab praegu 93 aastane autor oma elust siiski positiivse ja humoorika nurga alt. Peatükk kõrgklassi lapsehoidjatest on tõeline kuld.

 
Elizabeth Gilbert "Eat Pray Love"

Lõpuks jõudsin selleni ka. Jättis külmaks. Rooma osa oli ok, sealt edasi läks liiga lopsakaks. Minu jaoks oli kõike liiga palju. Ääretult enesekeskne raamat, mis ei ole etteheide, sest kuidas veel oma elust kirjutada, kui mitte ennast kõige ettotsa sättides. Või noh, tegelikult on võimalik ka niimoodi kirjutada, kohe tuleb meelde Tamara Miljutina "Inimesed minu elus", mis on muidugi täiesti meelevaldne seos ja ei puudu üldse asjasse.

 

Aurora Venturini "Täditütred"

See oli täiesti pöörane teekond, millel tuleb lasta end kanda, sest muidu võib ära uppuda. 

Veera Saar "Ukuaru"

Siiani oli näinud ainult filmi ja üllatusega selgus, et raamatul on kaks osa. Minna ja Aksli lugu on esimeses, teises osas aga on peategelaseks üks teine noor naine, kes samamoodi mehe ja maailmaga võitlust peab pidama. Sealsamas Ukuarul. Esimene oli huvitavam.

Sylvia Frank "So Long, Marianne"

Leonard Coheni ja Marianne Ihleni armastuslugu. Ma vaatasin pärast lugemist ka samanimelise seriaali ära ja nüüd on need kaks mul peas segamini. Coheni muusikat olen omal ajal palju kuulanud, nüüd sai tema isik ka natuke rohkem liha luudele. Aga Mariannest ei teadnud ma varem peale nime üldse mitte mitte midagi ja siin on ta võrdväärne tegelane.

murca "Kaks hunti"

Mul on luulega viletsad suhted, aga see siin oli päris hea. Isegi mina sain aru, mida öelda taheti.

Toon Tellegen "Ritsika tervenemine"

Tüütu mõistujutt depressioonist. Polnud minu tassike teed.

Sophie Hannah "Aasta viimane surm"

Juba Hannahi eelmise Poirot raamatu järel leidsin, et pole suurem asi, aga olin selle juba ära unustanud, nii et ostsin uue ka. Hannah võib olla hea kirjanik, aga see raamat ei olnud ei hea Poirot ega isegi mitte kuigi hea krimka. Lõputud vestlused, kus keegi midagi ei ütle ja mis kuhugi ei vii ning Agatha Christie'st oli asi kaugel.

Gert Kiiler "Mineviku eest ei pääse"

Vot selline peab üks hea krimka olema. Hoogu ja tagaajamist, kõvasid mehi ja kauneid naisi.

Nancy Birtwhistle "Puhtalt ja looduslikult" ja "Green Living Made Easy"

Nancy Birtwhistle on inglanna, kes võitis mõned aastad tagasi British Bake-Offi ja kes jagab sotsiaalmeedias küpsetiste retsepte ning nippe säästlikumaks ja planeedisõbralikumaks eluks. Ta on hirmus tore Yorkshire'i aktsendiga proua ja tema retseptid ja nipid on kõik lihtsad ja kergesti järele tehtavad. Ta viskab rasvased grillrestid ööseks muru peale ja hommikul on need nagu ime läbi vaid lapiga üle tõmmates puhtad. Ta õpetab, kuidas kastanimunade või luuderohulehtedega pesu pesta. Sissekuivanud plekid saab välja soolvee või äädikaga. Ta küpsetab jõulupudingut kümme tundi sajakraadises ahjus ja tulemus on imeline (proovisin järele). Ta näitab, kuidas kausitäiest õuntest saab nii moosi kui ka äädikat.

Nancy on avaldanud päris mitu raamatut, mõni on puhtalt kokaraamat, teistes kirjutab muudest keskkonnasõbraliku elamise viisidest. Eesti keelde on tõlgitud kõige esimene, "Puhtalt ja looduslikult", mis keskendub puhastusvahenditele ja puhastamisele. "Green Living Made Easy" sisaldab peatükke toiduvalmistamise, puhastamise, aiatööde ja muude käsitööprojektide kohta. Kõik suunitlusega sellele, kuidas säästlikumalt (nii raha kui ka keskkonna mõttes) elada. 

Nancy propageerib rohelist loodusesõbralikku eluviisi, ilma et oma elu keeruliseks peaks tegema ja liiga palju maksma. Äädikas, pesusooda, söögisooda, piiritus - juba neist piisab, et peale hakata. Ka mina segasin kokku mitu kodust puhastusvahendit, mis ei sisalda loodustkahjustavaid kemikaale ja mis tõepoolest töötavad. Kuigi ökotooteid saab poest ka osta, siis on need üsna kallid ja ise äädikat ja eeterlikku õli kokku segades saab kõvasti odavamalt (leidsin Leedust ühe e-poe, kust saab koostisosi hea hinnaga ja suuremas koguses tellida).

Igatahes, ostke mõni tema raamat, mõne hea nipi paremaks eluks leiab sealt kindlasti, kui ka kastanimunadega pesu pesema hakata ei taha. Või jälgige sotsiaalmeedias, sest ta ei ole üldse kade ja paneb oma retseptid ja juhised postitustesse kenasti kirja.

Küll aga tahan kobiseda eestikeelse raamatu tõlke üle. Tõlkija või toimetaja on teinud väga vähe kodutööd ja tõlkinud vaid sõnu. Näiteks eco-friendly washing-up liquid on eesti keeles keskkonnasõbralik pesuvahend. Mis vahendit siin mõeldi, kas nõude-, pesu- või hoopis autopesuvahendit? Mida sa poest ostma lähed? Ma võin täie kindlusega öelda, et Nancy mõtleb siin nõudepesuvahendit. Eesti lugejale vajab selgitust ka valge äädikas. Mis Inglismaal on viieprotsendine. Meil müüakse 30% äädikhapet ja nende kahe segiajamine võib lausa ohtlikuks osutuda. Ja kas keegi on kunagi näinud müügil köögiviljaõli? Vegetable on tõepoolest köögivili, aga vegetable oil siiski taimeõli. Köögiviljaglütseriin esines õnneks vaid ühes kohas ja sellest sai hiljem taimne glütseriin.

Tõlkinud Inna Serikova

https://www.nancybirtwhistle.co.uk/

Tove Jannson, Tuulikki Pietilä "Ülestähendusi saarelt"

Mõni raamat tuleb koju, sest ma tahan seda kindlasti lugeda, mõni raamat tuleb, sest kingiti, mõni raamat sellepärast, et ma tahan, et see mul riiulis seisaks ja mõni raamat seetõttu, et on lihtsalt ilus.

Tove Jannsoni ja Tuulikki Pietilä  "Ülestähendusi saarelt" on väga ilus raamat. Aga lisaks on ta ka lugemist ja kaasamõtisklemist väärt.

Jansson ja Pietilä elasid Soome lahes asuval Klovharu saarel ligi kolmkümmend suve. Suur osa raamatust koosneb algusaastate märkmetest, kui nad saare leidsid ja sinna maja ehitama asusid. Janssoni päevikukirjed vahelduvad nende majaehitaja Brunströmi märkmetega selle kohta, milliseid ehitusmaterjali osteti, mis ilm oli ja mida söödi, aga seal on ruumi ka mõtetele, et on paras aeg sõita Hattulasse ja vaadata, kas leiab vesiroose, mis taluvad soolast vett. 

Jansson oskab kirjutada 30 aastat saarel elamisest nii tundeküllaselt ja siia alla käivad ka paadid, mootorid ja tööriistad. Või ürt-merisalat, mis õitseb põhjapoolsel rannal ja liiv-vareskaer rannaniidul. Õhus on pääsukesed, hahad ja helikopterid. Kõiki neid tuleb tervitada. Igavene võitlus kajakatega, kes saart enda omaks peavad ja pidev töö - tuleb püüda kala, teha puid, tassida vett. Elu nii kaugel saarel on ju väga lihtne ja ilma igasuguste mugavusteta. 

Võib juhtuda, et inimesed muutuvad pikka aega kahekesi elades vaikseks, vähemalt saarel küll. Teineteisele öeldakse peamiselt argipäevaseid asju, ja kui argipäev toimib nagu vaja, siis räägitakse veelgi vähem. Kui juba liiga vaikseks jäi, läksin üles mäe otsa, kus kas kajakad kisasid täiesti kõrist või oli vähemalt tuulel ja ilmal midagi öelda, ning vahel täieliku tuulevaikusega võis pihlaka all või verandatrepil seistes kuulda maapinnal toimuvaid vaevuaimatavaid lakkamatuid protsesse, eriti öösiti. Ja udus hüüdsid paadid.

Alati, kui udu hakkas tekkima, ütlesime teineteisele, et nüüd tuleb udu, seejärel ütlesime iga kord, et tuligi udu, ja siis ei olnudki selle kohta rohkem midagi öelda.

Ma tüdinesin meist ära, minu jaoks olime igavaks muutunud. (lk 76-77)

Tuulikki Pietilä pildid on Tove Janssoni tekstiga võrdselt olulised. Mina ei ole kunagi üheltki Soome lahe saarelt merele vaadanud ja nende maalide kaudu saan seda teha.

Tove Janssoni "Suveraamat" on kindlalt üks parimaid asju, mida ma kunagi lugenud olen. Neis kahes on palju ühist, meri ja selle stiihia, elu väikesel saarel, kus ei saa kunagi kindel olla, mille meri järgmisel korral kaasa viib, aga kus sellegipoolest tehakse küttepuid ning istutatakse lilli ja puid.

 "Ülestähendused" ilmusid esmakordselt 1996. aastal, pärast seda, kui Jansson ja Pietilä olid saarelt lõplikult ära kolinud. See on omamoodi hüvastijätt ja kolmekümneaastane armastuslugu, kus hoolimata kaaslase ettearvamatusest ja hootistest vihapursetest jääd teda ikka alati armastama. Sest ta on sulle pakkunud nii palju rahu ja vaikset rõõmu.

Tõlkinud Maarja Aaloe

Loetud raamatute nimekiri 2026 (täiendamisel)

1. Morgan Housel, Raha psühholoogia (audio)
2. Bill Bryson, Notes from a small island
3. Leonora Carrington, Kuuldesarv
4. Sabahattin Ali, Kasukaga madonna (audio)
5. Hasso Krull, Igavene taastulek
6. Graham Greene, Idaekspress
7. Jaagup Mahkra, Vaarisa moodi
8. Kristina Sabaliauskaitė, Silva rerum
9. Ben Aaronovitch, The Masquerades of Spring
10. Jonathan Balcombe, Mida kala teab
11. Kristi Saare, Kuidas alustada investeerimisega (audio) 
12. Henry Rider Haggard, Motezuma tütar
13. Antti Tuomainen, Väike Siber
14. Anne Glenconner, Mõrv Mustique'il
15. Jaan Kaplinski, Piirpääsukese Euroopa
16. Guy Gavriel Kay, A Song for Arbonne
17. Leil Lowndes, Kuidas rääkida ükskõik kellega
18. Natalia Ginzburg, Perekonnaleksikon (audio) 
19. Sophie Hannah, Kuidas pidada vimma
20. James Herriot, Koerajutud
21. Éva Janikovszky, Käin juba koolis
22. Andre Põlm, Minu Brasiilia (audio) 
23. Aleksei ja Mattias Turovski, Tohtrid loomariigis (audio) 
24.