Esmaspäev, 17. jaanuar 2022

Lars Mytting "Küttepuud"

Norra autori Lars Myttingi "Küttepuud" räägib just sellest, mida pealkiri lubab. Informatiivne teos puuliikidest, saagidest, lõhkumisest ja ladumisest, ahjudest ja õigest kütmisest. Tuleb välja, et ahjude kütmine on tõsine teadus, või veelgi enam, tõsine elamise viis. Norra autor kirjutab puude tegemisest ja ladumisest ja kütmisest sellise kaasaelamisega, et tundsin ennast täieliku profaanina, kuigi olen ka viimased 17 aastat ahju kütnud. Puude ladumine on omaette teadus, on väga tähtis, kuidas need täpselt riita saavad, halud peavad omavahel kokku sobima ja otsad peavad olema ühetasa. Minu jaoks on puude ladumine alati olnud tüütu töö, peaasi, et kuidagi ära paigutatud saavad. Aga õiged inimesed laovad oma puid mitu korda ümber, rääkimata sellest, et õiged inimesed toovad need ka metsast ise kohale. Ühesõnaga, ahikütte maailm on imepärane. Huvitav oli ekskurss ajalukku, milliseid ahje Põhjamaades on kasutatud ja siiani kasutatakse ja kuidas neid varem köetud on. Rohkelt pilte kaunitest malmahjudest ja imepärastest puuriitadest.

See teos oli mul lugemisnimekirjas hulga aastaid. Seda on soovitanud lugeda Valdur Mikita, kuid Tallinnas oli seda väga vähestes raamatukogudes saada, minu kodulähedases küll mitte. Aga tulin Tartusse ja siin oli seda oma kümmekond eksemplari! Kohe näha, et hoopis teise vaimsusega linn :) Nüüd, kui mul enam ahju ei ole, sain selle lõpuks loetud ja kohe kahju hakkas, et enam ei ole.

Tõlkinud Enno Turmen

Teised kirjutavad:

Teisipäev, 11. jaanuar 2022

2021. aasta kokkuvõte

Ühest küljest täitsa tavaline aasta, 83 läbitud raamatut, teisest küljest lugesin ikkagi vähe. Ligi poole (40 tk) raamatutest kuulasin audios. Sellele aitas kaasa asjaolu, et suvel sõitsin pidevalt linnade vahel ja ühe õhema raamatu jõuab Tartu-Tallinna-Tartu sõidu jooksul parasjagu läbi kuulata. Kirjutamisega läks aga veel kehvemini, no ei olnud seda kirjutamise tunnet, nii et postitusi sai väga vähe. Ilmselt oli oma asjaolu ka selles, et tõeliselt raputavaid raamatuid eriti ette ei tulnud.

Kui 2017 oli Robin Hobbi aasta, siis 2021 oli Andrzej Sapkowski aasta. Lugesin tema "Witcheri" sarja raamatuid mitmes keeles mitu korda, kuulasin audios ja vaatasin Netflixi sarja ning isegi Youtube'ist videomängude läbimängude salvestisi (sest ma ise videomänge ei mängi, pole sobivat arvutitki, kuigi praeguseks olen need endale siiski igaks juhuks soetanud, sest ei või iial teada). Ja, nagu kevadel kartsin, ülikool jäigi lõpetamata, kas see just Sapkowski pärast oli, aga siiski...

Aga mingit kokkuvõtet eriti teha ei saagi, lugesin/kuulasin kõiksugu erinevat kirjandust, mille ühisnimetajaks võiks ehk olla põgenemine teistesse maailmadesse. Kuulasin mitut eelmisel sajandil kirja pandud ulmekat, lugesin Sapkowski fantaasiamaailma, natuke teabekirjandust, mõned lasteraamatud ja kõvasti selliseid teoseid, mille ühisnimetajaks võiks olla nali. Midagi esile tuua ei oskagi. Ühtegi eriliselt suurt elamust ei olnud (v.a Sapkowski), ühtegi päris altminekut ka mitte.

*

Kuna see jutt siin jäi üsna lühikeseks, panen kirja ka oma mõtted audioraamatute ja lugemise teemal.

Facebooki Lugemise väljakutse grupis tekkis väike arutelu audioraamatute üle. Seal nimelt lähevad arvesse üksnes need raamatud, mida loetakse silmadega, aga mitte need, mida kuulatakse kõrvadega. See tuleb isegi grupi pealkirjast selgelt välja. Kuna ma ei kavatse väljakutsest osa võtta, ei leidnud põhjust vaidlust üles keerutada, küll aga panen oma arvamuse siia kirja.

Minu arvates ei ole mingit vahet, kuidas raamatut tarbida, kas silmade või kõrvade kaudu. Oluline on ju sisu, see, mis meelde jääb, mis meeleolu teos tekitab ja kõik muu, mille pärast me üldse raamatuid loeme. Mis vahet seal on, kuidas see meie pähe jõuab? 

Põhjuseks, mis audioraamatud ei sobi, toodi, et neid kuulatakse enamasti mingi muu tegevuse kõrvale ja seega neisse ei süveneta. Lugemise väljakutse üks ideedest on, et lugemiseks võetakse aega: "Võtame raamatu kätte, istume maha, süveneme ainult raamatusse. Raamat ei ole taustaheli koristamisele või nõudepesule." Ehk siis, oluline on protsess, mitte tulemus. 

Mõtlesin siis selle üle järele. Jah, nõustun, et raamatut kuulates võib mõte vahepeal lendu minna, eriti kui seda teha mingi muu tegevuse ajal. Jah, audioraamatut kuulates võime samal ajal tegeleda ka muude asjadega. Kuid kõike seda juhtub ka siis, kui raamatut silmadega lugeda. Kõigepealt, on nii inimlik arvata, et kui mina mingil viisil raamatuid loen/kuulan, siis kõik teised teevad täpselt samamoodi. Seda viga teeme me kõik ja seda viga tegid ka selles grupis arvamust avaldajad. Kust nad teavad, et mina või keegi teine audioraamatuid muude tegemiste kõrvale kuulab? Või et mina või keegi teine loeb raamatuid täie pühendumusega ainult sellele tegevusele? Nonii, jõudsimegi üllatavale järeldusele, et inimesi on erinimelisi.

Mina näiteks loen raamatuid väikeste jupikeste kaupa teiste tegevuste vahel. Enamasti on ka mitu tükki pooleli, mida ma teinekord täitsa läbisegi loen. Raamatu lugemise ajal käib mul enamasti raadio või muusika, ma söön ja joon samal ajal, väga tihti kipub käsi telefoni poole liikuma, eriti siis, kui pinge tõusma hakkab. Mingist süvenemisest pole juttugi. Kindlasti on inimesi, kes võtavad raamatu lugemiseks spetsiaalselt aega, panevad ukse kinni ja mürasummutavad klapid pähe ning loevad niimoodi. Mina selline ei ole. Tegelikult on ainus aeg, kus ma päriselt ainult raamatusse süvenen siis, kui sõidan rongiga, panen silmad kinni ja kuulan klappidest audioraamatut. Siis tõepoolest ei ole muid segajaid. 

Ajuteadlased ütlevad, et inimese aju ei ole võimeline tegema mitut asja korraga (isegi mitte naistel!). Seda on võimalik teha üksnes siis, kui üks tegevustest on automaatne. Seetõttu ei kuula ma kunagi audioraamatuid linnas autoga sõites, siis on tähelepanu liiklusel ja tõepoolest ei kuule mitte midagi, küll aga maanteel, kus suurem osa ajast midagi ei juhtu. Söögitegemine on ka hea aeg, kuigi ka siis panen jutu seisma, kui näiteks retsepti loen või midagi täpselt mõõtma pean. Ja üllatus-üllatus, ka audioraamatut on võimalik tagasi kerida ja üle kuulata või üle lugeda (olenevalt tehnilisest vahendist), kui midagi kõrvust mööda läks.

Lõppjäreldus on see, et hoolimata raamatu tarbimise viisist, on minu puhul tulemus sama. Ehk siis see, et suurt midagi meelde ei jäägi. Toon näiteks sellesama Sapkowski sarja. Pärast seda, kui olin mitu kuud nende raamatute eri vormide ja keelte seltsis elanud, ostsin kõik neli seni eesti keeles ilmunud raamatut, et on ilus, kui nad mul ka riiulis on. Tegin ühe teose suvaliselt kohalt lahti ja leidsin, et seda lehekülge ma küll kunagi lugenud ei ole. Selle peale mõtlesin, et mida ma neid raamatuid üldse loen, aga eks hetkes olemine on ka tähtis - see, mida tunneme lugemise ajal. Ja ega ilukirjanduse lugemise mõte polegi selles, et kõik täpselt meelde jääks, selleks on õpikud. Ikka see elamus ja meeleolu, mida lugemise ajal tunneme, ja võimalus olla veidikesekski teises maailmas.

Nonii, jõudsin ringiga tagasi sinna, kust alustasin, ja selgub, et oluline on ikkagi protsess, mitte tulemus. Sest meelde nagunii suurt midagi ei jää sõltumata sellest, kas lugesin või kuulasin. Tuli meelde, et eks ma sellesama pärast seda blogigi kunagi kirjutama hakkasin, mälupikendusena või nii. On tore, kui teistel lugejatel on teistmoodi.

Pühapäev, 9. jaanuar 2022

Pudinaid 12

Seekord eriti lühidalt viimasel ajal loetud raamatuist.

Vilmos Kondor "Patune Budapest", "Budapesti spioon"
Salapärase Ungari autori kriminaalromaanid ajast, mil mehed olid rauast, ei vaevelnud mingite komplekside käes ja kui vaja, virutasid vastase nokauti. Esimene osa oli "Budapest noir", mis tutvustas krimiajakirjanikku Zsigmond Gondorit, kes uurimise käigus ka ise pidevalt täbaratesse olukordadesse sattus. Raamatute suur võlu on selles, et need tutvustavad meile ajaloolist Ungarit ja eelkõige Budapesti kõige selle tänavate ja kohvikutega, samuti ajaloolisi poliitilisi tegelasi. Süžee on tihedalt seotud ajalooliste sündmustega ja täis huvitavaid tegelasi. 

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"
Tore seikluslugu, aga ei midagi enamat. Idee on huvitav, ajaloolased teevad ajarände, et teada saada, kuidas asjad siis ikkagi tegelikult juhtusid. Aga selgub, et kuripahad saboteerivad üritust ja ajavad oma asja. Niisiis läheb lahti paras seiklus, kus on muu hulgas dinosaurused. Dinosaurused on toredad, kuigi ohtlikud. Aga otse loomulikult on inimesed veel ohtlikumad.

Fritz Leiber "Mõõgad ja nõidus"
Klassiku esimene eestindus. Nagu ikka nii vanade lugudega, tunduvad need natuke kulununa, sest hiljem on neist ju teised autorid šnitti võtnud ja seega oled sarnaseid asju juba lugenud. Teisalt on tegu ikkagi originaalse maailmaga. Mulle väga meeldisid kurjad lumenaised, kes mehi oma tahtele allutasid. Leiberit võiks veel tõlkida.

Johannes Kivipõld "Väike viperus"
Üllatavalt tore ulmelugu kahest natuke käpardlikust tulnukast, kes satuvad maa peal pigisse. Üks satub vastusündinuna Eesti ökovanemate perre ja teine Ameerikas kuulsa laulja kehasse. Sekeldusi kui palju.

George R. R. Martin "Haviland Tufi reisid"
Neist järjest loetud ammustel aegadel kirjutatud ulmejuttudest oli Martini kogumik kõige toredam. Haviland Tuf on kassiarmastajast väikekaupmees, kes olukorda osavalt ära kasutades saab suure seemnelaeva valdajaks. Sealt edasi rändab ta kosmosemaailmas ja aitab eri paikades ökoloogilist tasakaalu säilitada. Maailmad on oma eripalgelisuses huvitavad ja mitte kõik seal elavad olendid pole inimesesarnased, kuigi suhelda saavad omavahel kõik. On tore, kui ulmeraamat pole sünktõsine maailmade hävitamise lugu, vaid mõnusalt loetav ja humoorikas. Võrreldes Frank Herberti "Düüniga" on tegu palju kergema teosega, viimase maailm oli küll huvitav ja seiklused põnevad, kuid see oli siiski tõsine ökoloogiline ulmeromaan, mille edasisi osi ma kindlasti lugeda ei taha.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipoe" sari
Nii toredad lasteraamatud, ootan järge! Peategelaseks on kõva krunniga hallijuukseline mööblipoe omanik Aramilda, kes pole just miski tore ja lahke tegelane. Teiseks peategelaseks on mööblipood ise, kes on tõepoolest teistmoodi, sest teeb ise, mida tahab ja kuidas tahab. Aramilda puutub kokku kõiksugu olendite ja inimestega ja peab mitmest kitsikusest välja tulema.

Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"
See on hämmastav, kuidas nii pikka aega tagasi kirjutatud lood võivad ikka veel kõnetada.

Andrei Beljanin "Jaht pruutidele"
Beljanini neljas raamat muinasjuttude aegsest Venemaast, kus on tsaar Gorohh, Baba-Jaga, surematu Kaštšei ja nende seas sinna nüüdisajast sattunud miilits. Seekord mängitakse kogu südamest hokit ja üritatakse tsaarile naist leida. Hea, et need raamatud ilmuvad pika aja tagant, sest järjest lugedes oleks naljadest üleküllastus kiire tulema, aga niimoodi üks raamat korraga võib lugeda küll. Kuigi neljandaks osaks on uudsus kadunud ja need suurvene šovinistlikud naljad on vahel pisut üle võlli.

Arto Paasilinna "Jänese aasta"
Olen tahtnud seda raamatut lugeda ajast, mil lugesin Tuomas Kyro "Kerjust ja jänest". No mis võiks olla lihtsam, kui minna raamatukokku ja see endale laenutada, aga näe, seitse aastat võttis. Tore, et Loomingu Raamatukogu selle järgmisel aastal oma Kuldsarjas uuesti avaldab. On seda väärt küll.

Hans Rosling "Faktitäius"
Maailm ei olegi nii hull paik, kui uudistegentuurid meile paista lasevad. Tuleb vaadata fakte ja need näitavad, et maailm areneb tagasilöökidest hoolimata pidevalt paremuse suunas ja asjad, mida me koolis õppisime või ka praegu uudistest kuulame, et ole enam täpsed. Rosling selgitab, miks me kaldume ümbritsevat tumedates toonides nägema ja õpetab ka, kuidas selles üle saada.

Jonas Jonasson "AS Kättemaks On Magus"
Nagu ikka, pilab Jonasson meie ilma rikkaid ja ilusaid. Mis mind Jonassoni puhul häirib, on see, et kuritööd jäävad lahendamata ja karistamata. Muidugi tapetakse siin enamasti poolkogemata ja ainult kuripahasid, aga siiski. Aga muidu, üsna pretentsioonitu üle võlli meelelahutuslik lugemine.

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"
See oli küll üks vuhisev lend. Meenutas veidi Jim Butcheri Harry Dresdeni lugusid, sest tegevus toimub linnas, siin on võlurid ja on koletised. Algus tundus täieliku jandina, aga mida edasi, seda rohkem hakkas siginema ka tõsisemaid noote, kuigi nalja sai ikka pea igal leheküljel.

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast"
Rootsis elav Kreeka päritolu autor on ümber kirjutanud antiikaja kuulsaima eepose eesmärgiga see tänapäeva lugejale lähemale tuua ja arusaadavaks teha. Minu jaoks oli ikkagi liiga palju taplust, aga raamat on toredasti raamjutustusena edasi antud, kus saab tuua paralleele antiikaja metsikuste ja II maailmasõja koleduste vahele.

Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Järgneva teksti aluseks on minu Tallinna Ülikoolile kirjutatud töö tõlkepoeetikast Kätlin Kaldmaa tõlgitud Jeanette Wintersoni raamatu "Lighthouskeeping" (Tuletornipidamine) näitel. Seega on osaliselt tegemist tõlkeanalüüsiga, aga sisust kirjutan ka veidi ja kes lõpuni lugeda ei viitsi, sellele ütlen, et Winterson kõlab eesti keeles tänu tõlkijale poeetilisemalt kui originaalis. Tekst on siin kõvasti lühendatult ja viited võtsin loetavuse huvides ära.

Jeanette Wintersoni lugedes olen alati tundnud, et palju tähtsam kui see, mida ta kirjutab, on see, kuidas ta kirjutab. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde, nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Kuid taipasin alles nüüd, et olen tema raamatuid lugenud ju Kätlin Kaldmaa tõlkes, niisiis ma tegelikult ei teagi, kuidas ta päriselt kirjutab. Kätlin Kaldmaa on lisaks tõlkijale ka kirjanik ja luuletaja ning ka tema armastab kordusi. 

Viis, kuidas Winterson kirjutab ja inglise keelt kasutab, on väga iseloomulik osa tema kirjatööst ja loovestmisest. Sellel on eriline rütmikasutus ja seda kirjeldatakse tihti kui lüürilist ja kaunist. Niisiis tunduvad tema tööd peaaegu luulena. Ka „Tuletornipidamisel“ on iseloomulik rütm: pikemad lõigud vahelduvad väga lühikestega, pikad laused vahelduvad lühikestega, pikad peatükid vahelduvad lühikeste ja väga lühikestega, ning kordused: lause tasandil (mul oli külm ja ma olin väsinud ja mu kael valutas) ja teksti tasandil (Jutusta mulle üks lugu.) Raamatus on kolm peamist vaatepunkti ja selles jutustatakse lugusid.

*

Inimkond on jutustanud lugusid juba aegade algusest ja ei suuda ilma nendeta elada. Ka Winterson on lugude jutustamise usku. Ta ütleb intervjuus Kätlin Kaldmaale: „Ka minu raamatud koosnevad lugude otsa kuhjatud lugudest /.../. Need lood on nagu sillad, tahked objektid, abstraktsioonid.“ See kõlab huvitavalt kokku Neil Gaimani mõttega, et lood on elusolendid, nad on meist vanemad, nad on meist targemad, nad kestavad. Aga nad vajavad paljunemiseks inimesi. Lugu on meie jaoks nii tähtis sellepärast, et just seda oleme me kasutanud inimkonna hällist saadik, et saada enamaks kui üheks inimeseks… lood võimaldavad inimestel kasvada.

Winterson pakub oma lugejatele pealtnäha lõputult vohava narratiivi maailma lugude sees asuvatest lugude sees asuvatest lugudest. Täpselt selline on ka „Tuletornipidamine“. Siin on minajutustaja Silveri üleskasvamise lugu, mis toimub 1950ndatel, tema hooldaja, tuletornipidaja Pew lood 19. sajandil elanud Babel Darkist ja vahele on pikitud veel muidki lühemaid ja tuntud lugusid. Ühelgi lool ei ole algust ega lõppu, sest kuhu neid paigutada? „Jutusta mulle üks lugu“ on läbiv lause kogu teoses ja toob meelde Wintersoni teise raamatu „Kirg“, kus läbivaks fraasiks oli: „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.“

*

Minajutusaja nimi Silver on teoses tähenduslik. Teose esimesed laused on: „Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat.“ (11) Lk 96 saame teada, et „minu kuju oli hõbemünt“. Lugejale, kes inglise keelt ei mõista, jääb see seos arusaamatuks. Samas on Silver Eestis mehenimi, mis tekitab lugejas võõristustunde, mis soost minategelasega raamatus tegemist on. Seda enam, et Winterson on varem kasutanud võtet, kus peategelase sugu jääb saladuseks („Kehale kirjutatud“). Kuigi “Tuletornipidamises” ütleb autor üsna algul selgelt välja, et tegemist on tüdrukuga, jääb teatud võõristustunne siiski alles, sest see nimi ei sobi tüdrukule ja aeg-ajalt peab lugeja peatuma ja järele mõtlema, mis soost tegelane tegelikult on. Nimede tõlkimine ei ole praeguse aja Eesti tõlkepraktikas levinud, seda pigem ei loeta heaks tavaks, eelkõige siis täiskasvanutele mõeldud raamatutes. Minu arvates oleks selles teoses võinud peategelase nime siiski ära tõlkida. Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta 1. jaanuari seisuga eesnimi Hõbe kuuel naisel. Seega on see küll haruldane, kuid siiski kasutuses olev naisenimi Eestis. Tõlkes kõlaks Hõbe eesti lugejale loomulikult ja annaks ka edasi autori kavatsuse.

Teisalt vihjab raamatu algus ka kuulsale piraadile Long John Silverile (eesti keelde tõlgitud Pikk John Silver) Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“. Teose esimesed laused annavad tegelikult võtme selle mõistmiseks, vihjeid „Aarete saarele“ ja Stevensonsile on kogu teoses. Stevenson ise on „Tuletornipidamises“ oluline tegelane, samuti on seal pime Pew, koera nimi on DogJim ja üheks tegelaseks papagoi. Siit nähtub, et head lahendust nime tõlkimisel ei ole, sest nii ühel kui ka teisel juhul läheb midagi kaduma.

*

Winterson kasutab keelt viisil, mis paneb teksti voolama, tänu kordustele, alliteratsioonile, sõnavalikule, metafooridele. Eestikeelne tõlge on vähemalt sama voolav, kuid isegi poeetilisem. Järgnevalt toon näiteid, kus tõlkija on kasutanud Wintersoni poeetika edasiandmiseks eesti keelele omaseid võtteid, muutes sellega teksti veelgi kujundlikumaks.

Kordused on lausekujundid, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu, Winterson kasutab neid läbivalt ning mitte üksnes sõnakordusi, vaid ka mõttekordusi. Järgnevalt on tõlkija erinevalt autorist kasutanud hilisemas lauses sama väljendit, mis esimeses. Algriim koos suurtähtedega tekitab tõlkes kummastumise efekti ja tõmbab tähelepanu keelele, rohkem kui originaalis.

She said she was Disappointed that I hadn’t been to school and that this would Hinder my Progress. (62)

As I was no longer Making Progress, I let my mind drift were it would. (92) 

Ta ütles, et on Pettunud, et ma koolis polnud käinud, ja et see Pärsib minu Progressi. (52)

Kuna minu Progress oli Pärsitud, lasin oma mõtetel kalduda, kuhu nad ainult tahtsid. (74)

Korrates sõna „lugu“ pealkirjas neli korda, muudab tõlkija originaali palju voolavamaks (pealkirjad on erinevalt originaalist tõlkes läbivate suurtähtedega).

This is not a love story, but love is in it. That is, love is just outside it, looking for a way to break in. (133)

SEE EI OLE ARMASTUSLUGU, AGA ARMASTUS ON SELLES LOOS. SEE TÄHENDAB, ET ARMASTUS ON SELLE LOO KÕRVAL, OTSIB TEED LOO SISSE. (100)

Winterson kasutab järgmises lõigus mitmeid kordusi ja alliteratsiooni ehk algriimi: here-there, being-breaking, wondering, past. Tõlkija on lõigu üpris täpselt ümber pannud, kuid suutnud luua palju poeetilisema tulemuse tänu o-tähe algriimile, tõlkes on lõigus rohkem kordusi ja rohkem alliteratsiooni kui originaalis. Specks of dust on tolmutordid, mitte tolmukübemed, mis on selgelt algriimi pärast. 

We’re here, there, not here, not there, swirling like specks of dust, claiming for ourselves the rights of the universe. Being important, being nothing, being caught in lives of our own making that we never wanted. Breaking out, trying again, wondering why the past comes with us, wondering how to talk about the past at all. (133)

Me oleme siin, seal, ei ole siin, ei ole seal, keerleme nagu tolmutordid, nõuame endale universumi õigusi. Oleme olulised, oleme eimiski, oleme vangis omaenda loodud eludes, milletaolisi me kunagi ei tahtnud. Murrame välja, proovime uuesti, imestame, miks minevik kaasa tuleb, imestame, kuidas minevikust üldse kõneleda. (100)

Järgmisest näitest on näha, et eesti keeles on lause algriimi tõttu palju tundeküllasem.

Then there were kids, aged four and six, a couple of squirts, zesty as lemons. (191)

Siis olid veel lapsed, nelja- ja kuueaastane, parajad põnnid, särtsakad kui sidrunid. (138)

Järgnevas näites ei ole tõlkija olnud täpne, vaid asendanud ainsuse mitmusega, mis aga annab palju lüürilisema tulemuse.

Eyes like a faraway ship, Pew was sleeping. (103)

Silmad nagu kauged laevad, Pew magas. (82)

*

„Tuletornipidamist“ lugedes tekkis mu peas seos Kätlin Kaldmaa novelliga „Väike terav nuga“, mis on ilmunud 2014. aastal samanimelises kogumikus. Midagi oli neis kahes sarnast. „Tuletornipidamise“ peatüki „Armastus on relvitu sissetungija“ tegevus toimub ühel Kreeka saarel, nagu ka „Väikeses teravas noas“. Neis on sarnased motiivid: päike, hirm, nuga, saare loodus. Aga siiski tundub, et peamiseks seose tekitajaks on keelekasutus. 

Järgnev lõik on Wintersonile iseloomulik, siin on koos kujundlik keelekasutus, metafoorid, kordused, mis kõik muudavad teksti luulesarnaseks. Tõlkija on leidnud autori metafooridele kujundlikud vasted (päike üürgas, noris ja trummeldas).

I went outside, tripping over slabs of sunshine the size of towns. The sun was like a crowd of people, it was a party, it was music. The sun was blaring through the walls of the house and beating down the steps. The sun was drumming time into the stone. The sun was rhythming the day. (197)

Läksin välja ja kepsutasin üle linnasuuruste päikeselaikude. Päike oli nagu rahvamurd, see oli pidu, see oli muusika. Päike üürgas läbi majaseinte ja noris trepiastmete kallal. Päike trummeldas aega kivisse. Päike andis päevale rütmi. (142)

Algriimi ja korduste kasutamine on muu hulgas ka Kätlin Kaldmaa eripära kirjanikuna. Järgmine näide pärineb novellist „Väike terav nuga“. Selles lõigus tekitab rütmi ja voolavuse läbiv k-tähega sõnade ning „ja“ kasutamine. 

Hüppab ja kargab väike mikanaki, kivid lendavad või jäävad ratta alla, killadi-kolladi kargleb nagu jänes ühe kivi kallalt teise kivi kallale. Kuni on aed ja aia sees kindlusetorn ja kirjad juures ja kitserada mööda käänuga ümber Püha Jüri kabeli, kellanöör kivi all kinni. /.../ Ja nii kaugele, kui silm ulatub, paistab vesi läbi vee läbi vesi läbi vete läbi vee.

Kätlin Kaldmaa on eravestluses öelnud, et tõepoolest, ta on Wintersonilt mõjutusi saanud, mis kõlab loogiliselt, sest ta alustas Wintersoni tõlkimist 1998. aastal üsna algaja tõlkijana (aga esimese luulekogu avaldas ta juba 1996. aastal). Samas tundub „Tuletornipidamise“ originaali ja tõlget kõrvutades, et Kätlin Kaldmaa on selle palju poeetilisemaks tõlkinud. Ta on kasutanud eesti keeles nii palju võimalusi andvat alliteratsiooni ja kordusi, aga ka sõnavalik teeb tõlke tundeküllasemaks. Näiteks inglise keeles oli sailor ja seaman, aga eesti keeles „merimees“, mis kõlab hoopis erilisemana. Mis tähendab, et eestikeelne Winterson on päris palju Kätlin Kaldmaa nägu.

Laupäev, 1. jaanuar 2022

Loetud raamatute nimekiri 2022 (täiendamisel)

  1. Antoine Laurain, Punase märkmikuga naine (audio)
  2. Tove Jansson, Reis kerge pagasiga
  3. Margaret Atwood, Leedi oraakel
  4. David Hendy, Müra, heli ja hääled
  5. Guy Gavriel Kay, Tigana