neljapäev, 30. detsember 2010

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Kui Kalev Kesküla "Elu sumedusest" ilmus, leidsin, et see raamat ei ole minu jaoks. Mida on ühel 50-aastasel mehel mulle öelda? Siis lugesin Lugemislaua blogi ja otsisin raamatu raamatupoes üles. Piisas kahest poole-leheküljelisest lõigust, et saada aru - see on kohustuslik!

Siin on irooniat (Meie aja kangelane, Lolita ja Madonna, Kaitsepühak, Lihtne eestlane) ja huumorit (The Greatest Story Ever Told), kerget nukrust, kõik see kokku tähendabki vist sumedust. Terased tähelepanekud, unised tähelepanekud, vihjed ja viited paljudele kirjanikele. Ehk natuke liiga päevakajaline. Kas paarikümne aasta pärast kõik vihjed uuele lugejale midagi ütlevad? Teisalt ongi ehk oluline lugeda raamatut siin ja praegu. Jutud on lihtsad, seda esiteks keele ja ülesehituse poolest, aga autor ka kirjutab lihtsatest asjadest. Sama toetab ka kujundus - mustad ees- ja vahelehed, puhas ja sile. Olen seda nüüd lugenud ja üle lugenud ja veel kord lugenud ja pole raatsinud kellelegi laenata, kuigi küsitud on. Ainuke viga, et lugedes tuleb uni peale.

Tahaksin nii paljut tsiteerida ja ümber kirjutada, aga ilmselt on ikka mõistlikum, kui igaüks ise võtaks ja otse raamatust loeks. Raamatust lugeda on palju esteetilisem kogemus, just niimoodi - ma kujutan - arvaks ka Kesküla. On väga kahju, et me ei saagi kunagi teada, mida ta veel võinuks kirjutada. Küll aga peame olema õnnelikud, et see raamat olemas on.
Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud (lk 18).
Alati on ju keegi elus, kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud. 
Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada otse, kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt, et kunagi. (lk 21) 
Suurt armastust enamasti ei tule, seetõttu oleks kasulik endale mõni korralik hobi soetada, mis aitab sul aega unustada ja jätab mulje, et see unustus on vastastikune (lk 119).
Teised kirjutavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Intervjuu autoriga, Postimees
Nädala autor
Mihkel Mutt, Sirp
EPL
Juko-Mart Kõlar
Maarja Kangro, Looming
Oop, Raamatumaailm
Lugemislaud 
Vikerkaar, Mart Velsker
Vikerkaar, Andres Kurg

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 2

teisipäev, 21. detsember 2010

Kapist välja!

Tore on teada saada, et kuulun ka vähemuse hulka!
Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas. Aga see-eest kuulun selle 4 protsendi hulka, kes on mõnda kirjanikku oma silmaga üle kaenud.
Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.

Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.
Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.
4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.
Postimees
 
Kommentaare ei tohi lugeda, ma tean küll, aga uudishimu ei anna asu. Tundub küll, et see kolmandik, kes pole aasta jooksul ühtegi raamatut lugenud, kirjutavad selle asemel Postimehes kommentaare. Mis aga silma jäi, on see, et lugemishuvi puudumise põhjuseks tuuakse pidevalt asjaolu, et raamat on kallis ja inimesed ei jaksa seda osta. See väide üksi näitab, et kirjutavad inimesed, kes pole pikka aega käinud ei raamatupoes ega raamatukogus. Jah, uus raamat on kallis, kuid kui palju head kirjandust leiab allahinnatud raamatute lettidelt! Raamatukogu aga puha tasuta. Laisk leiab vabanduse alati.

pühapäev, 12. detsember 2010

Andres Ehin "Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte"

Kas keegi veel mäletab vinüülplaadil Tšuktši muinasjutte? Need olid hirmsad ja lugeja oli ka hirmus karmi häälega (kes luges?). Aga sellegipoolest kuulasin mitu korda. Eks toona oli aeg ka igavam, peale raamatute lugemise, kuulamise ja joonistamise suurt muud ju kodus teha polnud.

Andres Ehin on Tšuktši muinasjuttude põhjal ümber jutustanud kolmteist lugu. Igasugu kollid, nõiad ja libainimesed. Libanaised, kes mehi sõid ja mehed, kes oma naisi ära süüa lasta tahtsid. Koll, kellele vai suhu rammiti ja sinna kuni kevadeni solki valati, figureeris toona vist isegi unenägudes. Kaljo Põllu illustratsioonid annavad vaid fantaasiale hoogu juurde.
Sügelisnõial olnud sada elukoda. Kojad seisnud täpselt maa ja taeva piiril. Sügelisnõid ise olnud juba ammust aega oma magamus siruli. Pole suutnud end ise liigutadagi. Ta ihu olnud üleni kärnas. Tema suu ja kurk, tema käed ja jalad, tema huuled ja silmad, tema tallad ja küünealused - kõik olnud sügelistega kaetud. Ainult naine nihutanud teda magamus vahetevahel ühest paigast teise. 
Huvitav, kas sellist muinasjuturaamatut tänapäeval üldse välja saaks anda? Niimoodi lapsi traumeerida? Või peaks juurde panema märkuse, et mõeldud täiskasvanutele? Tegelikult ongi 1981. aasta väljalaskel märkus, et täiskasvanutele ja vanemale koolieale. Eks sel ajal, kui muinasjutte veel tule ümber istudes vesteti, oligi see eelkõige täiskasvanute meelelahutus.

reede, 10. detsember 2010

Liselotte Welskopf-Henrich "Suure Karu pojad"

Pärast Kärgatava Kõu eluloo lugemist tulid meelde lapsepõlve indiaanilood ja neist kõige suurem lemmik Liselotte Welskopf-Henrichi "Suure Karu pojad". Lapsepõlve lemmiklugude ülelugemine on natuke tricky - võib selguda, et kunagisest suurest elamusest ei jää suurt midagi järele. "Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Täiesti korralik seiklusjutt ja loetav ka kakskümmend aastat hiljem. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare.

Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged, nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või põhimõttelised lurjused. 
Jim tulistas samuti jõe suunas ning rääkis sealjuures ärevusest katkendlikult. "Punane lojus!" ütles ta. "On see sinu meelest võimalik? Kukkus teine tagaõues koos oma saatanliku hobusega... Mina mõtlen, et nüüd on kaelaluu - kääks, ja karjun, et te peaksite hobust silmas... aga teie ei pidanud... Punanahk lamas maas nagu surnu... Äkitselt oli aga jälle jalul... teeskles ainult, va kavalpea... Võtab hoogu... oma pehmete sussidega... hüppab palke pidi üles, mina ka ei saa aru, kuidas... Jookseb ülespoole, just nagu kärbes... juba on tal teravikud peos ja ta vinnab end üle... Tulistada ma ei tohtinud, veel mitte... majori veidrate ideeded pärast... Ja punanahk kukutab end teisel pool tara vette... Tema õnn, et vesi ulatub peaaegu tarani välja. Aga seal ei ole kuigi sügav... ja ma mõtlesin, et nüüd on kaelaluu ikkagi - kääks, kui ta pea ees alla plaatsatab... Aga oma arvamusele ma enam kindel ei olnud... ja tulistasin..."
"Ei tabanud?"
"Kus sa siis tabad, kulla vennas, kui punanahk kukub nii kavalasti üsna palkide ligi, et talle on siit võimatu pihta saada! Ümber nurga tulistavat püssi ei ole ju veel leiutatud! Aga võib-olla riivas kuul siiski ta jalga või sääremarja. Mulle vähemalt näis nii."
Mis aga kogumuljet veidi rikkus, oli loo lääge lõpp. Lõpupeatüki pikad kõned ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel tuletasid vägisi meelde, et raamat on kirjutatud 50ndate Saksa DVs. Ja see uhke piimajoomine! Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Tõlkinud René Schubbe

kolmapäev, 8. detsember 2010

Pille Petersoo "Nami-nami kokaraamat"

Lõpuks ometi on nami-nami "peakokk" Pille Petersoo suure osa oma lemmikretsepte ka kõvade kaante vahele pannud. Kvaliteetne ja eristuv kokaraamat, roosad kaaned ja joonistatud pilt ei ole kokaraamatute kujunduses just väga tavaline ja mulle meeldivad korralikud kõvad kaaned ja kvaliteetne paber.

Raamat on isiklik (just nagu mulle meeldib) ja kuidagimoodi on Pille suutnud sissejuhatavates tekstides vältida seda kokaraamatutes nii tavalist tädilikku kõnepruuki. Küll jäi silma, et suur osa tekstidest algavad sõnaga mina, mulle või minu :)

Kuna raamatu alapealkiri on "Nami-nami kutsub külla", siis on raamatus eelkõige sellised toidud, mida sõpradele-külalistele pakkuda sobib. Retsepte on tõepoolest igale maitsele, kaldega eksootilisema ja mitte-nii-eestiliku poole. Samas selliseid toite, mis nõuaksid spetsiaalsete ainete otsimist, on suhteliselt vähe ja võimalusel on ka asendajad ära märgitud.

Suureks plussiks on registrid ja sisukorrad, neid on lausa mitu, sisukorrad raamatu ja ka iga peatüki alguses ning kaks registrit lõpus. Seda nii olulist asja ei ole mitte iga kokaraamatu puhul silmas peetud. 

Ei usu, et ma selle raamatu järgi nüüd väga kõvasti kokkama hakkaksin, aga järgmine kord, kui külalisi oodata, heidan kindlasti pilgu sisse. Tegelikult liigub mõte selles suunas, et peakski kedagi kohe külla kutsuma, et näppu jahuseks teha saaks.  Aga peaasi on selle raamatu puhul see, et saan olla kindel, et iga retsept on põhjalikult ja korduvalt järgi proovitud ja üle testitud ning ma ei pea hakkama imestama, asendama ja muutma.

Teised kirjutavad:
kogutud lingid siin teemas