kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Pu Songling "Libarebased ja kooljad"

Hiina armu ja hirmujuttude kogu "Libarebased ja kooljad" on Pu Songling üles tähendanud 17. sajandil.

Enamasti juhtub lühijuttudega see, et hiljemalt poole raamatu pealt hakkavad need ennast kordama ja muutuvad tüütuks. Siin seda ei juhtunud. Aga ma ei lugenudki raamatut ühekorraga läbi, veetsin selle selle seltsis nii mõnegi õhtu. Huvitaval kombel oli iga uut juttu ikka huvitav lugeda, kuigi põhisüzee on neil sama. Mehe (enamasti vaese üliõpilase) juurde ilmub piltilus tütarlaps, kes mehega kohe armurõõme nautima tahab hakata. Mees on muidugi rõõmuga nõus ja veidi hiljem selgub, et naise puhul on tegu kas libarebase või kooljaga. Nüüd on kaks võimalust, kui rebane või kooljas on pahatahtlik, tahab ta meest hauda ajada, või siis on hoopis hea südamega ja sügavalt mehesse armunud. Paljudes "luiskelugudes" on õpetlik iva, et ahne ja kiimaline mees saab ikka teenitud palga (jääb ilma oma rahast või naisest või elust või kõigest korraga). Naised, kuigi iga jutu olulised tegelased, on siiski kuidagi kõrvalised, neid on vaja armurõõmude nautimiseks, majapidamise korrashoidmiseks ja laste kasvatamiseks. Lugude detailid aga varieeruvad, saab nalja ja vahel võib ka veidi õudne olla.

Kui libarebastega on enamasti asi selge, neid on nii mees- kui naissoost, kusjuures meesrebased on suurema tõenäosusega pahatahtlikud (kiusavad korralikke naisi öösiti, nii et need oma meest enam ei tahagi), siis kooljatega on asi keerulisem. Kooljariik on üsna samasugune kui maapealne, kuid mingil põhjusel iga surnu sinna kohe ei lähe, vaid jääb maa peale elavaid segama. Tihtipeale ei saa viimased arugi, et kooljas nende seltsis on. Kui kooljas on piisavalt kaua elavate seas elanud, on tal võimalus mõningase tseremoonia läbitegemisel ka päriselt elavaks saada. Kuigi kooljaga läbikäimine mõjub elavale enamasti saatuslikult - ta jääb haigeks ja võib surra. Kui inimene sureb, siis läheb ta kooljariiki, kust ta varem või hiljem uues kehas maa peale tagasi saadetakse. Mida halvem inimene, seda varem saadetakse. Enne aga kustutatakse tema mälu.

Andres Ehini suurepärane tõlge on just see, mida kogu raamatu eriti nauditavaks teeb. Siin on toredad vanamoodsad väljendid nagu kauna kandma, maja oli tübitühi või loomu poolest porilaisk.
"Oh seda rumalust küll! Igal ööl sedasamust teha... Mees ei pea sellele inimnaisegagi vastu, mis siis veel kooljatarist rääkida."
"Kuule," ütles Li omakorda, "emane rebanegi võib inimese hauda viia. Mis ime see on, et sina neile häda ei tee?"
"Mina pole sellest rebasetõust," kostis Lian, "kes inimesi õnneks võtavad, et nende arvel oma jõudu kosutada. Ilmas on sellinegi rebasetõug, kes inimestele viga ei tee, aga sääraseid kooljaid, kes inimesi ei kahjustaks, muidugi ei ole, sest nende sünge surmahingus on liiga vägev."
Üliõpilane kuulis nende juttu ja sai nüüd viimaks aru, et üks neist on tõepoolest kooljas ja teine rebane. Õnneks oli ta nendega harjunud ega kohkunud sugugi. (lk 76)
Katkendid raamatust:
Kristo Nikkolo
Musta kassi mõlgutused

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar