Emilia Sauri sündis 1893. aastal Mehhikos ja kasvas üles vägagi tänapäevaste vaadetega vanemate ja iseäranis vabameelse tädi juures. Emilia tahab saada arstiks ja selleks ta ka saab, hoolimata tolleaegsetest eelarvamustest ja piirangutest. Kuid siiski tuleb see kõik mängeldes, ilma eriliste probleemideta. Hoolimata tõsiasjast, et 20. sajandi alguse Mehhiko pidi olema vägagi konservatiivne ja traditsioonidega riik ja kui ma õigesti tean (kust mujalt, kui teistest loetud raamatutest), siis ei tohtinud ka veel sel ajal tüdrukud seal ilma saatjata oma majast ninagi välja pista. Selliseid piiranguid ei paista kusagilt, vaid ema Josefa hüüatab, kui avastab ühel hommikul, et Emilia lapsepõlvesõber Daniel on öö tema tütre voodis veetnud: "Jumal hoidku, ja ärge minult küsige, milline jumal." Jumalaid on Mehhikos palju ja nad saavad omavahel hästi läbi.
Emiliale ei paista mingit hukkamõistu ega piiranguid oma kutsumuse ja armastuse tagaajamisel. Peale nende, mida toob nende kõigi ellu revolutsioon ja kodusõda. Ta reisib ühtviisi kergelt nii New Yorki, Chicagosse kui ka Mehhiko kolkakülla. Rahast ei räägita peaaegu üldse, aga paistab, et peategelasteks on Mehhiko priviligeeritud ja rahakad perekonnad. Sest kuidas muidu nad omale sellist elustiili lubada saaks. Siin raamatus jäetakse palju ütlemata ja selgitamata. Nii mõnegi asja puhul oleks rohkem taustateadmisi ära kulunud, arvan, et Mehhiko lugejale rääkis see raamat palju rohkem.
Armuvalu on raamatule nii kohane pealkiri. Mina olen ammu teadnud, et armastus toob valu, aga siin on seda nii ilusasti kirjeldatud. Daniel on mees, kes liigub Emilia elus sisse ja välja ning kellest ta mitte kuidagi loobuda ei suuda. Ja ei tahagi. Armastus on liiga suur ja armastus on liiga valus. Ehk see oleks nagu ülemlaul armastusele "kuni surm teid lahutab", mis aga sellegipoolest võimaldab mõlemal osapoolel taga ajada omaenda kutsumust. Ning selle eest tuleb maksta valuga.
Emiliale ei paista mingit hukkamõistu ega piiranguid oma kutsumuse ja armastuse tagaajamisel. Peale nende, mida toob nende kõigi ellu revolutsioon ja kodusõda. Ta reisib ühtviisi kergelt nii New Yorki, Chicagosse kui ka Mehhiko kolkakülla. Rahast ei räägita peaaegu üldse, aga paistab, et peategelasteks on Mehhiko priviligeeritud ja rahakad perekonnad. Sest kuidas muidu nad omale sellist elustiili lubada saaks. Siin raamatus jäetakse palju ütlemata ja selgitamata. Nii mõnegi asja puhul oleks rohkem taustateadmisi ära kulunud, arvan, et Mehhiko lugejale rääkis see raamat palju rohkem.
Armuvalu on raamatule nii kohane pealkiri. Mina olen ammu teadnud, et armastus toob valu, aga siin on seda nii ilusasti kirjeldatud. Daniel on mees, kes liigub Emilia elus sisse ja välja ning kellest ta mitte kuidagi loobuda ei suuda. Ja ei tahagi. Armastus on liiga suur ja armastus on liiga valus. Ehk see oleks nagu ülemlaul armastusele "kuni surm teid lahutab", mis aga sellegipoolest võimaldab mõlemal osapoolel taga ajada omaenda kutsumust. Ning selle eest tuleb maksta valuga.
Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest.
Emilia seisis endiselt seljaga tema poole. Ta ei tahtnud Danieli vaadata, kuid ei suutnud ka käsi lahti lasta ega soovinud põgeneda Danieli sõnade eest. Ta seisis vaikselt ning kuulas noormehe juttu, nagu kuulaks langeva vee rahustavat kohinat.Sõnade sisul ei olnud tähtsust, sest selliseid sõnu, mis mõjuvad tervikuna, ei saagi mäletada. Ükshaaval ei oleks ta neid iial uskunud.Emilia avas Danieli peo ja tõstis endale suule, ta proovis seda algul huulte ja siis hambaga, ning neelas alla kõik, mida ta kaua ära olnud jutumehele öelda ei saanud. (lk 84)
Tõlkinud Maria Kall
Teised kirjutavad:
Teised kirjutavad: