Margaret Atwood "Nõiasigidik"

Ma olen nüüd viimasel kuul lugenud sellise kompoti raamatuid, et pea hakkab segi minema. Läbisegi Diana Wynne Jones, 1001 öö muinasjutud, Tolkien, Kreeka müüdid, Norra müüdid, Shakespeare ja kõige vahele veel "Purjutamise lühiajalugu". Oh, ja siis veel üritan vabadel hetkedel Elisa raamatust kuulata "Doktor Živagot".

Praegu tunnen, et müütidele ja muinasjuttudele tuleb veidikeseks ajaks joon alla tõmmata ja lugeda näiteks mõnda krimkat. Kuigi krimka tegelikult ei erine liiga palju muinasjutust. Aga tegelikult ma tean juba, mis järgmisena tuleb – Heiki Pärdi "Eesti argielu", sest selle laenasin oma sõbrannalt ja ei ole viisakas seda liiga kaua oma käes hoida. Kui järele mõelda, siis on see "Eesti vanarahva peldikuraamat" (nagu üks mu tuttav seda nimetas) ilmselt parim raamat maa peale tagasi tulekuks.

Aga kõigepealt tõmban siiski muinasjuttudele joone alla. Margaret Atwoodi "Nõiasigidik"on sarjast Hogart Shakespeare, kus tuntud kirjanikud Shakespeare'i tänapäevastavad. Margaret Atwood valis oma ümberjutustuseks "Tormi".

Kui raamatu lõpust originaali sünopsist lugesin, siis osutus see täiesti segaseks ja jaburaks. Ma olen "Tormi" ka teatris näinud, aga lühiülevaate alusel pole sellel näidendil küll saba ega sarvi. Nii et oli väga põnev teada saada, mida Atwood sellega teinud oli.

Atwood ei lähe Shakespeare'ist väga kaugele. Shakespeare'i näidendit lahatakse selles teoses risti ja põiki, nii et viimasel leheküljel on ka lugeja "Tormi" eri tõlgenduste ekspert. Asi on selles, et peategelane Felix töötab vanglas kirjanduse õpetajana ja lavastab seal koos vangidega "Tormi". Õppetundide osana arutavad nad tegelasi ja nende motiive üksipulgi.

Selle sarja puhul on süžee käik ja lõpplahendus ju ette teada, aga põnevust kruvib see, et ei ole võimalik teada, kuidas konkreetne autor oma loo lahendab. Äkki ta keerab ikkagi kõik pea peale ja õnnelikust lõpust saab midagi muud? Atwood hoiab pinget, sest asju, mis võivad selles loos viltu minna, on palju.

Näidendi läbiv teema on kättemaks. Kuidas inimene seda elus hoiab, hoolega tuld alla teeb ja õrnalt silitab. Tekkis seos Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdaniga", kuigi "Nõiasigidik" on loomulikult hoopis teistsugune teos kui Afanasjevi oma. Teose motoks on: "Kindel on see, et inimene, kes püüdleb kättemaksu, hoiab haljad omaenda haavad, mis muidu paraneksid ja saaksid terveks." (Sir Francis Bacon "Kättemaksust"). Jah, selline pikaajaline kättemaksu haudumine muudab ju inimest. Ja mis jääb järele siis, kui see ükskord täide on viidud? Suur tühi koht, mida on vaja uuesti täita, aga millega? Kuidas sellest eluga välja tulla?

Niisiis pani see raamat mind selliste asjade üle mõtlema, millest aga ei tohiks teha järeldust, et tegemist on sünge raamatuga. Kaugel sellest, "Nõiasigidik" on teravmeelne, põnev, kohati naljakas, samas tegeleb teemadega nagu üksildus ja petlikud illusioonid. Felixi enda elu on lahutamatult seotud Shakespeare'i "Tormiga", ta elab seda, ta lavastab seda ja see lavastab teda ennast.

Siin on lahedaid nükkeid, näiteks ei luba Felix kasutada oma õpilastel muid vandesõnu kui käsilolevast näidendist. Nii areneb vangide vahel hulganisti selliseid toredaid vestlusi:
"Sa oled üks va kuritõbine kommunist," ütleb MaoSilm.
"Keri sinna kohta, tähniline värdjas," sõnab Punane Koiott.
"Ei mingit hoorapoja ülbamist, me oleme meeskond," ütleb Koivamees.
(lk 145)

Lisaks on raamatus veel pisut tahtmatut koomikat kirjavigade näol, näiteks nuttis keegi luksudes valgesse taskurätikusse, mis oli suur nagu laudnina (lk 41).

Varem on selles sarjas eesti keeles ilmunud: Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" (Talvemuinasjutt), Howard Jacobsoni "Shylock on mu nimi" (Veneetsia kaupmees) ja Anne Tyleri "Hapu tüdruk" (Tõrksa taltsutus).

Ja tulekul on veel "Othello" Tracy Chevalierilt, "Kuningas Lear" Edward St. Aubynilt ja "Macbeth" Jo Nesbolt. Loodan, et Varrak ikka jätkab selle sarja tõlkimist. Need tõotavad olla väga põnevad.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Sõber raamat
Linda Järve

Manni lugemisblogi

Sehkendaja

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Pudinaid 7

Veel mõned pudinad.

Hardo Pajula "Majanduslik inimene ja poliitiline loom"
Pajula seob siin raamatus ajaloo ja majanduse. Kõike, mis praegusel ajal maailma majanduses toimub, on võimalik taandada kunagi ammu-ammu toimunud sündmustele. Nii alustabki ta Soloni reformidest 6. sajandil eKr, mis olid võrreldavad nüüdisaegse IMF-i struktuurse kohanemise programmiga. Ühest küljest huvitav teos, eriti ajaloohuvilisele, teisalt ei olnud seda üleliia lihtne lugeda, eriti, kui ei ole ajalooga nii väga sina peal. Ja huumorimeelt on Pajulal ka: "Siin tasub meeles pidada, et senisest kahest suurest valuutasõjast on pooled lõppenud päris sõjaga."

Hille Karm "Midagi head"

Lühijuttude kogumik. Jälle! Tuleb välja, et mullu oli tegemist lühijutu-aastaga. Tõepoolest - lugesin kokku 15 jutukogumikku. Tean, et paljud peavad vaid pikki romaane lugemistväärivaks. Aga niimoodi jätavad nad ennast paljustki ilma. Ka mõne paarileheküljelise jutukesega on võimalik väga paljut öelda. Hille Karmi jutud räägivad kaasaja naistest ja tõepoolest oli hea lugemine. Eriti, kuna teost täiendab Piia Lehti graafika. Kõik Karmi jutud lõpevad ikka positiivse tundega, kui mitte muud, siis tuleb lõpuks päike välja. Kaasaegne Eesti naine, nimega Krõõt, kes teatab jutu lõpuks Andresele: "Mina enam ei kaeva". Jah, aeg on edasi läinud. 

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Õnnepalu eraldus üksikule saarele ja kirjutas seal päevikut. Päris üksi ta seal saare peal muidugi ei olnud, aga sisemine eraldatus on olulisem kui see, mis toimub ümberringi. Siin on nö klassikalised Õnnepalu teemad - üksindus ja igatsus, ebakindlus, surm ja hall ilm.

Üldse on romaanides midagi imelist, kuigi, ma olen nõus, nad on tühised või minu pärast koguni kõlvatud. Aga nad teevad meiega midagi, mida ei tee ükski traktaat ega õpetus. Nad teevad mingi koha lahti. Ühe hetke jooksul me ei mõtle mitte üldse oma elu ja iseenese peale. Ja selle hetke jooksul toimub vabanemine.

Mart Helme "Kaks mõõka. Hiina jutud"
Kellegi raamatute lugemiseks või kunsti nautimiseks ei pea ju olema tema maailmavaatega ühel nõul. Hiina jutud on sündinud Hiina armastusest ja siin on mõned Hiina muinasjuttude ümberkirjutused kui ka algupärased Hiina-ainelised lood. 

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Ulmejutt sellest, mis võib juhtuda, kui üks hullude ideedega maailmavallutaja tüüri juurde saab. Aga selleks, et ta sinna saaks, peab ka ümbritsev keskkond seda võimaldama. Inimesed on kaugele jõudnud - näiteks geneetiliselt muundatud loomad, keda kasutatakse teaduses ja toiduvalmistamiseks. Siit ei ole kaugel ka geneetiliselt muundatud inimesed. Katastroof ei jää tulemata. Atwoodi küsimused on lihtsad: "Mis juhtub, kui me jätkame seda teed, mille me juba oleme? Kui libe see on? Millised on meie päästeinglid? Kellel on tahet meid peatada?"

Stanley Wells "Kas on tõsi, et Shakespeare ...?"

Hulk legende ja fakte Shakespeare kohta. Autor püüab siin raamatus ühtesid teistest eraldada, mis alati ei õnnestugi. No kes see ikka praegu enam teab, mis seal 16. sajandil täpselt juhtus. Saab natuke targemaks.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back"
Neverwhere'i lisalugu, mis eraldiseisvana ilmselt suurt midagi ei paku. Neverwhere'i lõpus teatavasti jäi Markii oma erakordsest kuuest ilma ja pealkirja järgi võib juba arvata, millest see teos räägib. London Below's ei ole midagi ega kedagi enesestmõistetavat ja elu säilitamiseks tuleb olla korraga nii osav kui ka nutikas. Teose lühidus tähendab, et mõne koha peal liigub tegevus nii kiiresti edasi, et enne kui lugeja arugi saab, on ta juba ülejärgmises pildis. Ma pidin vahepeal tagasi minema ja üle lugema, et mõista, ah siin see pööre juhtuski. London Below'ga tutvust teinutele soovitan igatahes soojalt.

Theodor Storm "Kimliratsur"
See on Saksa 19. sajandi romantismi näide, pisike ja lühike, kuid siiski põnevusega loetav. Oh, raamatu sisekaanetutvustus ütleb, et jutustus on "realismisugemetega". Võib-olla tunduvad nüüd, 300 aastat hiljem, raamatu sünge ja müstiline õhkkond, tegevusaeg ja tegelased romantilised. Raamat on kirjutatud 19. sajandi lõpus, aga tegevus toimub 17. sajandil. Põhja-Saksamaal peetakse põlist võitlust merega. Peategelane on talupoeg, kes on tugev matemaatikas ja kes soovib saada tammivardjaks. Aga tammivardjad on siinkandis ajast-aega olnud rikkamate meeste pärusmaa. Tasapisi rühib ta oma sihi poole ja saab, mida on soovinud, hoolimata ümbritsevast hoolimatusest ja piiratusest. Aga looduse stiihiale vastu ei saa.

Margaret Atwood "Pinnaletõus"

Margaret Atwoodi "Pinnaletõus" tundus mulle algul nagu mingi noorte vihaste meeste teos, mida ma keskkooli ajal lugema pidin, näiteks John Osborne'i "Vaata raevus tagasi". Seda küll vaid ühe aspekti tõttu - tegelaste omavahelised suhted. Mehed ja naised ütlevad üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad.

Tundsin toona neid raamatuid lugedes teatud võõristust - ühest küljest oli see maailm, millest seal kirjutati, väga erinev minu nooruspõlve-aegsest Eestist (50-ndate Suurbritannia) ja see nagu põhjendab seda, miks raamatus kirjeldatu nii võõras on. Samas aga - inimesed on siiski igal ajal ja igal pool sarnased (mina usun). Minu maailmas inimesed üksteisega niimoodi ei käitunud. Ei käitu ka nüüd, kakskümmend aastat hiljem.

Ma näen nüüd, et see, mis ma just kirja panin, ei päde eriti. Muidugi ütlevad mehed ja naised üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad. Nagu varem, nii ka praegu. Ilmselt on see mingi kirjutamise viis, stiil, teatud märksõnad või midagi sellist, mis nii teistmoodi tundub. Oeh, ma ei oska seda üldse kirja panna. Ühesõnaga, mulle ei meeldinud need inimsuhted, mis mulle lehekülgedelt vastu vaatasid. Atwood on sündinud 1939 ja "Pinnaletõus" on kirjutatud 1972. aastal. 72. aasta Kanada on ju üks hoopis teine paik. Aga siis, kui ma juba arvasin, et see on üks järjekordne teos sellest, kuidas mehed domineerivad ja naised neid teenivad ja kannatavad ja alla annavad, läks teos minu jaoks käima, üsna lõpus.

Mõned lugejad on just selle osa kohta öelnud, et nad ei saanud aru, mis oli päris ja mis mitte. Ja et see nagu pööras kõik ümber. Täpselt nii oligi, lõpp pööras kõik ümber ja psühholoogilisest romaanist sai korraga fantastiline. Või ka mitte, oleneb vaatepunktist. Igatahes oli lõpplahendus võimas.

Noor naine sõidab paari sõbraga oma vanematekoju kaugele kõnnumaale, sest saab teate, et ta isa on kadunud. Vaikselt rullub lahti minevik ja toob aja möödudes üles üha enam seda, mis on olnud maetud ja arvatud, et kadunud. Peategelane eraldab end järjest enam oma kaaslastest ja tegeleb oma isiklike painajatega, mis seal lapsepõlvekodus pinnale tõusevad, kuni lõpuks ... Aga seda ma siin ära ei räägi.

Tõlkinud Karin Suursalu

Margaret Atwood kirjandusfestivalil HeadRead 2015 (jah, muidugi on mul autogramm ka :))

Müüdiraamatud

Müüdiraamatud on Päevalehe kirjastuse sari, kus tuntud kirjanikud jutustavad ümber vanu müüte. Tegelikult on see küll Canongate kirjastuse sari, mida Päevalehe kirjastus eesti keeles välja annab. Eesti keelde on neist tõlgitud vaid viis. Kirjastus võiks ju ometi sarja tõlkimist jätkata. Sest need viis olid nauditav lugemine. Muidugi, sarja ülejäänud autorid olid vähemalt minu jaoks võõrad nimed. Kas siin peitub iva? Et ei julgeta tõlkida meie lugejale võõraid autoreid, sest kardetakse, et see ei müü? Winterson, Atwood ja Pelevin on ilmselt kindla peale minek. Kuigi... ka mina ostsin need raamatud alles siis, kui nad 49 kroonile alla olid hinnatud. Aga nüüd - lugemise järjekorras!

*

Jeanette Wintersoni "Taak" jutustab ümber Heraklese ja Atlase müüdi. Selle, kus Herakles saab ülesandeks tuua kuningas Eurystheusele Hesperiidide õunad. Ta pöördub aia rajaja Atlase poole ja niikauaks, kuni Atlas talle aiast õunu toomas käib, võtab maailma raskuse enda kanda. Autor kirjeldab Atlase mõtteid ja Heraklese sisemisi hingepiinu ja hiljem ka ühe inimese (jumala?) mõtteid. Atlas, kellele jumalad tegid ülesandeks meie maad ülal hoida, hakkab lõpuks ülesande mõttekuses kahtlema. Siin on mitu toredat vunki, mis muidu veidi raskemeelse teose vähe rõõmsamaks teevad. Näiteks koer Laika, kes kosmosesse sõitis ja seal Atlasega sõbrunes. Ja lõpp, kus selgus, et Atlase kahtlustel oligi alus.

*

Ilmselt on kõik koolis käinud inimesed teadlikud Trooja sõjast ja Odüsseuse reisidest. Minu esimene kokkupuude sellega oli koolis ajalootunnis, kus ma sain neist aru kui tegelikult toimunud sündmustest. Selle üle, kas Trooja oli tegelikult olemas ja Odüsseus tõesti kükloopide ja sireenidega maadles, on vaieldud ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Minu seisukohalt on need tegevused toimunud, sest mille alusel me saame väita, et need seda ei ole? Illusioon ja reaalsus ei tarvitse üldse olla teineteisele vastandlikud jõud, mis tuleb hästi välja sarja järgmisest, Viktor Pelevini kirjutatud teosest "Õuduse kiiver". See räägib ümber Minotauruse müüdi - sellesama, kes elas Kreetal labürindis ja kelle Ariadne abiga reetlikult surmas Theseus. Vormiliselt ei ole siin tegemist enam mingi müüdi ümberjutustusega, vaid sisu on edasi antud interneti jututoa vestluse vormis. On hulk imelike nimedega tegelasi, kes on enda teadmata sattunud kuhugi (labürindi sisse?) ja kes omavahel saavad suhelda arvuti vahendusel. Nende vestlust aga kontrollib keegi - kas Minotaurus? Raamatu tutvustuses räägitakse praegusest ajastust, kus infot on ülikülluses, aga teadmist pole ollagi. Kas see oligi teose eesmärk? Sest mina ei saanud lõpuks enam midagi aru, kes on kes ja miks nad niiviisi teevad ja mis kogu selle värgi mõte oli. Sest tõepoolest - infot muudkui voolas iga tegelase sõrmede alt, aga mida see mulle andis? Vahepeal küll tekkis illusioon, et ma hakkan midagi taipama, aga see kadus ruttu. Sest info üksi teadmist ei taga.

*

Tagasi Odüsseuse juurde. Margaret Atwoodi jäi painama mõte kangelasliku Odüsseuse truust kaasast Penelopest. Sel ajal kui mees kakskümmend aastat kodust eemal vägitegusid tegi, pidi naine kodus üksi hakkama saama. "Penelopeia" ongi jutustus Penelope enese suust, et mis siis tegelikult juhtus naise ja tema kaheteistkümne teenijatüdrukuga, kelle Odüsseus tagasi jõudes üles puua lasi. Sarja teiste raamatute hulgas võiks seda teost lugeda kõige lineaarsemaks, selgemaks ja jutustavamaks. Penelope räägib lihtsalt oma lugu, see vaheldub teenijatüdrukute lauludega. Lahendusi on mitu, nagu ka vaatepunkte. Kõigepealt muidugi Homerose oma, siin raamatus lisandub Penelope, aga ka teenijatüdrukute oma. Mitte midagi ei ole siin maailmas ühene ja igaühel on oma tõde.

*

Alexander McCall Smith kirjutab raamatus "Unenägude Angus" ümber aga hoopis keldi müüti keldi ja šoti unenägude ja armastuse jumalast Angusest. Esmalt tundus tema lähenemine kõige traditsioonilisem - esimene peatükk kirjeldab Anguse sündi. Aga edasi tuleb peatükk hoopis kaasajast. Ja niimoodi läbisegi Angusest oma jumalate maailmas ja Angusest inimeste maailmas. Samas on iga peatükk iseseisev jutustus ja igas neist osaleb ka Angus.

*

Neid viite müüdiraamatut oleks täiesti mõttetu omavahel võrrelda või ritta panema hakata. Kuigi sihteesmärk kõigile autoritele oli sama, siis lähenemine oli igaühel täiesti erinev. Traditsiooniliselt ei suhtu müüti ükski autor, kõige uudsemalt võtab teemat vahest Pelevin. Ja kõik loovad seoseid tänapäevaga, kes otse, kes ümbernurga. Neid ümberjutustusi võib vabalt lugeda ka kui uut ilukirjandust. Aga kui ikkagi võrrelda, siis kõige enam meeldis mulle Unenägude Angus. Ma vist armastan unenägusid...

*

Samas sarjas on ilmunud ka Karen Armstrongi "Lühike müüdi ajalugu", mille võiks kõigepealt, enne müütide juurde asumist, läbi lugeda.

Teised kirjutavad:

EPL, EPL
Taak: Ekspress, Kirjandusest
Penelopeia: Ekspress
Kiiver: baas
Angus: Sehkendaja, EPL
Lühike müüdi ajalugu: Ekspress, Sirp