Kuulun kahjuks või õnneks sellesse põlvkonda, kelle ajalooalane haridus üsna lünklikuks jäi. Minu keskkooliaeg langes suurte muutuste aega ja ajalooprogramme muudeti igal aastal. Nii õppisime kolm aastat järjest Eesti vanemat ajalugu. Võin iga kell Ümera lahingust jutustada (1210!), aga kõik see, mis juhtus pärast rahvuslikku ärkamisaega, on kahtlane. Ja ega need ajalootunnid nüüd just eriti inspireerivad ka polnud. Siis on selline raamat, kus olulisemad sündmused kronoloogilises järjekorras üles loetud, vägagi kasulik lugemine. Mart Laari "101 Eesti ajaloo suursündmust" just seda teeb.
Miks just need ja mitte mõned teised sündmused, on muidugi jälle vaidluskoht, aga las teised vaidlevad. Sarnaselt sarja järgmisele raamatule, ühe teise Mardi "101 Eesti popmuusika albumile", kuulub viimasele ajale palju suurem rõhk, kui vanemale ajaloole. Ligi pooled kirjeldatud sündmustest toimuvad pärast 20. sajandi algust. Lahingute kirjeldused olid ka vähe tüütud. Ei ole mina sõjajaloo huviline, kuigi paraku koosnebki ajaloolaste kirjapandud ajalugu peamiselt lahingute ja sõdade kirjeldustest. Mitmes kohas spekuleerib Laar, et mis kõik oleks saanud, kui oleks juhtunud hoopis naa, aga mitte nii. Aga üldiselt on ta siiski suhteliselt neutraalne. Taasiseseisvumispäeva paiku sobivalt patriootlik lugemine.
Teised kirjutavad:
Andrei Hvostov, Ekspress
Marek Kahro mõtteait
Ahto Muld
vist liialt patriootlik, et lugeda.
VastaKustutaVaatasin läbi kõik Teie poolt kirja pandud autorid ja huvitaval kombel ei leidnud sealt Viivi Luike. "Seitsmendat rahukevadet" olete kindlasti lugenud, aga soovitaksin ka "Varjuteatrit", et kuulda Teie arvamust.
VastaKustutaPean tunnistama, et olen Viivi Luigelt lugenud vaid Leopoldi-lugusid, lapsepõlves. "Seitsmes rahukevad" ootab riiulis oma järge. "Varjuteatrit" ei ole plaaninud lugeda, aga kui kätte satub, siis võtan ette.
VastaKustutaLugemata raamatuid on lihtsalt nii palju, kõike ei jõua.