Yrsa Sigurðardóttir "Kolmas märk"

Yrsa Sigurðardóttiri "Kolmas märk" viib lugeja Islandi kaugesse ajalukku, tegeleb piinamiste, nõidumiste ja nõiaraamatutega. Peategelane Thora Gudmundsdottir on lahutatud jurist, kes palgatakse saksa keele oskajana ühe Islandi ülikoolis õppinud saksa noormehe surma uurima. Tema partneriks on keskealine ilma ühegi huumorivälgatuseta saksa mees, endine kriminaalpolitseinik. Ei pääse ka see romaan peategelaste omavaheliste suhete arengust, mis algsest teineteisemõistmatusest üsna etteaimatavalt voodisse jõuab. Niisiis on "Kolmas märk" kirjutatud krimikirjanduse tüüpilisi malle järgides. Siin pole küll ühte hiilgavat detektiivi, kuid see-eest tandem mehest ja naisest, kus mees muidugi algul naisesse üleolevalt suhtub. Politsei on üldiselt juhm ja ei saa millestki midagi aru. Järgmine kohustuslik element on peategelase keeruline pereelu: lahutatud abikaasa, kellega suhe on endiselt terav, kuueteistaastane poeg kõigi oma teismelise-vaevadega ja kuueaastane tütar. Autor paistab teismeliste käitumisega üsna tuttav olevat. See-eest stseen Thora poja pruudi vanematekodus küll erilise mõistlikkusega ei hiilanud. Selliseid inimesi leiab küllap ainult raamatutest või filmidest.

Eelnevast ei maksa arvata, et "Kolmas märk" on tüütu ja igav ja etteaimatav. Sest siin on midagi veel - õhkkond. Islandi talv, praktilise islandlanna sulejoped versus saksa snoobi lakk-kingad. Peamine intriig aga on seotud keskaja ja nõidumisega. Mõrvatud üliõpilane nimelt tegeles keskaegse nõiajahi uurimisega ja oli enda ümber kogunud seltskonna noori, kellega omavahel siis vanu kombeid elustati. Mõrva lahendamiseks peavad uurijad sukelduma Islandi kaugesse ajalukku, kus olid nõiad ja loitsud ja piinamised. Keskseks tegelaseks muutub keskaja populaarseim teos, inkvisitsiooni käsiraamat "Nõiahaamer". Teisalt ei ole vaja karta, et raamat on täis õudusi, piinamiste ja teiste jälkuste kirjeldusi või muud taolist. Kõik see on loos olemas, kuid taustal ja ühegi vastikuse päris otsese kirjeldamiseni Yrsa Sigurðardóttir ei lasku, sama käib ka seksisteenide kohta. Antakse ainult vihjeid, edasi tuleb igal lugejal oma kujutlusvõimet rakendada.

Tryggvit ei jahmatanud mitte koridori põrandale kukkunud raamaturiiul ega neljakäpukil raamatukuhjal roomav dekaan. Veidi eemal, alkoovis asuvast printerikapist poolenisti väljas, lebas laip. Tryggvi tundis, kuidas kõhus keerama hakkas. Mis asjad, taevas halasta, tal silmade ees olid? Kas rinna peale oli midagi joonistatud? Ja keel - mis sellel viga oli? Naised piilusid Tryggvi selja selja tagant koridori ja ta tundis, kuidas nad teda särgist sikutasid. Ta püüdis asjatult end nende haardest vabastada. Dekaan sirutas abi paludes käe välja. Tundus, et mees on õudusest täiesti aru kaotanud. Ta oli näost tuhakarva hall ja hoidis kätt südame kohal. Siis vajus ta külili. (lk 11)

Tõlkinud Askur Alas

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Industrial Snowflake
Õhtulehe raamatublogi
Keskus
EPL