John Steinbeck "Teekond Charley'ga"

John Steinbeck avastas nii kuuekümneaastaselt, et ta kirjutab küll Ameerika inimestest, kuid tegelikult ei ole juba aastaid nendega õieti kokku puutunud. Et viga parandada ja saada teada, milline see Ameerika inimene siis ikkagi on, tellib ta tehasest eritellimusel veoauto koos kaasaskantava majaga, laob selle igasugust vajalikku kraami täis, võtab seltsiliseks kaasa Charley - oma vana ja truu puudli - ja asub teele. Niisiis on "Teekond Charley'ga" reisikiri.

Ei saa just öelda, et see oleks hirmus huvitav ja kaasakiskuv teos olnud. Ja mulle ei meeldinud Steinbecki suhtumine nii mõnessegi asjasse. Ma saan aru, et aasta siis oli 1964 ja paljud pöördelised sündmused veel olemata, aga tema mõtetest kõlas läbi progressiajastu suhtumist, kus inimene on looduse kroon ja kõik, mis inimese mugavale eksistentsile kaasa ei aita, tuleb hävitada. Raamatu päästis Charley, nende omavaheline suhtlemine oli just nii mõnus ja muhe, nagu ühe peremehe ja tema koera vahel pika aja jooksul kujuneda võib.

Ilmsesti on Ameerika viimase viiekümne aasta jooksul kõvasti muutunud ja kui juba Steinbeck kurvastas oma lapsepõlve paikade ja "vana hea Ameerika" kadumise üle, kiirteede ja suurlinnade vohamise üle, siis nüüdseks on ilmselt ka see Steinbecki maailm otsa saanud.

Isegi siis, kui ma meie toiduainete, meie laulude, meie keele ja lõpuks ka meie hingede konveieriseeritud tootmise vastu protesteerin, tean ma, et endisel ajal oli mõni üksik kodu, kus küpsetati head leiba. Emade valmistatud toit oli harvade eranditega vilets, selles heas pastöriseerimata piimas ujusid vaid kärbsed ja bakteritest küllastatud sõnnikutükid, tervisliku vanaaja elu olid sõelataoliseks teinud mured, äkilised surmajuhtumid teadmatul põhjusel, ja see armas kohalik murre, mida ma taga leinan, oli kirjaoskamatuse ja teadmatuse laps. Niisugune on juba inimese loomus, et kui ta vanemaks saab - aja suhtes on see kübemeke -, protesteerib ta muutuste vastu, eriti nende vastu, mis paremuse poole viivad. Kuid tõsi on, et oleme nälgimise vahetanud lihavuse vastu ja et keegi ei kavatse meid tappa. Muutuse tõkkepuud on maas. Meil, või vähemalt minul, ei saa olla mingit kujutlust inimeste elust ja mõtlemisest saja või viiekümne aasta pärast. Võib-olla seisab mu suurim tarkus teadmises, et ma ei tea. Viletsad on need, kes seda tagasi hoida püüdes raiskavad oma energiat, sest nad võivad ainult kaotuse kibedust, aga mitte võidurõõmu tunda saada. (lk 89)

Vana tõde on, et tõlge vananeb kiiremini kui originaal. Kuuekümnendatel ei olnud ju google'it ja müts maha tõlkijate ees, kes hoolimata nõukogude infosulust enam-vähem mõistliku tõlke tegid. Silma jäid sellised naljakad väljendid nagu hiinapähklivõi, ristsugutus, automaatne transmissioon (autol), koolapähkli mahl (huvitav, kas see võis coca-cola olla?), karbi liha kuumendamine ja refrigeraatorid. Tõlkis Johannes Seppik.

Teised kirjutavad:

Loodusesõber
Jüri Ehlvest, EPL

John Steinbeck "Kirelõõm"

John Steinbecki "Kirelõõm" on näidend-jutustus või jutustus-näidend, mis, nagu autor sissejuhatuses märgib, koondab endas mõlema žanri head küljed. Jutustuse vormis näidend võimaldab autoril pikemalt kirjeldada tegelaste välimust, käitumist ja mõtteid, kui näidendivorm lubaks. Teatrikülastajale aga ei tee paha, kui nad saavad täieliku ettekujutuse kirjaniku kavatsustest. Vorm tingib ka selle, et teos on lühike, jagatud kolmeks selgelt eristuvaks osaks ja selle kandvaks jõuks on dialoog.

Teema on iseenesest triviaalne. Keskealine mees on abielus noore naisega ja tahaks väga saada järeltulijat. Mehe õnne nimel on naine aga kõigeks valmis. Ja kuna naine teab, et mees lapsi saama võimeline ei ole, kasutab ta selleks otstarbeks mehe nooremat kaaslast. Noor mees ei ole aga muidugi pärast sellist akti nõus ei naisest ega lapsest loobuma. Selline kiredraama siis, kirja pandud üsna sugestiivses vormis.

Tõlkinud Vilma Jürisalu

John Steinbeck

"Karbitänav"
Tegin Steinbeckiga esmakordselt tutvust 1991. aastal USAs, kui telekast tulid ärevad uudised riigipöördest Nõukogude Liidus ja korra näidati isegi Savisaart ja Meri. Aga peagi vahetusid need palju tähtsamate uudiste vastu, nagu kohalike õpetajate streik ja koolibussi avarii. Telefoniliinid olid umbes, helistada polnud võimalik ei Tartusse isale ega Helsingisse õele. Tulevik paistis hägune. Mina aga nautisin vanatädi välis-eesti raamatukogu ja muudkui lugesin ja lugesin. Muuhulgas lugesin esimest ja ainukest korda läbi "Tuulest viidud". Aga sügava mulje jättis mulle "Karbitänav". Need kaks ongi meelde jäänud, kuigi lugesin kindlasti palju rohkem. "Karbitänava" esimesest lugemisest jäi meelde teravmeelne viis joogipoolise hankimiseks, kus Eddie valas baarileti alusesse kanistrisse kokku kõik klientide klaasipõhjad. Ja mingi kvaliteet, või tunne, kustsaadik olen teadnud, et John Steinbeck on üks pagana hea kirjanik.
"Karbitänav" kuulub Steinbecki plusspoolele. Mitte selles mõttes, et ta oleks teistest teostest kuidagi parem, vaid et see on positiivne, humoorikas ja maagilinegi.
Tõlkinud Kalevi Kvell.

"Hiirtest ja inimestest" on ka väike raamat, kuid kuulub miinuspoolele. See on jutustus unistustest ja armastusest. Vist ikka armastusest, mitte lihtsalt sõprusest kahe mehe vahel. George ja Lennie rändavad Californias Suure Depressiooni ajal tööotsingul ühest farmist teise. Aga nad ei ole tavalised
hooajatöölised, neil on unistus. Unistus päris oma majast, paarist aakrist maast, kohast kus mitte keegi neid ei käsuta ja kus Lennie saaks küülikuid kasvatada. Ühel hetkel tundub, et unistusel on määratud täituda, kuid see on siiski vaid meelepete. Õnnelikku lõppu pole ette nähtud.
Tõlkinud Udo Uibo.

"Me tusameele talv" 
Olin jõudnud viienda peatükini, kui mõtlesin, et fantasy ja krimi on küll toredad lugeda, aga Kirjanduse vastu nad siiski ei saa. Steinbeck kahtlemata on suur kirjandus, see on midagi, mis pärast läbilugemist peaks sind tegema paremaks inimeseks, või targemaks, või vähemasti panema mõtlema. Suur kirjandus ei pea olema midagi keerulist ja rasket, millest end tahtejõuga läbi närida. "Me tusameele talv" on suur kirjandus.

Ethan Allen Hawley töötab itaallasest omaniku juures poemüüjana. Tema naine ja lapsed ei ole rahul ei tema positsiooni ega sissetulekutega. Sest nii pood kui tegelikult kogu kvartal kuulus alles hiljuti Hawley'de perekonnale, kuid Ethani isa kaotas nende varanduse, millele Ethan oma viletsate finantstehingutega viimase põntsu pani. Ise on ta eluga rahul, kuid naine sooviks "pead kõrgemal hoida". Vaalapüüdjate perekonna järeltulijana on Ethan uhke ja põhimõttekindel mees, kes ei valeta, varasta ega võta altkäemaksu. Tal on linnas siiski mingi positsioon, mida näiteks "makaroonist" poepidajal ei ole, kuigi tollel on jälle raha. Ühe vestluse käigus pahvatab Ethan poepidajale, et "sina oled sisserändaja, meie pere on siin elanud juba kakssada aastat!" Ometi, poepidaja Sitsiilia perekonna mitmetuhande aastase ajaloo vastu ei ole tal siiski midagi panna.

Kuid pikapeale hakkab ta kaaskondlaste vihjete mõjul järgi mõtlema, kas siiski poleks mingit võimalust olukorda muuta. Ei, raha ta ei vaja, selle järele pole tal mingit huvi, kuid raha on vahend, mis võimaldab tõsta nende positsiooni linnas, avab uksed. Nii mõtlebki ta välja plaani, mis ei saa ebaõnnestuda. Kuid keegi ei saa tõsta oma heaolu ilma, et see toimuks teiste arvelt. Igaüks peab oma tegude tagajärgede eest vastutama. Küsimus on valikutes ja meie otsuste tagajärgedes. Sest kui ta lõpuks poe omanikuks saab, ei too see üldsegi õnne ja rahulolu.
Tõlkinud Harald Rajamets.

Teised kirjutavad:
Hiirtest ja inimestest
Raikküla raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, südamelähedaselt, Päikesejänku ja sada raamatut
Me tusameele talv
Danzumees, Kriteerium, Roheline värav, Noppeid raamatutest