Mina olen lapsest saati muinasjutte armastanud. Lugesin omaaegse "Saja rahva lugude" sarja suureformaadilised õhukesed köited kapsaks. Võtsin õhtul raamatupaki voodisse, panin ühele poole patja ja pärast läbilugemist teisele poole. Kuni kell pool kolm tuli isa ja lambi ära viis. Mitte kunagi ei teadnud ette, mida kaant avades eest leiad. Teiste rahvaste lood olid kummalised, mõnikord hirmsad, mõnikord ilusad. Aga mäletan ka seda, et sarjas ilmunud Eesti muinasjutud ei olnud üldsegi kodusemad või ilusamad kui võõraste omad. Õudsed koerakoonlased täitsid mu uinumiseelseid mõtteid rohkem kui ühel korral.
Omaaegses sarjas ilmus Vikipeedia andmetel 48 raamatut. Lisaks pealkirjale ühendab sarja ja Koffi raamatut ka see, et iga muinasjutuga avaneb uus maailm, mis võib olla eelnevast täiesti erinev. Koff on 56 leheküljele mahutanud sarja jagu muinasjutte.
"Saja rahva lood" on suurepärane abivahend kokkujooksnud kirjanikule. Ava suvalisest kohast, vali muinasjutt ja anna aga minna! Sobib hästi ka loovkirjutamise kursuse harjutusteks.
No vaid mõtisklege natuke nende üle:
Kurb, nii kurb muinasjutt igavast lauljast. (lk 30)
Termodünaamika teine muinasjutt. (lk 9)
Viiteaparatuuriga varustatud muinasjutt ülimast haritlasest, kes on läbi lugenud kõik raamatud, aga inimest, jumal paraku, ei mõista sugugi. See teeb ta õnnetuks, eks igatse ju temagi soojust ja armastust ja mõistmist. Aga samas: erinevalt väga paljudest, erinevalt enamikust on ta lugenud "Ulyssest", tunneb põhjalikult Thomas Manni loomingut ja Derridagi on talle nagu vana sõber. Kõnetab teda, tekitab assotsiatsioone. (lk 23)
Kas ei pane kohe fantaasiat lippama?
Siit saab arendada suurepärase maailmalõpuulmeka: Muinasjutt rahupiibu tõmbamisest ümber viimase naftapuurkaevu hubiseva leegi. (lk 13)
Sellest ka: Muinasjutt rasketest aegadest, mil paljud, väga paljud inimesed muutuvad olude sunnil vapramaks, kui nad olid kergetel aegadel. Mis neil üle jääb? (lk 33)
Või hoopis kaasaegse hipsterivärgi: Disainmuinasjutt kroomitud lenksuga jalgrattast ja endisest vabrikuhoonest.
Aga järgmine paneb lausa heldima: Rahvarõivais ja tammepärjaga jaanipäevamuinasjutt jäätisest, külalislahkusest ja sellest, kuidas tuli tuul ja tõukas paati. (lk 16)
Jüri Mildebergi pildid on ka sellised, et peab kohe pikemalt vaatama – on see kõrvits või rannapall, aga ehk hoopis tuulelipp? Aga miks tal labad keskel on?
Teised kirjutavad:
Uus raamat
Loterii
Postimees
Haus galerii
Sirp
Lugemispäevik
