Kolmapäev, 16. juuni 2010

Ühispuhastus

Varraku raamatublogi algatas ühise raamatulugemise. Raamatuks on Sofi Oksaneni "Puhastus". Iga nädal loeme romaanist ühe osa, millele järgneb arutelu sealsamas blogis. "Meie" tähendab siis muidugi igaühte, kes aga soovib raamatut lugeda ja selle üle arutleda. Mina käisin juba poes ära, sest raamatukogus saaks löögile heal juhul järgmisel sügisel. Ja kuna "Puhastus" mul niikuinii lugemislistis ootel oli, siis muidugi võtan osa!
Loe siit veel!

Laupäev, 12. juuni 2010

Mart Juur "101 Eesti popmuusika albumit"

Mart Juure "101 Eesti popmuusika albumit" on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Talitsesin oma soovi sisukorda vaadata, nii põnev oli pöörata lehte ja avastada kas vana hea tuttav, esineja, keda vaid nime poolest tead, või keegi, kellest siiani üldse midagi ei arvanud.

Killukesed Eesti muusikaajaloost. Subjektiivne ja isiklik. Raamatus on näiteks kõik viis Kosmikute albumit, aga kus on Metsatöllu "Hiiekoda" või näiteks Jaan Tätte? Kuigi Vaiko Epliku Eliit on esindatud vaid ühe plaadiga, siis ülejäänud kolmest kirjutatakse siiski ka samas artiklis. Andeks antud. Ei, tegelikult ma ei kurda. Võtsin raamatu ette, et lühikesed lood, hea lihtne pooleli jätta. Kuid ei olnud midagi nii lihtne - muudkui aga oli vaja lehte keerata, et vaadata, mis järgmisena tuleb ja siis pidi seda lugema ja nii need tunnid kulusid.

Juure popmuusika sisaldab endas nii rocki, hevi, proget kui jazzi (Hedvig Hanson), suurvorme (Tüür ja In Spe), folki (mida esindavad küll ainult Collage, Kukerpillid ja Mari Kalkun) kuid mitte näiteks estraadi. Ei ole ühtegi Anne Veski, Jaak Joala ega Marju Läniku plaati (Jaak Joala on siiski esindatud plaadil Kolm tenorit). Küll on Tõnis Mägi päris mitme plaadiga. Samas nimetab ta nii neid kui paljusid teisi artiste ja plaate muude tutvustuste juures, nii et tegelikult ei ole siin raamatus mitte 101, vaid palju rohkem plaate. Lisaks tuntud ja tundmatuid seiku muusikute elust ja olust, nõukaaja absurdist, legende, kuid sekka ka korralikku muusikakriitikat. Mart Juur kirjutab kaasaelamisega, nii et hakkadki lõpuks uskuma, et Best B4, 2 Quick Starti ja Vanilla Ninja plaadid on märgilise tähtsusega. Rääkimata huumorist, mida jagub igale poole. Näiteks:
...Zahiri tormilised laivid, mis lõppesid kiiremini kui teismelise seks. ... Zahiri stiil ja saund - kõrvulukustav ragin, mis sunnib helitehnikuid ametiühingusse astuma ja töökaitsesse helistama. (lk 170)
Kaalukauss on kindlalt viltu viimases kümnendis. 1960-80ndatel oli Eesti muusikutel plaadi väljaandmiseks vaja läbida Melodija bürokraatiakoridorid. 90ndatel aga oli meie muusikasaak enam kui kesine. Hovery Coveryt mäletate? Aga Mr. Happymani? Juur igatahes mäletab. Mis aga välja paistab, on see, et Juur on kirjutanud selle raamatu oma eakaaslastele. Lk 32 on juttu Tõnis Mägi ja Muusik Seifi vinüülist "Mäe kaks nõlva", kus Juur kirjutab, et "Kuldaja rock'n'roll" on justkui Lutsu "Kevade", kõik teavad, mis sõnadega ta algab. No ega ikka ei tea küll! Kusagil mainib ta, et see plaat oli olemas igas kodus, kuid on selge, et see käib ainult tema eakaaslaste kohta.

Autori eessõna
Juur räägib ise

Teised kirjutavad:

Sakala
EPL
Õhtulehe raamatublogi
Ekspressi intervjuu
Siim Nestor, Ekspress
loterii

Neljapäev, 3. juuni 2010

Denis Diderot ”Fatalist Jacques ja tema isand”

Mida lugeda, kui päike paistab ja mitte midagi tõsist ei taha isegi kaugelt näha? Raamatuajakiri Lugu küsis viimases numbris oma lugejatelt nende suvelugemiste kohta. Ma siis ka mõtlesin selle üle. Ja meelde tuli Denis Diderot’ teos”Fatalist Jacques ja tema isand”. Ei tohi lasta end hirmutada raamatu auväärsest east (esmatrükk Prantsusmaal 1796) ega eksitada autori kuulsast nimest (Prantsuse filosoof ja entsüklopeedia koostaja).

Seda raamatut võib küll julgelt suvelugemiseks pidada. Jacques, kes on Isanda teener, alustab juttu oma armulugudest, mida pidevalt katkestatakse, nii et lugudes saab Isand selgust alles raamatu lõpuks. Nende seiklused ja Jacques'i jutud on nii humoorikad kui filosoofilised. Mõlemat on just parasjagu, et pakkuda meelelahutust, mitte muutuda liiga keeruliseks ja samas ka lubada kaasa mõelda. Aga lugege siit teose avalõiku ja otsustage ise, kas meeldib.

Tõlkinud Kristiina Ross

Teised kirjutavad:
Ekspress
Sirp

Päikesejänku ja sada raamatut

Teisipäev, 1. juuni 2010

Pascal Quignard „Ekslevad varjud“

Pascal Quignard raamatust „Ekslevad varjud“ kirjutas Raamatuajakiri Lugu niimoodi, et ma otsustasin, et tahan seda kindlasti lugeda:
"Quignard'i looming ei ole ainult kirjandus. See on samavõrd heliloomimg. "Ekslevad varjud" on sissejuhatus sümfooniasse."
Sõbranna, kes vahepeal raamatut hoidis, teatas küll kahtlevalt, et tema pole nii kummalist raamatut varem lugenudki. Aga et küll sa ise tead.

Alustasin ja... tunne oli nagu Alice’il Kübarseppa kuulates, kus "ometi olid kõik sõnad täiesti tuttavad, aga sellegipoolest ei paistnud lausel olevat mingit mõtet". Ausõna, ma püüdsin aru saada! Kui õhtul raamatu poolelijäänud kohast ette võtsin ja viimaseid lõike üle lugesin, oli tunne, nagu poleks neid kunagi varem näinud. Järelikult ei olnud need kuidagimoodi kohale jõudnud. Nõutus kasvas iga peatükiga, kuni kusagil keskpaigas leidsin lõigu, milles oli minu jaoks mõte. Pärast seda läks juba paremini, hakkasid tekkima mingid seosed ja tekstil tundus olevat sisu ja mõte, millest mina ka aru saan.
Teod põlevad. Sugupooled põlevad. Kõik on tuli, kõik on iha. Kõik januneb ersatsi ja selles meelitava surma järele. Kõik on orjalikkus ja uni. Inimteadvus on võrreldav öös süüdatud lambi leegiga. Seda leeki võib kustutada.
Sanskriti sõna nirvana tähistab tahikääre, millega kustutatakse leeki või lõigatakse tahti, et see ei suitseks.
See on unenägu, mis teab, et keegi ei näe teda unes.
Piltide ja olematuse vahel on kuristik. Sellest viib üle vaid üks purre. Vaikiv rüütel Lancelot astub mõõgaterast sillal. See on nii ohtlik, et vaid vähesed söandavad seda, ja keegi ei oska öelda, kas ükski seda iial on ületanud (sest ühtki unenägijat ei ole selle unenäo taga, see tähendab, et ükski jumal ei valva kuristiku kohal kõikuvat purret).
Ta paljastab käed ja haarab haljast mõõgaterast.
See on kunst. (lk 54)
Tegemist on tõepoolest ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega; mingil hetkel hakkas tunduma, et kogu selles segaduses on mingi süsteem ja et asjad on siiski omavahel seotud.

Tegin nüüd raamatu suvalisest kohast lahti ja leidsin sealt järgmise:
Me kogesime elu, enne kui päike meie silmi pimestas, ja kuulsime seal midagi, mis ei olnud nähtav ega loetav. (lk 90)
See raamat on küll nähtav ja loetav, kuid midagi jääb ometi varju ja ilmub sealt välja vaid iga lugeja enda kujutluspildina. Igaühele omamoodi, mulle tundub. Minu jaoks siis mitte eriti selgelt.

Tõlkinud Leena Tomasberg

Teised kirjutavad:
Varraku blogi