Pudinaid 7

Veel mõned pudinad.

Hardo Pajula "Majanduslik inimene ja poliitiline loom"
Pajula seob siin raamatus ajaloo ja majanduse. Kõike, mis praegusel ajal maailma majanduses toimub, on võimalik taandada kunagi ammu-ammu toimunud sündmustele. Nii alustabki ta Soloni reformidest 6. sajandil eKr, mis olid võrreldavad nüüdisaegse IMF-i struktuurse kohanemise programmiga. Ühest küljest huvitav teos, eriti ajaloohuvilisele, teisalt ei olnud seda üleliia lihtne lugeda, eriti, kui ei ole ajalooga nii väga sina peal. Ja huumorimeelt on Pajulal ka: "Siin tasub meeles pidada, et senisest kahest suurest valuutasõjast on pooled lõppenud päris sõjaga."

Hille Karm "Midagi head"

Lühijuttude kogumik. Jälle! Tuleb välja, et mullu oli tegemist lühijutu-aastaga. Tõepoolest - lugesin kokku 15 jutukogumikku. Tean, et paljud peavad vaid pikki romaane lugemistväärivaks. Aga niimoodi jätavad nad ennast paljustki ilma. Ka mõne paarileheküljelise jutukesega on võimalik väga paljut öelda. Hille Karmi jutud räägivad kaasaja naistest ja tõepoolest oli hea lugemine. Eriti, kuna teost täiendab Piia Lehti graafika. Kõik Karmi jutud lõpevad ikka positiivse tundega, kui mitte muud, siis tuleb lõpuks päike välja. Kaasaegne Eesti naine, nimega Krõõt, kes teatab jutu lõpuks Andresele: "Mina enam ei kaeva". Jah, aeg on edasi läinud. 

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Õnnepalu eraldus üksikule saarele ja kirjutas seal päevikut. Päris üksi ta seal saare peal muidugi ei olnud, aga sisemine eraldatus on olulisem kui see, mis toimub ümberringi. Siin on nö klassikalised Õnnepalu teemad - üksindus ja igatsus, ebakindlus, surm ja hall ilm.

Üldse on romaanides midagi imelist, kuigi, ma olen nõus, nad on tühised või minu pärast koguni kõlvatud. Aga nad teevad meiega midagi, mida ei tee ükski traktaat ega õpetus. Nad teevad mingi koha lahti. Ühe hetke jooksul me ei mõtle mitte üldse oma elu ja iseenese peale. Ja selle hetke jooksul toimub vabanemine.

Mart Helme "Kaks mõõka. Hiina jutud"
Kellegi raamatute lugemiseks või kunsti nautimiseks ei pea ju olema tema maailmavaatega ühel nõul. Hiina jutud on sündinud Hiina armastusest ja siin on mõned Hiina muinasjuttude ümberkirjutused kui ka algupärased Hiina-ainelised lood. 

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Ulmejutt sellest, mis võib juhtuda, kui üks hullude ideedega maailmavallutaja tüüri juurde saab. Aga selleks, et ta sinna saaks, peab ka ümbritsev keskkond seda võimaldama. Inimesed on kaugele jõudnud - näiteks geneetiliselt muundatud loomad, keda kasutatakse teaduses ja toiduvalmistamiseks. Siit ei ole kaugel ka geneetiliselt muundatud inimesed. Katastroof ei jää tulemata. Atwoodi küsimused on lihtsad: "Mis juhtub, kui me jätkame seda teed, mille me juba oleme? Kui libe see on? Millised on meie päästeinglid? Kellel on tahet meid peatada?"

Stanley Wells "Kas on tõsi, et Shakespeare ...?"

Hulk legende ja fakte Shakespeare kohta. Autor püüab siin raamatus ühtesid teistest eraldada, mis alati ei õnnestugi. No kes see ikka praegu enam teab, mis seal 16. sajandil täpselt juhtus. Saab natuke targemaks.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back"
Neverwhere'i lisalugu, mis eraldiseisvana ilmselt suurt midagi ei paku. Neverwhere'i lõpus teatavasti jäi Markii oma erakordsest kuuest ilma ja pealkirja järgi võib juba arvata, millest see teos räägib. London Below's ei ole midagi ega kedagi enesestmõistetavat ja elu säilitamiseks tuleb olla korraga nii osav kui ka nutikas. Teose lühidus tähendab, et mõne koha peal liigub tegevus nii kiiresti edasi, et enne kui lugeja arugi saab, on ta juba ülejärgmises pildis. Ma pidin vahepeal tagasi minema ja üle lugema, et mõista, ah siin see pööre juhtuski. London Below'ga tutvust teinutele soovitan igatahes soojalt.

Theodor Storm "Kimliratsur"
See on Saksa 19. sajandi romantismi näide, pisike ja lühike, kuid siiski põnevusega loetav. Oh, raamatu sisekaanetutvustus ütleb, et jutustus on "realismisugemetega". Võib-olla tunduvad nüüd, 300 aastat hiljem, raamatu sünge ja müstiline õhkkond, tegevusaeg ja tegelased romantilised. Raamat on kirjutatud 19. sajandi lõpus, aga tegevus toimub 17. sajandil. Põhja-Saksamaal peetakse põlist võitlust merega. Peategelane on talupoeg, kes on tugev matemaatikas ja kes soovib saada tammivardjaks. Aga tammivardjad on siinkandis ajast-aega olnud rikkamate meeste pärusmaa. Tasapisi rühib ta oma sihi poole ja saab, mida on soovinud, hoolimata ümbritsevast hoolimatusest ja piiratusest. Aga looduse stiihiale vastu ei saa.

Pudinaid 5

Koondpostitus eesti autoritest

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"
Melchiori sarja neljas raamat, seekord üsna karm. Põhiline tegevus toimub, nagu pealkirja järgi arvata võibki, Brigitta kloostris, kus tegutseb kägistaja. Isand Melchioril tuleb mõrvari leidmiseks sukelduda üsna kaugesse ajalukku, lisaks sellele tegeleda ka omaenese perekonnaga, kus asjalood kurvapoole pöörduvad. Panin tähele, et seda teost kiidetakse Hargla Melchiori-sarja raamatutest kõige paremaks. Ei oska nõustuda või vastu vaielda, mulle on nad kõik meeldinud.

Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi"
Mulle meeldis! Ma saan muidugi aru, et see pole üldsegi mingi adekvaatne arvamus. Aga ... mulle meeldis! Seriaali ma näinud ei ole, seega lugesin täiesti puhtalt lehelt. Olen muidugi Harglalt lugenud nii Frenchi ja Koulu lugusid kui ka apteeker Melchiori omi, seega ehk mitte nii puhtalt lehelt. Selline Eesti oma etnoõudus - peeglitagused maailmad, salaühingud, ammu unustatud armulood, surnute vaimud - ja selle keskel täiesti tavaline eesti pere, kes kõigega kuidagi toime peab tulema. Üsnagi loogiline oma ülesehituselt ja põnev ka. Ei saanud kuidagi käesti panna. Ootame kannatamatult järge.

Hille Karm "Taevas ja maa"
Hille Karm kirjutab oma elust 50-60ndate Eestis kirikuõpetaja tütrena. Südamlik tagasivaade oma vanematele ja nende loodule. Selles ajas ei olnud kirikuõpetajana lihtne elada. Kirik ei sobi sellesse riiki. Ja kuna meie pere on isa kaudu kirikuga seotud, ei sobi ka meie sellesse riiki (lk 109). Kuid lapsepõlv on kõigest hoolimata ikkagi ilus aeg, eriti 50 aastat hiljem tagasi vaadates.

Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"
Milline ood kaduvale maailmale, mis ongi vist juba praeguseks suuresti kadunud (teos ilmus 2012). Noore mehe vahel gerontofiilseks tõmbuvad kirjeldused vanadest naistest, siis kui nad noored olid ja siis kui nad vanad on ja natuke ka siis, kui nad vahepeal mehel olid. Aga samal ajal ka autori lapsepõlve kirjeldus selles Peipsi-äärses külas ja ümbritsevates metsades. Ja kaduva maailma kirjeldus - kõik need pööningud ja aiad ja kokkukukkuvad vanad majad, kus leidub nii palju põnevad ja unustatutki. Kõiksugu tööriistad ja muud riistad, mille nimed ei ütle praegu midagi ja mille otstarvet enam ei tea, pitsist ja siidist pesu vanades kopituse järgi lõhnavatest kummutisahtlites.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"
Üks hõre ja mõtlik raamat. Kassid toovad väheke särtsu ja elu sisse. Mina vähemasti ei ole varem lugenud ühegi kassi mõttemõlgutusi. Päris värskendav on iseennast vahepeal kassi silmade läbi vaadata. Aga tegelikult ei ole kassid siin raamatus ainukesed, rohkem avab teos ühe maja ja ühe koha siseelu.

Justin Petrone "Misjonäripoos"
Mõnusad lood. Ilma pingutamata kirja pandud, lihtsalt kirjutamise lustist. Paljud "Misjonäripoosi" lugudest on varem naisteajakirjades ilmunud ja mõni pole ka ehk enam liiga ajakohane. Teemad on seinast seina, mõni jutt on igavavõitu, samas ongi niimoodi tekste igale maitsele ja ebahuvitavad teemad võib ju ometi vahele jätta. Paari jutu puhul sai ka südamest naerda, näiteks selles, kus Petrone kirjeldab eesti keele õppimise valu ja vaeva.

Krister Kivi "Üksteist"
Kohe ei tahagi selle raamatu kohta midagi öelda. Ei oska ka hästi. Tundus rohkem selline teismelise armuvalus noormehe soigumine olevat. Millal tuleb armastus? Ikka vist ei tule. Aga äkki siiski? Ootan veel siin arvuti taga natuke, ehk ta ikkagi kirjutab mulle veel. Nii üksi on olla. Kui ta ainult minust natukenegi hooliks.

Olavi Ruitlane ja Herkki Erich Merila „Eesti edulood“
Suure meediakära saatel ja Hooandja toel ilmunud luulekogu Ruitlase tekstide ja Merila fotodega. Teosel on isegi isiklik koduleht ja puha. Aga huvitaval kombel ei ole sellest raamatust keegi teine peale Kaur Kenderi midagi arvanud. Ma muidugi ei otsinud üleliia põhjalikult. Kellele Ruitlase luule meeldib, see kindlasti loeb. Või vaatab Merila pilte. Kogus oli terve hulk setokeelseid tekste, mis võõramaalasele raskusi valmistasid. Kindel, et sisu oli sama lahe kui eestikeelsetel, aga no lihtsalt ei saanud midagi aru.

Peeter Laurits "Sild sinna ja tagasi"
See on eelkõige kunstialbum, mis sisaldab tähtsamat osa Peeter Lauritsa Kütioru perioodi loomingust alates 1997. aastast. Raamatu esimeses osas on kaks Eero Epneri teksti. Esimene neist räägib Kütiorust, paigast, kus Laurits pikalt elas ja kunsti tegi. Teine aga on vestlus Peeter Lauritsaga, mis on korraga nii huvitav kui ka hariv. Kahes keeles, sobib ka kinkimiseks kunstihuvilisele välismaa sõbrale. Raamatu teine pool sisaldab Lauritsa pildikollektsioone Taeva atlas, Uputus, Psühhosoikum, Mullatoidu restoran ja Labürint.

Jüri Kuuskemaa "Hea töö headele inimestele"
Ilus teos keskaegse Tallinna käsitöömeistritest. Mis olid tsunftid ja kuidas neid majandati, millised olid reeglid ja seadused. Kaua pidi töötama sellina ja millise meistritöö tegema meistriks saamise jaoks. Kokku ülevaated 14 käsitöölise ametist, nende seas näiteks kiviraidur, tinavalaja, raamatuköitja, rätsep, lihunik ja mündrik. Huvitav ja toredad pildid pealekauba.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja"
Kuidas tulevad toime need eesti keelt mittekõnelevad eestimaalased, kes elavad kusagil Lasnamäel ja valivad Savisaart? Mis võib juhtuda, kui keskealine venelannast üksikema kaotab töö, aga korteri eest on vaja maksta ja tütre breketid maksavad tuhandeid? Mari Saat pani ühe võimaliku loo kirja.

Armin Kõomägi "Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof"
Ei ole midagi öelda, Kõomäe novellid on täitsa korralik tükk lugemist. Võib lugeda ka edaspidi.

Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolme aastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuri prognoose on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. (Anonüümsed logistikud)

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Anton Nigov kirjutas "Harjutustes" oma Hiiumaal elatud ajast. Tõnu Õnnepalu jätkab. Kui Harjutustes oli tähelepanu isiksusel, selle kujunemisel ja siseheitlustel, siis Paradiisis tõuseb peategelaseks paik ise. Paradiisi loodus, selle inimesed ja loomad. Jutustus ajast, mis on kadunud ja paigast, mis varsti kaob. Nii tahaks kirjutada, et Õnnepalu on Õnnepalu on Õnnepalu. Keegi teine ei oska kirjutada sedavõrd poeetiliselt isegi nii proosalistest asjadest nagu poest piima toomine või ahjukartulite tegemine. Kuid Paradiis on ka positiivne ja elujaatav! Siin ei ole Õnnepalu nukraid siseheitlusi ja pessimistlikke tõdemusi. On kaunis paik Hiiumaal, selle männid, liivaluited ja tormid ning inimesed kõigi oma vigade ja voorustega. Inimesed on aga kõigest hoolimata ilusad ja head.

Teised kirjutavad:

Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

Ma ei tea, mida ma sellest raamatust ootasin. Olin lugenud Tõnu Õnnepalu luulevormis päeviku "Kevad ja suvi ja" kohta ainult ülivõrdes arvamusi. Aga see ei hakanud minuga rääkima. Vaid mõned hetked tulid ligidale.

Kui on kevad, ootab autor suve ja enne kui suvi alatagi jõuab, näeb ta juba sügisemärke. Pidev ootamine ja hirm tuleviku ees? Surma ees? Surmast on mitu korda juttu. Noh, jah. Mis ma ikka rohkem kirjutan, kui midagi öelda ei ole. Las Õnnepalu räägib ise.

23. aprill
Tuleb päev, kui sul pole enam kuhugi minna,
sest kõik, mis on olnud, on kõik, mis on.
Ees seesama, mis taga, siin seesama, mis siin.

Ja kust ma tean? Kui ma oleksin armastanud...
Jah, kui ma oleksin armastanud.

18. mai
Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
Võis terve päeva lugeda igavat raamatut
Belgiast.

31. mai
Kased lõhnavad hommikul ja õhtul,
soojus on õhus, kevadest saab suvi
ja minul on sellest süda kergem.
Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust, elu on seegi. Kuigi imelik.

25. juuni
Ilus ja tark on lihtsalt ilusam vaadata
ja kuulata kui kole ja loll,
muidu pole neil suurt vahet midagi.
Elu on kummalegi ühe kallis.

23. juuli
Soe päev. Maa aurab. Päike.
Jõin varjus teed. Tõin arvutigi õue,
aga siis hakkas vilu.
Vaatasin allikasse minnes
oma keha. Näe,
olengi vana. Üllatus võib olla
sündides sama suur:
kas see tõesti võis minuga
juhtuda?
*
Tirtsud laulavad väljas,
öö pimeneb, lõhn
on küpsuse-eelne. Sügist ikkagi
ette ei kujuta. Ja talve. Ja kevadet.

9. august
Kurb liiga aeglaselt muutuv taevas,
liiga sügisene, küps rukis, piimküps nisu,
tihedad viljad, millegi ootus
ja sõjateated, inimeste elu, hullus.
Metsvaarikad raiesmikul.
Õhtul kuldne viirg pilvede all.
Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.

25. november
Pärast kahte tuisuööd
on valget nii palju, et see on
natuke nagu kunstlik. Eriti
kui õhtul õuelamp põlema panna.
Valge kumab kõigis pehmetes toonides
nagu mingu plastik. Tee on valge ja tühi,
kedagi pole näha. Väga loomulik oleks
praegu surra. Keegi ei märkakski.

Teised kirjutavad:

Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik"

Ma pole just suurem asi Eesti kaasaegse kirjanduse lugeja. Aga kui Tõnu Õnnepalu valiti 2006 aastal Ekspressi poolt Eesti taasiseseisvusaja parimaks kirjanikuks ja Emil Tode „Piiririik” parimate teoste edetabelis teisele kohale, tundsin vajadust see läbi lugeda. Mõni aeg hiljem tuli Anton Nigovi „Harjutused” (edetabeli kümnes koht). Pole just palju raamatuid, millest ma juba lugemise ajal niivõrd suures vaimustuses oleksin olnud. Kuni luuüdini alasti ja aus. Õnnepalu kirjutab sellest, kuidas Pariisilähedases metsas sammal lõhnab või kuidas ta tunneb ennast kohalikus võileivabaaris ja seda on nauditav lugeda. Ilus. Järgmisena kirjutab ta oma elust Tartu hallides puuküttega tubades ja Hiiumaal ja erinevates kohtades Tallinnas ja kirjutamisest ja elamisest ja igasugustest asjadest.

Seda lugedes tundsin kuidagi lõplikult, et minust küll kunagi kirjanikku ei saa. Sest kirjutada endast niivõrd ausalt, alasti ja otse ... mina küll ei suuda. Tegelikult kirjutas teose Anton Nigov, kes ei ole Tõnu Õnnepalu ja seetõttu on täiesti olemas distants autori ja minajutustaja vahel, aga seda on vahel raske hoomata, sest segunevad nii mälestused kui praegune hetk ja alati pole aru saada, kumb neist parasjagu mõtleb. Samas kirjutab ta: "Ma ei oska midagi välja mõelda." Kõik on olnud.

Abielu, kokkujäämine, pole lõpuks muud kui selle tunnistamine, et koos vananeda on kergem kui üksi vananeda, ja lapsed, kes oma kasvamisega tuletavad meelde su mina surma, ühtlasi lohutavad sind selles. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellele see on antud, sellest aru ei saa. Isiklikku õnne pole olemas. Mina tean seda. Ükski mina ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn saab asuda ainult endast väljaspool - ja miks ma siis kohe sinnapoole teele ei asu?

Kui ilmus „Flandria päevik”, oli selge, et seda peab ka lugema. Õnnepalu ise ütles Ekspressile oma raamatu kohta niimoodi:

Kui inimesed selle läbi loevad, on nad sooritanud visaduseproovi ja võivad ennast õnnitleda, et nad on nii paksu raamatu läbi saanud. Midagi põnevat raamatus küll ei juhtunud, aga läbilugejad on saanud kinnituse, et nad on vaimsed. Ja teiseks saavad nad ehk iseendast midagi teada.

Enam täpsemalt ei olegi võimalik väljenduda. Just niimoodi ma ennast seda raamatut lugedes tundsin – mitte midagi ei toimu, lehekülgede arv kahaneb visalt, aga lugemise tunne on hea :) Õnneks olin ma seda raamatut lugedes parasjagu kodus haige ja niimoodi sain ta isegi kahe päevaga läbi, sest karta on, et tavapärase rutiini puhul oleks see mul mitu nädalat võtnud.