Ehk siis, 2017 oli Robin Hobbi aasta. Lugesin aasta esimesel poolel läbi kõik tema Elderlingide maailma raamatud ja lühijutud ning enamiku neist mitu korda (16 romaani, 4 lühijuttu, kokku 11 480 lehekülge). Sinna kulusid esimesed viis kuud. Mistõttu minu tore plaan Lugeda Oma Olemasolevaid Teoseid (LOOT) läks täiega vett vedama. Sest pärast Hobbi maratoni lõppu oli kogunenud kenake hulk uusi raamatuid, mida oli ju vaja kohe lugeda. Lisaks tekkis mulle teatud põhjustel uus huvi, mis on seotud eelmise sajandi alguse Venemaaga ja seega aasta teisel poolel lugesin-kuulasin hulka ajalooraamatuid. Kokku sain läbi 87 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust, mille iselugeja on ikka taeva õnnistus – selle abil saab ära kasutada kogu lugemise seisukohalt kasutu aja nagu autosõit või söögitegemine.
Toon välja suuremad elamused.
Elin Toona Gottschalk "Pagulusse" on võimas mälestusteraamat, kus lapse pilgu läbi kirjeldatakse teist maailmasõda, põgenemist ja elu võõrsil.
Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" jääb valusalt hinge, et kuidas on niimoodi võimalik? See on ühe tüdruku lugu aga samal ajal ka kõigi 70ndatel Nõukogude Eestis sündinud inimeste lugu. Tasakaaluks valusatele lapsepõlvemälestustele on tütrega kahasse kirjutatud palverännuretke päevik, mis on lahe ja lihtne.
Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes", alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam. Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo.
Helen Rappaport "Revolutsiooni küüsis" põhineb Peterburis 1917. aastal elanud välismaalaste mälestustel ja annab kõrvalseisjate pilgu läbi hoogsa ja põneva sissevaate selle aasta pöördelistele sündmustele. Mina nõuka-ajal koolis käinud inimesena õppisin hoopis midagi muud. Näiteks ei teadnud ma midagi 1917. aasta juulis Peterburis toimunud suurtest meeleavaldustest, kus hukkus samuti palju inimesi. Aga see raamat pole lihtsalt pöördeliste sündmuste kirjeldus. Läbi kaasaegsete kirjade ja mälestuste avaneb isiklik vaatepunkt ja kõrvalseisjatena avavad välismaalaste arvamused ja kirjeldused sündmusi teise nurga alt.
Jeanette Winterson "Sel pikal ajal". Vahet pole, mida Winterson kirjutab, teda on alati nauding lugeda. "Sel pikal ajal" on ümberjutustus Shakespeare'i "Talvemuinasjutust" ja tegemist on igati kaasaegse teosega.
Indrek Koff "Saja rahva lood", mida ei saa eriti kuhugi liigitada, aga mis on ilma liigitamatagi suurepärane inspiratsiooniallikas, lõbus ka. Täielik ahhaa- ja ohhoo-elamus eelmisel aastal.
Toredaid lugemiselamusi oli muidugi rohkem, vähestest loetud lasteraamatutest soovitan Kairi Loogi lennukaid "Lennujaama lutikad ei anna alla" ja "Piia Präänik kolib sisse". Esimeses tegutseb lennujaamatäis putukaid, kes on kõigiti valmis oma lennujaama kinnipanemisest päästma. Kuigi täiskasvanud lugejale tundusid mõned kohad veidi lihtsameelsed, siis usun, et sihtgrupp ei pane selliseid asju tähelegi. Piia Präänik aga jutustab hakkajast tüdrukust, kes uude kohta kolides peab uue elu-olu ja naabritega tuttavaks saama.
Aasta alguses lugesin/kuulasin järjest kolm Mehis Heinsaare novellikogu, mis panid mind mõneks ajaks elama mingis paralleelmaailmas ja tundma, et inimesed on ilusad ja head, aga rohkem kirjutada ma neist küll ei mõista. Neid peab igaüks ise lugema.
Ulmekirjandusest olid mõnusalt vanamoodsad ja humoorikad Robert Sheckley "Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud" ja Poul Andersoni "Aja valvurid". Elutervet (Soome) huumorit leiab ka Tuomas Kyro raamatust "Kõike head, toriseja!"
Aimekirjandusest avardasid vaatevälja Ester Bardone, Anu Kannikese, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plathi "101 Eesti toitu ja toiduainet" Eesti toiduajaloo teemal ja Peter Wohllebeni "Puude salapärane elu" metsa toimimise alal.
Ajaloolisest Simon Sebag Montefiore "Romanovid", mis annab mahukusest hoolimata kiirülevaate Romanovite dünastia 400-aastasest ajaloost. Raamatut on süüdistatud selles, et on voodi poole kaldu, mis aga teebki selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Paratamatult on tee kuninglikku soosingusse käinud läbi isiklike suhete ja kes neid kuivi sõjakäikude kirjeldusi ikka jaksab pikalt lugeda.
Kurban Said "Ali ja Nino" on ilus armastuslugu 20. sajandi alguse Kaukaasiast, kus põrkuvad kristlus ja islam ja mille rahuliku eneseolemise löövad puruks sõjad ja Nõukogude võim. Teose autor on jäänud saladusse, aga kirjutatud on see juba 1937 ning ajastu ja paiga kirjeldus tundub autentne. See on ka üks neist raamatutest, mis lõhnab ja elab ja mille kirjeldused toovad tegevuse elavalt silme ette.
Veel võiks nimetada Ilmar Taska "Pobedat", mis pani mind mõtlema selle üle, kuidas autor oskab lugu üles ehitada ja pinget hoida. Niipea kui lugeja saab väikese hingetõmbepausi ja hakkab arvama, et nüüd lõpuks ometi pöördub lugu paremuse poole, leiutab autor tegelastele järgmise ja veel hullema katsumuse. Niimoodi kuni lõpuni välja.
Ja last but not least – Neil Gaimani "Eikusagi", mis mullu lõpuks ka eesti keeles ilmus.
