Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. See tõi muidugi kohe meelde Alejo Carpentieri „Kaotatud rajad”.Ega mul Helmele suurt midagi lisada ei olegi, hea ja ilus raamat on (eriti 20 krooni eest). Puhas Stockholmi sündroom, kuid väga elegantselt ja poeetiliselt kirja pandud. Armastusromaan, seda kindlasti, aga ka psühholoogiline põnevik.
Ei teagi, kas PEN/Faulkner Award’iga pärjatud Patchett oli siinse lugeja jaoks ikkagi liiga tundmatu või oli põhjus tõesti selles, et raamatuid ilmub liiga palju, kuid on kurb, et sedavõrd ilus ja sügav romaan peale allakirjutanu kedagi sellest kirjutama ei ajendanud. Aga vähemalt on see raamat nüüd eesti keeles olemas ja näiteks Apollo raamatupoes 20 krooni eest saadaval. Suurepärane!
Helme on sellest ka EPLis kirjutanud. Ja väike guugeldamine teeb tõesti selgeks, et peale Helme ja nüüd minu ei ole seda raamatut mitte keegi lugenud :)
Tõlkinud Evelin Schapel
Teised kirjutavad:
Sehkendaja
