Piret Mäeniit "Aleksei Turovski ja teised loomad"

Ütleme nii, et ma loen Aleksei Turovski kirjutatud raamatuid ilma pikemalt mõtlemata. Nii nagu olen lugenud kõiki Gerald Durrelli raamatuid. "Aleksei Turovski ja teised loomad" on natuke eriline, sest selle on kirjutanud Piret Mäeniit ja see peaks olema elulooraamat. Alguses natuke ongi. Saame ülevaate Turovski perekonnast, tema vanemaid ja teda ennast mõjutanud isikutest, maailmast, milles nad elasid. Tore oli leida, et ka minu perekonnal on ühe raamatus nimetatud isiku kaudu Turovski perekonnaga seos.

Üpris põhjalikult on juttu Turovski õpingutest ja sellest, kuidas ta on jõudnud just sinna, kuhu ta on jõudnud. Ohtrate nimedega vürtsitatult. Aga niipea, kui loomad sisse tulevad, läheb kohe käest ära. Siis on juttu rohkem nendest kui Turovskist endast. Viimane pikk peatükk aga räägib hoopis Madagaskarist.

Kokkuvõttes on tegu hästi tasakaalustatud raamatuga. Kujundusega on vaeva nähtud ja see on raamatut lehitsedes väga ilus, aga kipub vahel lugemist segama - must kaldkirjas tekst tumehallil taustal ei ole just üleliia loetav kooslus. Samas fotod ja Turovski enda joonistused on väga kenasti tekstiga kokku sobitatud.

Teised kirjutavad:
Arno Oja, Sirp
Jaan Martinson, Postimehe raamatublogi
Lugemik

Aleksei Turovski "Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias"

Aleksei Turovski kirjutab raamatus "Minu loomad" loomadest ja lindudest, "kes talle kõigepealt meelde tulid". Ikka neist, kes elavad Tallinna loomaaias. Kokku on portreteeritavaid üle kolmekümne. Raamatu esimesteks loomadeks on kass Vaska ja koer Johnny, kes on niisama huvitavad ja põnevad kui need teised - eksootilised ja kummalised. Lähenemine on eri loomade puhul veidi erinev - mõnes peatükis ta tõepoolest portreteerib konkreetset looma, kirjutab tema elust ja harjumustest, teisal aga kasutab looma kui liigi esindajat ja kirjutab hoopis loomaliigist üldiselt. Kuna inimesed armastavad väga võrrelda loomi iseendaga ja hinnata neid ja nende käitumist omaenda mõõdupuude järgi, siis teeb seda ka Turovski. Tema loomad mõtlevad ja suhtlevad. Seda nad teevad muidugi igal juhul, kuid siin on Turovski loomadele inimeste moodi sõnad suhu pannud, kui nii võib öelda.

Näiteks võib tuua tuur Astini:

Aga mida tähendab see, et ma olen Astini mängupartner? Seda, et ta tuleb ja teeb mulle ettepaneku: "Oleme kaks rüütlit, kes peavad nüüd kõikide reeglite kohaselt ühe vägeva turniiri." Miks? Esiteks selleks, et kogu maailm satuks vaimustusse. Teiseks saab niiviisi teada, kes meist on väärtuslikum sokk. Mina isiklikult ei pretendeeri parima soku tiitlile, vaid loovutan selle heameelega Astinile, sest mida mehisemalt ja vägevamalt ta ennast tunneb, seda suuremad on väljavaated, et loomaaed saab veel tema sigitatud poegi. (lk 25)

või

Inimestel on palju vanasõnu ja ütlemisi, milles loomi võrreldakse inimestega. Nii on lõvi tunnistatud loomade kuningaks. Kuid elevandid, kes elavad lõvidega samas piirkonnas, naeraksid ilmselt nädal aega järjepanu, kuuldes, et lõvi on loomade kuningas. Nende meelest on lõvi paras röövel, kes midagi tähtsat korda saata ei suuda. (lk 37)

või

Hüljes on tark ja ettevaatlik loom ning suurepärane ujuja, palju parem kui jääkaru. Kui karu püüaks hülgele järele ujuda, hüljes võib-olla sureks, kuid ainult naeru kätte. (lk 90)

Muidugi ei saa autor jätta kirjutamata ka inimestest, kes loomade kõrval alati eriti suure tarkusega ei hiilga. Nii näiteks ronisid kaks uljaspead hülgebasseini, kust nad tuli kahvadega välja õngitseda. Turovski rõhutab kogu aeg, et loom on ohtlik ainult siis, kui inimene tema reegleid ei järgi ja kui ta tunneb ennast ohustatuna. Üldise arvamuse kohaselt väga tigedaks ja ohtlikuks peetud ninasarvik pole seda üldsegi mitte, eriti Tallinna loomaaias elav Mörri. Kui talle süsti on vaja teha, mis pole eriti valus, kuid on ikkagi süst, siis mida teeb Mörri? Seisab vagusi ja ainult vaatab murelikult üle õla, et inimesele, kes talle süsti teeb, kogemata mitte jala peale astuda (k 118).

Raamatu sihtgrupiks on lapsed ja igal juhul on see tänuväärne teos - mitte kõik ei pääse loomaeda ekskursioonile, aga siit saab mitmekümne imetaja, roomaja, linnu ja vee-eluka kohta palju põnevat ja harivat teada. Rääkimata sellest, kuidas tuleb loomaaias käituda. Igal juhul on raamatut ka täiskasvanutel huvitav lugeda.

Teised kirjutavad:
Roheline värav

Ülo Russak "Nad kuuluvad maailmale"

"Nad kuuluvad maailmale" on Ülo Russaku koostatud kogumik Tallinna Loomaaia raudvara - Aleksei Turovski, Mati Kaalu ja Vladimir Fainšteini - räägitud/kirjutatud lugudest. See on kodumaine lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi raamatutele. Väga väärikas lisa. Mitme jutu kaudu annab Mati Kaal ülevaate loomaaia ajaloost, Turovski ja Fainštein sekundeerivad paladega juhtumustest loomaaia asukatega, nii kurbadest kui ka lõbusatest, sellest, kuidas loomi transporditakse ja mida kõike selle käigus juhtuda võib, aga ka loomakaitsjate tegevusest.

Kes loomaaia ajaloost siiani eriti palju ei teadnud, see saab Mati Kaalu hea huumoriga kirjutistest piisava ülevaate. Loomaaed loeb oma asutamisaastaks 1939. aastat. Terve peatükk on pühendatud loomaaia eelmisele direktorile Karoly Sternile. Minu mäletamise järgi on Mati Kaal ALATI loomaaia direktor olnud, viimased kolmkümmend viis aastat ometi. Ka raamatus märgitakse mitmel korrral, et loomaaias saavad töötada ja töötavad ainult suured entusiastid ja fanaatikud. Minu lugupidamine!

Omamoodi absurdne on lugeda nõukaaja veidrustest - kuidas sõja järel peeti loomaaia juhtimist karistuseks mõnele muus ametis läbipõrunud või võimudele halvasti silma jäänud tegelastele. Kuni lõpuks ka võim aru sai, et niimoodi loomaaeda juhtida ei saa ja ametisse leiti Karoly Stern, kelle töö võttis neljateist aasta pärast üle Mati Kaal. Esialgu asus loomaaed Kadriorus Lasnamäe nõlval väga kitsastes tingimustes. Alles kaheksakümnendatel kolis loomaaed oma praegusesse asukohta Veskimetsas. Kui palju aga loomaaia juhtkond selleks oma närve, aega ja kõike muud pidid kulutama, teavad nad ainult ise. Iseloomulik näide on tarade ehitamise tarvis puidu hankimine:

Siis aga kuuldi kusagilt, et öösel tuleb Karjalast Tallinna sadamasse laev puidulastiga. Just selliste plankudega, nagu meil hädasti vaja läks.
Loomulikult oli siis Ants Värnik koos veoautode karvaniga öösel sadamas kohal. Ise isiklikult esimesel autol, teatas ta, et tema on linnavalitsuse esindaja ning muud autod peavad esialgu ootama, ning hakkas puitu ära vedama. Hommikul jäid paljud organisatsioonid pika ninaga, aga nii see materjalide hankimine, kohalevedu ja ehitamine paralleelselt käisid. (lk 178)

Kogumiku esimene jutt on kohe täielik komm - Turovski kirjeldab selles, kuidas ta keset kõige pakaselisemat talveööd veoautokastis tiigrit läbi Venemaa vedas. Siin loos on nii põnevust kui ka huumorit, aga eelkõige räägib see lühike pala suhtlemisest inimese ja looma vahel. Tegelikult räägivad räägivad ka kõik teised lood suhtlemisest.

Igal loomal, nagu ka igal inimesel, on oma temperament, oma füüsilised iseärasused, oma käitumismaneerid ja kombed. Kõik loomad on huvitavad, nii liigid kui isendid on unikaalsed. Seepärast ei saa inimeste kombeid loomadele nii lihtsalt üle kanda - ütle mulle... ja ma ütlen sulle... (lk 60)

Üks peatükk on pühendatud elevant Carli hambaravile, teine jääkaru Franzile. Alles siit saab aimu, mida tema õnnetu surm loomaaia töötajale, kes oli jääkarupoja ise Franz Josephi maal püüdnud ja Tallinna toimetanud, teda seal kakskümmend aastat jälginud, tähendada võis. Nappidest reportaažidest, mida ajalehed toona tegid, seda tunnet ei leia.

Saame teada, et kotkad on õudsed pabistajad, hüsteeriani välja. Samas on öistel röövlindudel, kakulistel, lausa terasest närvid, vähemasti päeva ajal. Et madudele loomaaias nimesid ei panda, seda väga lihtsal põhjusel - madudel puudub keskkõrvakuulmine. Kuidas Puškini luule Turovski ja külastajad vihase šimpansi käest päästis. Loomaaialoom unustab ruttu, et ta puuris on ja elab seal oma igapäevast elu. Tema probleemiks pole teda ümbritsevad piirded, vaid sisustamata vaba aeg. Õnneks tuleb iga päev loomadele ennast näitama palju erinevaid inimesi (lk 209).

See on raamat, mis ühest küljest meelelahutuslik ja põnev, samas hariv ja igal juhul kantud suurest armastusest ja murest meie maa, loomade ja Tallinna loomaaia pärast. Kes on nautinud tuntud loomaaiapidaja Gerald Durrelli raamatuid, sellele kohustuslik. Kodumaine kogumik alla ei jää.

Teised kirjutavad:
Oop, Raamatumaailm