pühapäev, 20. veebruar 2011

Aino Pervik "Matlena teekond"


Matlena (rõhk esimesel silbil) on Aino Perviku vaarvanaema. Vaarvanaemal on vaja minna pealinna tooma oma Krimmi sõjas kadunuks jäänud mehe surmatunnistust, sest muidu ei pane kirikuõpetaja teda vaarvanaisa Alleksiga paari, aga laps juba tulemas. Ja ilma paariminemiseta ei saa külas last saada. Sest küla ei salli selliseid asju, mis tema tavadest ja arusaamadest kõrvale kalduvad. Milles aga laps süüdi, et tema vanemate patud tema peale nuheldakse. Nii et kuigi hirm on suur, tuleb minna suurde ja võõrasse linna.
Vaarvanaema patt on nüüd paljalt paberi taga. Kui on paber, ei pane Jumalgi pahaks, vaid võtab pühasse abiellu vastu. Kui on paberiga lesknaine, siis võib uut elu õnnistada, siis saab vanem patust puhtaks ja laps on küla ees õige. Nii on küla tahtmine: et oleks paber.
Praegu on muud paberid, kuid paberid ikka. Paberi peal peaks siis olema tõde näha.
Või ta on. Küla tahtmine on näha, see ongi kogu tõde. (lk 48)
Sujuvalt vaheldub minajutustaja, kord on see Aino, kord Matlena, siis räägitakse Matlenast kolmandas isikus. Vahel ei saagi aru, kus algab Matlena mõte ja kus lõpeb autori oma. Aga see ei olegi oluline, sest teda ja tema lapsi ning lapselapsigi ühendab Matlenaga nähtamatu side. Ikka vaarvanemast põlvnevad lapselapsed, üks ja sama niit on meil peos olnud.

Aino tahaks olla sealsamas Pika Jala nurga peal, kus Matlena üles Toompeale kõndimiseks julgust kogub, et teda toetada. Peab ju olema võimalik ka tulevikust end tunda anda, mõistagi mitte lihas ja luus, vaid ikka mõttes.

Jutustus on lühike, vaevalt 70 lehekülge pisikeses formaadis. See on nagu mõtisklus elu pidevuse ja jätkuvuse üle. Selle üle, kuidas praegu on kõik nii teistmoodi ja nii palju kergem, aga kas ka lihtsam? Lisaks on see ka minevikus toimuv lugu, konkreetne asi - kirjeldus Matlena teekonnast pealinna päästva paberi järgi. Nii palju asju nii vähese sees. Lugu on isiklik, perekonnapärimus ja Pervik on selle pihtimuslikku ja poeetilisse vormi valanud. Kuid nagu autor kirjutab, siis ega ta peale ettekujutluse muud ei teagi, oli see lugu siis ülepea nõnda, nagu ta arvab, või oli see kuidagi teisiti. Oli see siis kuidas ta oli, ilus on seda nüüd lugeda.

Teised kirjutavad:
Rein Veidemann, Postimees
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"
Holger Kaints, Sirp
Intervjuu autoriga, EPL
Liivametsa lugemised
Nõudmiseni

kolmapäev, 16. veebruar 2011

Maputše, kes ronis vulkaanile

Maputše, kes ronis vulkaanile, on kogumik Tšiili indiaanlaste muinasjutte. 

Huh, Tšiili indiaanlaste muinasjutud on veel koledamad kui tšuktside omad. Raamatus on sobivalt märgitud, et mõeldud täiskasvanuile ja vanemale koolieale. Üks tapmine ja võõra vara kokkukrahmamine käib kogu aeg. Kahjuks ei ole eurooplaste-eelseid muinasjutte eriti säilinud ja enamiku muinasjuttude süžeed on sarnased neile, mida meiegi teame - ahjualune ja kolme venna seiklused ja printsesside päästmine lohe käest ja muu selline. Printsesside asemel on lihtsalt imeilusad indiaanineiud ja lohede asemel koledad tšerruuved, kes elavad vulkaanide otsas ja inimesi söövad. Rebasel õmmeldakse suu kinni ja siis pritsib skunk talle oma haisvat vedelikku näkku ja rebane sureb hoopis ära, lõigatakse küljest kehaosi ja isa laseb oma tütred tappa lihtsalt sellepärast, et nende mehed ülesande täitmiselt koju ei tulnud.
Rebane ja skunk
Ükskord oli nii, et rebane ja skunk läksid vulkaanile hobust otsima. Vulkaanil hakkas lund sadama. Neil oli vaevalt pool teed käidud, kui äkitselt tuli pimedus peale. Ärbeldes tegi rebane skungile ettepaneku:
"Veame õige selle peale kihla, kes meist esimesena ära külmub."
Skunk kostis:
"Küll sina juba külmud. Võitja võtab kaotajal naha maha ja saab ka hobuse endale."
Siis kaevasid nad ennast mõlemad lume sisse. Iga silmapilgu järel päris üks teiselt, kas too on juba ära külmunud.
"Kuidas käbarad käivad?" küsis rebane.
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Natukese aja pärast päris skunk omakorda rebaselt:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?" küsis rebane vastu.
Veidi hiljem küsis rebane uuesti:
"Kuidas käbarad käivad, skunk?"
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Siis küsis skunk omakorda:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?"
Rebane oligi juba külmast kange, ta hääl värises. Natuke aega hiljem küsis skunk veel üks kord:
"Kuidas läheb, reinuvader?"
Rebane ei kõssanudki. Siis läks skunk rebase juurde ja nägi, et surnud ta oligi. Ta võttis tal naha maha ja sai hobuse ka endale. Nüüd ei ela ta seal enam ammugi.
Lool lõpp. (lk 53-54)
Ja veel - olid ajad, kus muinasjutte tõlkisid tunnustatud tõlkijad ja luuletajad - näiteks Tšuktsi kogumiku Andres Ehin ja selle siin Jüri Talvet.

pühapäev, 13. veebruar 2011

Rohke Debelakk "Õigus ja tõde"

Olen Rohke Debelaki, Gaute Kivistiku ning Eino ja Einar Süggu talendi pikaaegne austaja. "Õigus ja tõde" koondab viieteistkümne aasta parimaid libauudiseid ja natuke veel. Kui uudistelugemine ära tüütab - ja kes see ikka jaksab kümme lehekülge järjest uudiseid lugeda - on vahele pikitud pikemad lõigud eestlaste elulaadist ja need on raamatu hea osa. Parim osa ei saa öelda, sest eelkõige on "Õigus ja tõde" ikkagi libauudisteraamat. Kuid need eestlasi tutvustavad lood on suurepärane õppematerjal igale ennast liiga tõsiselt võtvale eestlasele. Debelakk tutvustab meie traditsioonilisi rahvapille (parmupill, torupill, kivipill), laulupidude traditsiooni, vana aja reklaamvõtteid (reklaamid seoti loomade külge ja kui siis naaberküla mees looma maha lasi, sai kogu pere reklaami lugeda) ja palju muud.
Näiteks on Eestis ajast aega levinud komme, et talvel vilja ei külvata; usuti, et saak võib tulla väikene. Talvel olid eestlastel teised hobid. Võtame mujal maailmas üsna vähe levinud kombe - jääpankadel sõitmise. Kui jää jõgedel, järvedel ja merelahtedel on vähemalt poole sentimeetri paksune, lähevad tuhanded inimesed jääle ja puurivad sinna auke. Lõpuks tuulte ja teiste loodusjõudude mõjul murdub kord suurem, kord väiksem jääpank lahti ja hakkab triivima, kuhu laine loksub ja vool viib. Inimesed jääl sisustavad aega kalapüügi ja SOS-signaalide saatmisega. Lõpuks on aktsiooni kaasatud päästehelikopterid ja rannavalvepaadid, meedia teeb otseülekandeid ja rahvas sõlmib kihlveokontorites kihlvedusid, milline jääpank kui kaugele jõuab. (lk 171)
Debelaki uudiste ülesehitus on ju teada, enamasti põhineb see keelemängudel, kus sõnal või väljendil on mitu tähendust. Ka absurdihuumori sõpradele on pisut, eriti poliitikuid ja nende otsuseid puudutavates uudistes, kus libauudise saamiseks ei olegi tihtipeale palju muud tarvis, kui päris uudis ümber jutustada.
On valmimas ajuvabaduse väljaku detailplaneering.
*
Tõdvas toimus eile üle-eestiline raamatupidajate ja koerapidajate töökohtumine. 11 tundi kestnud nõupidamise vältel jõuti tõdemuseni, et raamatupidajatel ja koerapidajatel ühiseid huvisid, kokkupuutepunkte ja muresid ei ole. Järgmine kohtumine on planeeritud augustikuusse.
*
Algab varimetsa müük variisikutele
*
Et ei unuks
Rahandusministeerium tuletab meelde, et kes teisele auku kaevab, see peab maksma tulumaksu ja sotsiaalmaksu ja igal juhul siiski käibemaksu. Viimase kolme kuu jooksul on täheldatud, et auke kaevatakse, aga makse ei laeku.
*
Uus tegija laenumaastikul - hauakambrilaen.
*
Tähtpäevi
Eesti esimese ärkamisaja tuntuim trompetist Paul Haavariiv saab täna sajakiloseks.
*
Teadusevallast
Rühm teadlasi Keeniast, Poolast ja Belgiast on kindlaks teinud, et kui minna maja katusele ja hakata korstnasse karjuma, siis kutsutakse hiljemalt 15 minuti pärast politsei. Katsed kestsid kolm aastat.
*
Ilmast
Uudiste lõpuks räägime Ilmast. Ilma sündis 1967. aastal Pärnumaal Suigu külas kaluri tütrena. 1998. aastal kolis Ilma elama Tartusse ja ostis endale süüa. Alates 2005. aastast töötab Ilma Tartu san-epidemioloogia jaamas ja tema tervis on, tänu taevale, hea.
Kui millegi kallal norida, siis kujunduse üle. Tekstid on kenasti liigendatud, kastidesse jaotatud ja omavahel eristatud, vahel Andres Varustini ja Piret Räni joonistused, kuid suurem osa tekstidest on sellises kribukirjas, et minusugusele paljukasutatud silmadega lugejale valmistas see juba raskusi. Ühtlasi ei ole "Õigus ja tõde" ühekorraga läbilugemiseks, sest niimoodi tekib kiiresti küllastus, kuid paari lehekülje kaupa mekutada ja head tuju jätkub mitmeks õhtuks või hommikuks.

Teised:
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"

kolmapäev, 2. veebruar 2011

Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud" on mõnus ja muhe raamat. Ometi ei räägi Claesson siin mõnusatel ja muhedatel teemadel. Räägib hoopis üksiolemisest, vananemisest, haigusest ja surmast. Viis, kuidas kirjanik neid teemasid edasi annab, on muhe ja mõnus. Ja muhe ja mõnus on seda kõike lugeda. "Sina maga, mina pesen nõud" on üks Claessoni viimaseid romaane ja kirjutatud kolmkümmend kuus aastat pärast "Kes armastab Yngve Frejd", stiil aga pole muutunud. Samasugune voolav ja voogav tekst, ilma jutumärkideta otsekõne, palju pikki rindlauseid - just minu maitse.

Claessonile iseloomulikult (teen kaugeleulatuvaid järeldusi kahe raamatu lugemise põhjal) on siin triviaalsed argivestlused ja -tegevused. Muruniidukile ja muruniitmisele on pühendatud terve peatükk.
Mul on suurepärane muruniiduk, punakasoranž, bensiinimootori ja süütevõtmega. Lihtsa kangi abil saab paika panna soovitava niitmiskõrguse, aga kõige geniaalsem on selle muruniiduki puhul see, et ühe veelgi lihtsama kangi abil saab reguleerida niiduki kiirust. Kiire tempo pensionäride jaoks, kes on käinud matkamas, kuulunud karskusseltsi ja pole iial ka mitte salamahti suitsetanud, ja siis tempo, mis minule sobib. Aeglane inglise valss. See tempo on ette nähtud inimestele, kes on suitsetanud filtrita sigarette ja joonud ilma filtrita ja on oma põlved ära kurnanud, kuna on mõelnud rohkem naistele kui oma tervisele. Niisiis neile, kes statistliliselt võtes on surnud. See on tempo, mida mina pean hoidma. (lk 34)
Peategelane on äsja pensioniealiseks saanud mees, kes tunneb, et peaks nüüd kuidagi teisiti olema, käituma ja tundma - pensionär ju ometi. Kuigi paadunud linnamees, kolib ta elama oma lapsepõlvekoju maal, kus senini vaid suvesid veetnud ja teeb taastutvust naabrinaisega, kes hiljuti oma mehe mattis. Tekst on täis meenutusi, tervameelsusi, tsitaate ja mõtisklusi. Otseselt midagi nagu ei toimugi ja vahel on raske aru saada, kas tegevus toimub nüüd või ainult peategelase peas.
Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud. (lk 99)
Tõlkinud Ülev Aaloe 

Teised kirjutavad:
Kirjandus on retk tõe leidmiseks
Peeter Helme, Sirp
Anu Saluäär, Postimees
Sehkendaja
Nõudmiseni

teisipäev, 1. veebruar 2011

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kunstniku ja kirjaniku Stig Claessoni 1968. aastal ilmunud jutustus "Kes armastab Yngve Frejd" kujunes Rootsis kultusraamatuks. Tegevus toimub 50ndate kesk-Rootsis, kus põlistalude elanikud ja omanikud ajale jalgu jääma hakkavad. Keset metsa asuvas talus elav vana kingsepp otsustab pensionile minna, sest "tema on oma töö teinud", aga peapõhjus on ikkagi see, et tööd enam ei ole, inimesed viivad oma jalanõud parandada suurde linna ja ega neid ümberkaudu enam nii palju järgi jäänud polegi. Hetkemõtte ajel paneb ta oma teeäärsele postkastile sildi Muistis. Sest kahe naabertalu eakad elanikud tunnevad, et käivad oma vanas talukohas ringi kui muistised. Silt aga meelitab talu juurest läbi astuma juhuslikke turiste muistist vaatama ja vanamehed mõtlevad välja loo lähedusse maetud viikingist. Tegelikult näitavad nad sauniku Yngve Frej vana majaaset. Naljaka sekeldamise taustal aga räägib Claesson tõsise loo talude tühjaksjäämisest, traditsioonilise elukorralduse murenemisest ja uue pealetungist. Claessoni stiil pidi teose ilmumise ajal väga uuenduslikuna näima. Lakoonilised laused, markeerimata otsekõne (kas see oli nüüd õigesti öeldud? Jutumärke ei olnud, noh), kordused.
Ei, ei mingeid uudiseid.
Pole mingit meelelahutust, mingeid uudiseid nendele unustatutele, kes on oma töö teinud. 
Nad on oma töö teinud ja kõige selle hoole ja kõige selle vaeva tulemuseks on ainult vaikus. Mis loomulikult ei olnud nii  mõeldud. Ja ometi on kõik just täpselt nii läinud, nagu minema pidi, asi on ainult selles, et meie metsade möödanikurahva meelest tundub see arusaamatu. Arusaamatu sellepärast, et nemad ei jõudnud teistele järele, tõrkusid mõistmast ja tõrkusid elupaika vahetamast.
Niivõrd suur on armastus mõne tündrimaa kiviste karjamaade ja ühe hektari metsa vastu, et see on võimalik. Nii suureks kasvab armastus ühe lootusetu maalapi vastu keset metsa.
Seda on raske mõista, kui te kujutlete, et siin on alati kõik nii välja näinud nagu praegu.
See pole alati nii välja näinud.
Aga praegu näeb see niimoodi välja ja selle järgi me peame ennast seadma. (lk 11)
Jutustuse Yngve Frej oli vana soldat, kes oma nime sai samanimelise kuulsa sõjalaeva järgi, kuid mütoloogias oli Yngve Frej ka viljakusjumal ja kuningasoo alusepanija. Seega on jutustuse pealkiri sümboolne küsimus oma maa kohta.

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Lugemik