Neil Gaiman "Anansi Boys"

Neil Gaiman oma tuttavas headuses. "Anansi Boys" on komöödia, kus reaalsus seguneb müütide, legendide ja lugudega, mis peaksid olema täiesti ebausutavad, kuid Gaimani raamatus sobib kõik omavahel kokku ja tundub täiesti loogiline. Fat Charlie Nancy saab pärast oma isa surma teada, et see oli tegelikult ämblikjumal Anansi ja et tal on vend, kellest tal siiani aimugi ei olnud. Kui ta venna ettevaatamatult välja kutsub, pöörab see tema elu pea peale. Lühikese aja jooksul jääb Fat Charlie ilma oma tööst ja pruudist ning satub politseiuurimise alla.

Ämblik Anansi on Aafrika mütoloogias trikster - see kes teistele vingerpussi mängib ja ise alati puhtalt välja tuleb. Maailma alguses kuulusid kõik lood Tiigrile, need olid julmad ja sünged ja ka maailm oli seetõttu julm ja sünge. Aga siis sai need omale Anansi ja kõik lood, mida inimesed edaspidi rääkisid, muutusid Anansi lugudeks ja maailmast sai hulga rõõmsam paik. Jutud on nagu ämblikuvõrk, kõik omavahel seotud ja kõik niidid viivad vältimatult ühte kohta - võrgu keskele, sest keskpaik on lõpp. Iga inimene on niit jutus.

Raamat, mida oli rõõm lugeda. Naljakas, positiivne, absurdne, kuid mitte ebaloogiline. Hulga toredate tegelastega ja tegevuspaikadega. Teose viimane kolmandik on küll palju süngemas toonis kirjutatud ja ulatub lausa õuduseni välja, kuid nagu komöödias ikka, saavad tegelased lõpuks selle, mida nad vajavad ja kõik on õnnelikud ja head.

Fat Charlie was thirsty and his head hurt and mouth tasted evil and his eyes were too tight in his head and his teeth twinged and his stomach burned and his back was aching in a way that started around his knees and went up to his forehead and his brains had been removed and replaced with cotton balls and needles and pins which was why it hurt to try and think, and his eyes were not just too tight in his head but they must have rolled out in the night and been reattached with roofing nails; and now he noticed that anything louder than the gentle Brownian motion of air molecules drifting softly past each other was above his pain threshold. Also, he wished he were dead.

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Mareki asjad
loterii
Baas 
Fantaasiajuttude muljed

Järgmise lõigu raamatust (lk 186-188) tõlkisin päris ise (ilukirjandustõlke koolituse tarbeks):

Just nagu "Macbethis“, mõtles Paks Charlie tund aega hiljem: kui Macbethi nõiad oleksid olnud neli väikest vana naist ja kui nõiajoogi segamise ja hirmsate loitsude manamise asemel oleksid nad lihtsalt kutsunud Macbethi sisse ja toitnud teda kalkuni ja riisi ja hernestega, mis olid jaotatud valgetele portselantaldrikutele puna-valgemustrilise plastlaudlina peal, rääkimata maguskartulipudingist ja vürtsikast kapsast, ja julgustanud teda võtma veel ühe taldrikutäie, ja siis veel ühe ja siis, kui Macbeth oleks teatanud, et ei, ta täis on lõhkemiseni ja kõige nimel vannutab, ei süüa rohkem suuda, oleksid nõiad talle sisse surunud veel nende oma erilise saare riisimagustoidu ja suure lõigu missis Bustamonte kuulsat ananassi-pahupidikooki, oleks see olnud täpselt nagu „Macbethis“.

„Niisiis,“ ütles missis Dunwiddy ja pühkis suunurgast ananassi-pahupidikoogi puru, „Saan aru, et su vend tuli sulle külla.“

„Jah. Ma rääkisin ämblikuga. Kujutan ette, et see oli mu oma viga. Ma ei uskunud, et midagi võiks üldse juhtuda.“

Laua ümber kõlasid tst, phh ja tat-tat, kui missis Higgler ja missis Dunwiddy ja missis Bustamonte ja miss Noles keelt laksutasid ning pead vangutasid. „Ta ütles alati, et sina oled neist kahest rumalam,“ lausus miss Noles, „Sinu isa muidugi. Ma ei uskunud teda.“

„No kust mina seda teadma pidin?“ protesteeris Paks Charlie. “Mitte et mu vanemad oleksid kunagi öelnud: „Muuseas, poeg, sul on vend, kellest sa midagi ei tea. Kutsu ta oma ellu ja ta saadab sind politseiuurimise alla, ta magab su pruudiga, ta mitte lihtsalt ei koli sinu juurde vaid toob su vabasse tuppa kaasa terve maja. Ja ta teeb sulle ajupesu ja teeb nii, et sa lähed kinno ja kulutad terve öö selleks, et koduteed leida ja...”” ta peatus. Selle põhjuseks oli viis, kuidas nad teda vaatasid.

Ümber laua keerles ohe. See veeres missis Higgleri juurest miss Nolesini ja edasi missis Bustamonteni kuni jõudis missis Dunwiddy’ni. See oli äärmiselt rahutukstegev ja üsna õudne, kuid missis Bustamonte röhatas ja lõhkus nii kogu mulje.

„Mis sa siis tahad?“ küsis missis Dunwiddy. „Ütle, mis sa tahad.“

Paks Charlie mõtles missis Dunwiddy tillukeses söögitoas selle üle, mida ta siis tahab. Akna taga hajus päevavalgus mahedaks videvikuks.

”Ta on teinud minu elust õuduka,“ ütles Paks Charlie. „Ma tahan, et te teeksite nii, et ta ära läheks. Lihtsalt ära. Kas te saate seda teha?“

Kolm nooremat naist ei lausunud midagi. Nad lihtsalt vaatasid missis Dunwiddy otsa.

„Me tegelikult ei saa teda ära ajada,“ lausus missis Dunwiddy. „Me juba...“, ta peatus ning ütles, „Vaata, me oleme juba teinud kõik, mis me teha saime, mõistad?“

Paksu Charlie tunnustuseks tuleb öelda, et ta – kuigi sügaval sisimas oleks ta seda tahtnud – ei puhkenud nutma, ei hakanud ulguma ega vajunud kokku nagu kehvasti väljakukkunud suflee. Ta vaid noogutas. „Hästi,“ ütles ta. „Palun vabandust, et teid kõiki tülitasin. Tänan õhtusöögi eest.“

„Me ei saa teda ära ajada,“ lausus missis Dunwiddy, vanad pruunid silmad pudelipõhja-paksuste prilliklaaside taga peaaegu mustad. „Aga me saame saata sind selle juurde, kes saab.“