Reede, 27. juuni 2014

Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Jõudsin Jeanette Wintersonini kogemata. Ma olin küll tema neli raamatut omale riiulisse ostnud ja vahel ka nende lugemise peale mõelnud, aga ta tuli minu juurde just nüüd ja just praegu.

Kirg
Tuletornipidamine
Kivist jumalad
Apelsinid pole ainsad viljad

Kõik need neli teost on täiesti erineva süžeega ja ometi nii sarnased. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding.

Omaelulooline "Apelsinid pole ainsad viljad" on Wintersoni debüütromaan, mis ta tuntuks tegi. Ja kuigi on kurdetud, et pole nagu õiget narratiivi ja sisu, siis minu jaoks oli seda piisavalt. See teos rääkis eelkõige vajadusest olla mõistetud, kuhugi kuuluda ja võimalusest või võimatusest olla teistsugune.

"Kivist jumalad" on hoiatusulme, mida ma lugesin naudinguga. Kuid kui pärast teose käestpanemist järele mõtlema hakkasin, siis leidsin, et sisu ei istunud mulle tegelikult eriti. Winterson kirjeldab maailma, kus inimesed ei oska elada jätkusuutlikult, niimoodi, et meie planeet kannatada ei saaks. Ja vahet pole, et aega mõõdetakse miljonites aastates, inimesed on kõigil ajastutel, planeetidel või paikades ühesugused. Lootust ei ole ja ei tule. Ausalt öeldes jättis suhteliselt külmaks. Aga jällegi - viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Võrreldes "Kire" ja "Tuletornipidamisega" jääb see teos minu jaoks tagaplaanile.

Lood. Winterson on lugudejutustaja. Eriti on lugusid täis "Tuletornipidamine", mis räägib üheaegselt nii 19. sajandil elanud Babel Darki kahestunud elust kui ka tüdrukust, kes kasvas üles tuletornis Pew juures ja õppis seal nii tuletornipidamist kui ka lugude jutustamist.

Aga kõigepalt oli "Kirg". Lugu, mis seob enda sisse maailma, kus valitsevad tunded ja mitte niisama tunded, vaid sellised, mis tõstavad kõrgustesse ja varastavad südameid, kus armastus võib muutuda vihkamiseks, mis on määratu ja meeletu. Kus armastus on kirg ja vihkamine kinnismõte. Napoleoni armee sõdur Henri, kelle armastusest Napoleoni vastu sai vihkamine, Veneetsia paadimehe tütar Villanelle, kelle elu juhtis kirg ja süda. Iga lause on omaette maailm ja maailm mahub ühte lausesse. Lihtsalt loed ja kaod sõnade voogudesse.

Winterson räägib lugusid. Ja ma usun teda.

Saabudes Veneetsiasse meritsi, nagu seda peakski tegema, näib, nagu tõuseks eespool üles väljamõeldud linn ja väreleks õhus. 
Selles nõiutud linnas tunduvad kõik asjad võimalikud olevat. Aeg peatub. Südamed löövad. Tõelise maailma seadused on ajutiselt katkestatud. Jumal istub sarikatel ja pilkab kuradit ja kurat müksab Jumalat sabaga. Nõnda on see alati olnud. Räägitakse, et paadimeestel on ujulestadega jalad ja kerjus ütleb, et ta nägi noort meest vee peal kõndimas. 
Kui sa peaksid mind jätma, muutub mu süda veeks ja voolab minema.
Suure kella maurid viibutavad haamrid tagasi ja löövad kordamööda. Varsti tunglevad väljakul kehad, nende soe hingeõhk tõuseb üles ning moodustab pea kohal väikesi pilvi. Minu hingeõhk tuhiseb otse minu ette nagu tuld purskaval draakonil. Esiisad hõikavad üle vete ja Püha Markuse orel alustab. Jäätumise ja sulamise vahel. Armastuse ja meeleheite vahel. Hirmu ja seksi vahel on kirg. Mu aerud lebavad vee peal. On uusaastahommik, 1805.  
(Kirg, lk 87)
*
PEW, MIKS MINU EMA ISAGA EI ABIELLUNUD? 
Tal polnud selleks aega. Isa tuli ja läks. 
Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud? 
Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad. 
Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt. 
See ei loe. Sina räägi neile tõtt. 
Mida sa sellega mõtled? 
Sa ei saa olla teise inimese ausus, lapseke, aga sa saad olla iseenda ausus. 
Mida ma siis ütlema pean? 
Millal? 
Kui ma kedagi armastan? 
Seda peadki ütlema.   
(Tuletornipidamine, lk 70)

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Kolmapäev, 18. juuni 2014

Üks lugu. Raamatukogust ja Veneetsiast. Ilma lõputa.

JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, PEW.
Missugune lugu, lapsuke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.

Kõik lood elus on omavahel seotud. Ja ühelgi neist pole algust ega lõppu, isegi keskpaiga leidmine on kahtlane. Mul on neli Jeanette Wintersoni teost, seisavad juba aastaid riiulis. Veetsin neli päeva Veneetsias. Kõigepealt avastasin LibraryThingi. Ei, kõigepealt loobusin Facebookist. Ei, enne seda ostsin omale uue arvuti. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg.

Ühesõnaga, loobusin Facebookist. Sellest kohutavast aja- ja ajuröövlist. Kuna mulle tundus, et ma mitte midagi muud enam ei teegi, siis tuli ette võtta radikaalseid samme. Aga mida teha kogu selle vaba ajaga, mille oled harjunud õhtuti arvuti taga veetma? Siin tuli appi uus arvuti ja LibraryThing. Kuna uus arvuti ei toeta minu raamatukoguprogrammi, pidin oma virtuaalse raamatukogu hoidmiseks midagi uut välja mõtlema. Leidsin LibraryThingi.

LibraryThing on online raamatukogu, mille koostavad selle kasutajad. Sa saad luua omale profiili (kas avaliku või peidetud) ja lisada andmebaasi kõik oma raamatud. Kui tahad, saad suhelda teiste kasutajatega foorumite kaudu või otse. Sa saad hinnata oma raamatuid, rühmitada nad kollektsioonidesse ja sildistada. Sa saad neile ligi igast netiühendusega arvutist. Sa saad otsida nii oma raamatukogu kui ka kogu baasi hulgast. Kuni 200 raamatut saab lisada tasuta, aga eluaegse kasutamisõiguse saab osta 25 USD eest.

Raamatute lisamine on lihtne - otsida saab üle maailma umbes seitsmesaja raamatukogu andmebaasist, sealhulgas meie ESTER, Tartu Ülikooli raamatukogu ja ELNET, muidugi ka Amazon, Library of Congress jne. Lisada saab raamatuid ükshaaval, importida korraga või kasutada näiteks oma telefoni ribakoodi lugejat. Hetkel on probleem selles, et ESTERi kataloogi link ei tööta hästi ja seega leiab otsing ainult need raamatud, mida on varem juba otsitud. Iga sinu lisatud raamat ühendab sind teiste LT kasutajatega "teose" kaudu. Ehk siis Agatha Christie "Murder in the Orient Express", selle eestikeelne tõlge "Mõrv Idaekspressis" ja prantsuskeelne "Le Crime de l'Orient-Express" on üks teos, aga erinevad väljaanded. Selline süsteem võimaldab esiteks hoida erinevate kirjete hulka kontrolli alla, aga kasutaja jaoks on väärtus eelkõige teabe hulgas. Teose lehelt leiad oma raamatu kohta teiste kasutajate hinnagud, soovitused ja arvustused, lisaks saab igaüks lisada teose juurde sellist teavet nagu sari, esmatrüki aeg ja koht, tegevuspaigad, olulised tegelased ja sündmused, auhinnad, avalause ja lõpulause ja veel muudki.

Mis sellel kõigel ikkagi Facebookiga tegemist on? Eelkõige seda, et õhtud olid taas sisustatud - kuna minu andmebaasi ja LibraryThingi andmed on erinevad, pidin käsitsi ükshaaval üle käima kõik oma 1400 raamatut. Lisama need andmed, mida ei eksporditud, puuduolevad kaanepildid ja paljud raamatud käsitsi LibraryThingi "teose" süsteemiga ühendama. Ehk viimase kahe kuu õhtud olid taas arvutiga sisustatud. Nüüd on minu baas valmis - kõik mu raamatud mulle vajaliku teabega baasis, jagatud kollektsioonidesse, lisasin ka e-raamatud ja eraldi kollektsiooni need teosed, mida olen lugenud, aga ei oma. Taas on käes küsimus - mida õhtul teha? Vastus on muidugi lihtsamast lihtsam - lugeda raamatuid. Nii olengi nädalaga läbi lugenud neli raamatut. Wintersoni oma. Rohkem mul neid kodus ei ole.

Kuna LT näol tegemist on tohutu andmekogumiga, siis võimaldab see anda soovitusi. Paljude raamatute kohta saab pärida "Kas see mulle meeldiks?", samuti jagab LT automaatseid soovitusi sinu raamatukogus olevate raamatute põhjal, ka saavad seda teha teised kasutajad. Veel kogub ta statistikat. Näiteks sain teada, et minu raamatute arvestuslik kaal on 411,2 kg, ruumi võtavad nad 14,8 vannitäit, kõige lühemas raamatus on 6 lk ja kui kõik raamatud üksteise otsa laduda, siis on virn peaaegu sama kõrge kui Taj Mahal.

Aga Veneetsia? LibraryThingis saab erinevate parameetrite järgi otsida. Mis toobki mind algusesse tagasi, Jeanette Wintersoni juurde. Otsisin oma kogust raamatuid, mille tegevus toimuks Veneetsias. Kõigepealt leidsin muidugi "Surma Veneetsias", aga see tundus hetkel liiga raskepärane. Lugesin Alfred de Musset' "Tiziani poega", Gerald Durrelli "Public School'i haridust", aga nimekirjas oli ka Jeanette Wintersoni "Kirg". Ja taas algusesse. Kui ma ei oleks omale uut arvutit ostnud, poleks ma Jeanette Wintersonini jõudnud. Mitte praegu. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg. Aga see on juba teine lugu.

Neljapäev, 5. juuni 2014

Teisipäev, 3. juuni 2014

Ben Okri "Jumalaid hämmastades"


Ben Okri (1959) on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Niimoodi on kirjas HeadRead kirjandusfestivali tutvustuses. Okri osales selle aasta festivalil ja rääkis Kloostri aidas juttu Mathuraga, kes on tema kaks viimast eestindust tõlkinud. Pean tunnistama, mina polnud temast varem midagi kuulnud. Aga pärast tema kuulmist, õigemini kuulamist teadsin, et siin on midagi, millega kindlasti tutvuma pean.

Okri on üles kasvanud suulise pärimuse maailmas. Ta mäletab, kuidas tema isa ja onu lugusid rääkisid. Jutuvestja aga ei ole niisama sõnade edasiandja. Jutuvestja on lugu ise. Kui ta räägib näiteks krokodillist, siis ta nagu muutubki ise sellesarnaseks ja kui läbi tema suu räägib kotkas, siis ta kasvab ja muutub kotkasarnaseks ja tema selja taga võib näha tiivanukke. Jutustaja ei istu ju staatiliselt paigal, ta žestikuleerib, teeb hääli, liigutab keha. Kogu tema miimika ja keha on loo teenistuses. Aga kui sa lugu paberile kirjutad, siis sa ei saa sinna kirjutada, et kui üks virutab teisele rusikaga kõhtu, siis kostis “põmm”. Kirjalik tekst töötab hoopis teistmoodi. Suuline ja kirjalik loojutustamine on kaks täiesti erinevat kommunikatsiooniviisi. Ja see on Okrile probleeme tekitanud, et ta ei saa paberil anda edasi lugu niimoodi, nagu see tema peas on. Kusjuures tema tuttavatel inglise või ameerika kirjanikel seda muret ei ole. Neil ei ole sellist kogemust või taaka, kuidas võtta.

Okri rääkis, et tema arvates ei ole lugudel algust ega lõppu, ega ka keskkohta. Sest kuhu sa selle alguse paned? Inimese sünd? Aga enne seda sündi oli sündinud üks teine inimene, kes selle siin sünnitas ja nii edasi. Või siis “poiss kohtab tüdrukut” lood - kus need lõpevad? Enamasti lõpetatakse need abiellumisega “and they lived happily ever after”. Kuid on see siis ikkagi lõpp? Ja kus see keskkoht veel olema peaks? Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg, maailm on pidevas liikumises ja muutumises.

Tundsin, kuidas minu ees oleks nagu uks avanenud. Miks ei ole keegi varem midagi sellist rääkinud? Olen alati tundnud, kui ahistavad on reeglid ja vormipiirangud. Et lool peab olema sissejuhatus ja arendus ja selge lõpp. Ei pea! Lugudel ei ole sissejuhatust ja lõppu, lood elavad pidevalt edasi, ja nad on kogu aeg olemas olnud.


Okri loomingus on ka maagiline element, millega ta nõustub, kuid - tema arvates saavad inimesest nõidusest aru liiga kitsalt. Seda peetakse millekski, mis on fantastiline - kübarast nõiutakse välja hiir, hiir muudetakse kassiks, kass koeraks ja koerast saab jälle kübar. See ei ole nõidus. Nõidus on see, kui sa kõnnid tänaval ja kohtad seal kedagi, kes äkitselt täidab sinu südame valguse ja õnnetundega. Mitte midagi ei ole muutnud - õhk sinu ümber on ikka seesama, linnud ja puud ja põõsad, aga ometi on sinu sees midagi täielikult muutnud - sa oled õnnelik, sa tunned, kuidas su südant täidab armastus. Ja seda teeb lihtsalt üks inimene. Maagia on meie sees ja meie ümber kogu aeg. Me peame selle vaid ära tundma. Sama kehtib ka armastuse kohta. See on kogu aeg ja igal pool olemas. Ega muidu ei oleks armastus kõige enam kasutatud teema kirjanduses, kunstis ja muusikas. Midagi peab seal olema, et me seda nii oluliseks peame.

Inimesed keskenduvad tihti vaid sellele, mis on nähtav - iseloom, välimus, väline kuju. Aga kui palju tähtsam on kõik see, mida me silmaga ei näe. Sest seda on ju palju rohkem. Kõik, mis on väljaspool meid, meie ja teiste inimeste või esemete vahel, on nähtamatu. Mis ei tähenda, et seal on tühjus. Seal on teine maailm, nähtamatu maailm. Mis on võrratult olulisem, kui see, mida me silmaga näha saame. Selle teemaga tegelebki ta eesti keelde tõlgitud raamatus “Jumalaid hämmastades”.

Raamatute tõlkimine on Okri arvates suurepärane võimalus laiendada keele piire. Raamat on ju osake autorist ja tema keelest ja konkreetse raamatu kirjutamine on võimalik ainult selles keeles ja sellisel viisil, nagu ta kirja on pandud. Kui seda nüüd tõlkida teise keelde, siis tähendab, et teos, mis oli olemas vaid ühes konkreetses olemuses, on nüüd olemas ka teises keeleruumis, kus seda ei oleks olnud võimalik kirja panna. Näiteks inglise keeles ei oleks võimalik kirjutada Puškini luulet. Aga seda on võimalik inglise keelde tõlkida. Niisiis avardab tõlkimine keeleruumi, sest võimaldab saada osa teistsugusest mõttemaailmast ja jutustamise viisist.

Küll aga ei suutnud Okri aru saada, kuidas on võimalik, et tema luulerida, milles inglise keeles on seitse sõna, saab eestikeelses tõlkes hakkama vaid kolmega. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see: “In the beginning there was a river”, mis eesti keeles on kõigest: “Alguses oli jõgi”. Ja kuidas saab olla nii, et tema romaan, millel on originaalis 500 lehekülge, on eesti keeles üle 700 lehekülje pikk. Paradoks!



"Jumalaid hämmastades" on unenägu. Tõepoolest, ei mingit maagiat, vaid puhas unenägu. Sisu on lühidalt selles, et üks poiss, kes arvab, et ta on nähtamatu, läheb otsima nähtavust. Ja mis ta siis leiab.

Eelnev lause küll ei ütle mitte kõige vähematki Ben Okri teose kohta. Ta tegeleb selles raamatus enda jaoks oluliste teemadega - mis on näivus ja mis tegelikkus, milline on inimese osa selles maailmas. Kuidas näha maailma selle tegelikus olemuses, sest nagu öeldud, kõik nähtav on tegelikult tühine. Maailm on selline, nagu me teda näeme, ehk sõltuvalt nägemise viisist võib meid ümbritsev tegelikkus muutuda. Püüd täiuse poole peaks olema iga inimese ja tervikuna inimkonna ülim eesmärk. Just sellist maailma ta teoses kirjeldabki. Maailma, mis püüdleb täiuslikkuse poole, kus tuleb leida ilma otsimata ja armastada illusioonideta. Kus materiaalne maailm muudab oma olemust niipea, kui seda teadlikult vaadata ja kus tegelik väärtus ja suurus seisneb selles, mis on kaunis, ehe, milles on elu. Ja kus vahel harva, aga vahel siiski, ületavad elanike loomingulised saavutused, eneseületused, nende puhtaim kunst ja laulud nõnda palju piire ja küündivad nõnda paljudesse ilmadesse, et hämmastavad isegi jumalaid.

Õhus heljuvad müüdid panid teda tundma, nagu oleks ta oma kehast lahkunud ja sisenenud maailma unenägude templisse, hoonesse, mida hoidsid koos vaid meloodiad, mida võis kuulda, ent mille allikat polnud võimalik tuvastada. Ühtäkki aimas ta, et see linn koosneski lauludest ning et kivid olid need, mis laulsid. Ühtäkki aimas ta, et kõigele siin - marmorfassaadidele ja hiilgavatele raidkujudele, vitraažakendega katedraalidele ja kommertspankadele, ärikeskustele ja nähtaval olnud riigikodadele, kõige selle kollakale seaduspärale ning tänavate violetsele täiuslikkusele - oli aluse pannud, koha valinud ja lõpliku vormi andnud muusika, ainuüksi muusika, ning vaim. (lk 37)
Midagi saab kaduda, kaotsi minna ainult siis, kui oled lakanud sellele mõtlemast, lakanud elamast sellega mingil tähenduslikul viisil. Kõik asjad ja inimesed peavad võrsuma su seest, kasvama sinuga, ja neid tuleb alati elus hoida. Kui unustad neid elus hoida, siis kaotad nad. Paljud inimesed on elust eemaldunud just seepärast, et nad on lakanud seda nägemast. Paljud on langenud põhjatutesse sügavikesse, sest otsisid tugevat jalgealust - seda, millele alati kindel olla. Õnnelikud on need, kes püsivad paigal ja kelle juurde asjad tulevad ise. Vastustega on niisamuti. Nad lähevad nende juurde, kes neid ootavad. Nii et kui sa tahad midagi leida, siis leia see enne, kui seda otsima hakkad. (lk 98)

Üsnagi nõudlik lugemine, peab keskenduma ja kaasa mõtlema. Samale lainele saama. Võtma aega ja ruumi. Okri ütles festivalil, et ta peab ennast eelkõige poeediks ja poeesia see on. Lugege katkendit Nädala autorist. Kui see teile istub, siis sobib teile ka ülejäänud raamat. Minu jaoks isiklikult on selle raamatu väärtuseks sinna autori kirjutatud pühendus, mis soojendab südant. See ongi meie igapäevane maagia.

Tõlkinud Mathura

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Lembit Liivak, Sirp
Loterii
Sehkendaja
ERR Uus raamat
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Müürileht