Soome maakohta saabub lõuna poolt mees, kes ostab ära juba pikalt tühjana seisnud veski. Mees rühmab veski kallal tööd teha ja varsti saab hakata ka ümberkaudsetele elanike vilja jahvatama. Elanikud kiidavad uue möldri esialgu heaks. Kõik oleks ju tore, aga mölder on vähe isevärki - talle meeldib loomi-linde ja teisi inimesi järele teha ning mõnikord öösiti ta ulub. No kas siis korralik inimeseloom selliseid narritempe teeb! Mölder on lisaks ka vähe tulise loomuga, nii satub ta vältimatult konflikti teiste elanikega. Aga konservatiivne külaühiskond ei saa leppida kellegagi, kes erineb. Iseseisev ja -mõtlev mölder jällegi ei saa ennast painutada teiste tahtmise järgi. Nii on ootamas vältimatult traagiline lõpp. Paasilinna kirjutab hooga ja huumoriga, mis ei muuda teost vähem nukraks, küll aga illustreerib inimlikku väiklust, kadedust ja rumalust.
Arst pani ajakirjanumbri kõrvale. "Teie diagnoos on mul selge. Te olete vaimuhaige mees, maniakaaldepressiivne isik, kelle vaimuhaiguse pildiga kaasneb veel närvinõrkus ja neurasteenia. See kõik tuleb sõjapsühhoosist."
Vahepeal puhastas arst jälle prille. "Ma mõistan teid. Teil on kindlasti olnud väga raske. Siin paberites on kirjutatud, et te ulgusite, eriti talvel ja öösiti. Siis olete seal veel loomi matkinud... neid asju on vaja veel selgitada, eriti ulgumiskalduvust."
Arst päris sanitaride käest, kas patsient on haiglas ulgunud."Ei seda põle küll kuulda old. Aga me tuleme kohe ütlema, kui ta pihta hakkab.""Las aga ulub. See on ometi koht, kus häält võib teha."
Huttuse poole pöördudes lausus arst: "Nagu te kuulsite, saate eriloa siin ulguda. Ma loodan siiski, et te ei tee seda öösel. See võib teistes paitsentides rahutust tekitada."
Huttunen vastas pahuralt: "Siin ma küll ei ulu." (lk 51)Tõlkinud Sirje Ruutsoo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar