esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kaari Utrio "Tuulepistrik"

Aasta 1066, kus mehed olid karmid ja naised kaunid, inimelu ei maksnud mitte midagi ja jumalat kardeti just niipalju kui tarvis. Kaari Utrio "Tuulepistrik" viib lugeja keskaja armutusse ja ülevasse maailma. Utrio paneb rõhku sõjategevuse ja kommete kirjeldamisele ja seda suuresti läbi "väikese ajaloo", ehk naiste igapäevaste toimetuste vaatepunkti.

Üsna alguses selgus, et tegemist on "Vasklinnu" järjega, sest üks peategelasi, Olaf Tuulepistrik, on "Vasklinnu" Terheni ja Eiriku poeg. Tegevus algab Soomes, kus põrkuvad Arantila pärija Olaf Tuulepistriku ja Launiala peretütre Aure ja tema venna Lyy teed. Asi päädib konfliktiga, mis nõuab veritasu. Edasi liigub tegevus läbi normannide alade tolleaegse maailma keskpunkti Bütsantsi ja siis tagasi läände Itaaliasse. Bütsants vaakus oma viimaseid hingetõmbeid, kuigi nad ise seda veel ei teadnud. Euroopa aga oli rivaalitsevate vürstide ja isehakanud hertsogite omavaheliste kisklemiste tallermaa.

Raamat on toekas, aga põnevust jagub. Kuigi kogu teose läbivaks niidiks on vihkamine ja armastus, siis päris romantiliseks armastusromaaniks seda nimetada ei saa. Vägistamised, piinamised ja tapmised just kuigi romantilised ei ole, aga teos on tasakaalus, nii et kaunid ja ülevad stseenid vahelduvad madalaga. Peategelastele langeb üks katsumus teise järel ja ootamatud pöörded liigutavad nende elu teise suunda. Ajastuga sobivad imelised pääsemised ja jumalik vahelesegamine, näiteks maavärin õiges kohas. Esimene maavärin aitas luua meeleolu, teine raamatu tegevust pikendada ja kolmas lahendamatu sõlmituse ära lahendada. Viimased kaks näisid häbematult deus ex machina moodi välja, aga ega maavärin ei küsi inimeste tillukestest tegemistest ja võib ju ka just nende elu sõlmpunktis toimuda. Peategelaste teed ristuvad ikka ja jälle ja pinget hoiab küsimus, kas veritasu saab tasutud ja millisel moel. Olaf, Aure ja Lyy püüavad igaüks omal moel hakkama saada. Kui tugevad mehed said oma väärtust tõestada sõjaväljal, siis naistel oli selles maailmas hoopis tagasihoidlikum osa. Mind natuke häiris naiste elu kujutamine, aga ehk siis oligi nii, et kui ainus, mis inimese elus hoidis, oli jõud ja vägivald, siis jäidki naised tagaplaanile ning taandusid kaubaks ja lastesünnitajaks.

Enam-vähem kõike, mida ma "Vasklinnu" kohta kirjutasin, võib öelda ka "Tuulepistriku" kohta. Tegevus hargneb üle kogu tolleaegse maailma, olud pillutavad tegelasi siia-sinna, eriti Auret. Selles pidevate sõdade ja karmide meeste maailmas ei ole naistel mingit sõnaõigust oma elu üle otsustamisel ega muud rolli kui oma mehele pärija sünnitada. Kui hästi läheb, saad omale mehe, kes liiga palju ei peksa. Abikaasa valikul polnud üldjuhul kummalgi poolel sõnaõigust, abikaasa valisid vanemad selle järgi, kuidas poliitika nõudis. Niimoodi käis see vähemasti normannide maailmas, kes olid Põhja viikingite järeltulijad. Normannid olid selleks ajaks liikunud üle kogu Euroopa, tükk aega juba paigas Prantsusmaa aladel ja kanda kinnitanud Itaalias. William Vallutajaga sai ka Inglismaa omale normannist valitseja.

Kas te teate, miks muinasjuttudes just nooremad pojad omale kuningatütre ja pool kuningriiki saavad? Sest kogu vara pärandati vanimale pojale, noorematel oli kaks valikut – kas minna preestriks või kloostrisse või hakata sõjameheks kellegi teise väes. Peale ülla sünnipära mingit vara neil polnud ja neil polnud õigust isegi naist võtta. Nii neid ränd- ja röövrüütleid sõjakäikude mehitamiseks sigines.

Kellele meeldis "Vasklind", sellele meeldib ka "Tuulepistrik" ja vastupidi. Kuigi ei ole tähtis neid just järjekorras lugeda, need on iseseisvad teosed. Samas on pärast "Tuulepistriku" lugemist hea teada saada, kuidas sai Olaf Tuulepistrikul olla üllas Kreeka suguvõsa, kui tema isa oli Punane Varjaag Eirik Tugev ja mismoodi tema ema oli korraga nii kõrgest soost Kreeka printsess kui ka Põhjala udunõid.

Eesti keeles on Kaari Utriolt ilmunud seitse raamatut, aga kirjutanud on ta palju rohkem. Minu lemmik on "Vendela". Palun veel Kaari Utriot tõlkida!

Tõlkinud Loone Ots

Teised kirjutavad:
Heiksi blogi
Triinu Raamatublogi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut

reede, 9. veebruar 2018

2017. aasta kokkuvõte

Kui nüüd proovida välja tuua need kõige enam meeldinud/raputanud/hinge läinud/meelde jäänud raamatud, siis tuleb alustada Robin Hobbist. Lõpetasin tema lugemise ja ülelugemise juunikuus, aga päris tihti tuleb tahtmine "Elderlingide" raamatud uuesti kätte võtta. Aga sellele tahtmisele ei tohi järele anda, sest nii palju uut ja põnevat juba ootab.

Ehk siis, 2017 oli Robin Hobbi aasta. Lugesin aasta esimesel poolel läbi kõik tema Elderlingide maailma raamatud ja lühijutud ning enamiku neist mitu korda (16 romaani, 4 lühijuttu, kokku 11 480 lehekülge). Sinna kulusid esimesed viis kuud. Mistõttu minu tore plaan Lugeda Oma Olemasolevaid Teoseid (LOOT) läks täiega vett vedama. Sest pärast Hobbi maratoni lõppu oli kogunenud kenake hulk uusi raamatuid, mida oli ju vaja kohe lugeda. Lisaks tekkis mulle teatud põhjustel uus huvi, mis on seotud eelmise sajandi alguse Venemaaga ja seega aasta teisel poolel lugesin-kuulasin hulka ajalooraamatuid. Kokku sain läbi 87 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust, mille iselugeja on ikka taeva õnnistus – selle abil saab ära kasutada kogu lugemise seisukohalt kasutu aja nagu autosõit või söögitegemine.

Toon välja suuremad elamused.

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse" on võimas mälestusteraamat, kus lapse pilgu läbi kirjeldatakse teist maailmasõda, põgenemist ja elu võõrsil.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" jääb valusalt hinge, et kuidas on niimoodi võimalik? See on ühe tüdruku lugu aga samal ajal ka kõigi 70ndatel Nõukogude Eestis sündinud inimeste lugu. Tasakaaluks valusatele lapsepõlvemälestustele on tütrega kahasse kirjutatud palverännuretke päevik, mis on lahe ja lihtne.

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes", alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam. Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo.

Helen Rappaport "Revolutsiooni küüsis" põhineb Peterburis 1917. aastal elanud välismaalaste mälestustel ja annab kõrvalseisjate pilgu läbi hoogsa ja põneva sissevaate selle aasta pöördelistele sündmustele. Mina nõuka-ajal koolis käinud inimesena õppisin hoopis midagi muud. Näiteks ei teadnud ma midagi 1917. aasta juulis Peterburis toimunud suurtest meeleavaldustest, kus hukkus samuti palju inimesi. Aga see raamat pole lihtsalt pöördeliste sündmuste kirjeldus. Läbi kaasaegsete kirjade ja mälestuste avaneb isiklik vaatepunkt ja kõrvalseisjatena avavad välismaalaste arvamused ja kirjeldused sündmusi teise nurga alt.

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal". Vahet pole, mida Winterson kirjutab, teda on alati nauding lugeda. "Sel pikal ajal" on ümberjutustus Shakespeare'i "Talvemuinasjutust" ja tegemist on igati kaasaegse teosega.

Indrek Koff "Saja rahva lood", mida ei saa eriti kuhugi liigitada, aga mis on ilma liigitamatagi suurepärane inspiratsiooniallikas, lõbus ka. Täielik ahhaa- ja ohhoo-elamus eelmisel aastal.


Toredaid lugemiselamusi oli muidugi rohkem, vähestest loetud lasteraamatutest soovitan Kairi Loogi lennukaid "Lennujaama lutikad ei anna alla" ja "Piia Präänik kolib sisse". Esimeses tegutseb lennujaamatäis putukaid, kes on kõigiti valmis oma lennujaama kinnipanemisest päästma. Kuigi täiskasvanud lugejale tundusid mõned kohad veidi lihtsameelsed, siis usun, et sihtgrupp ei pane selliseid asju tähelegi. Piia Präänik aga jutustab hakkajast tüdrukust, kes uude kohta kolides peab uue elu-olu ja naabritega tuttavaks saama.

Aasta alguses lugesin/kuulasin järjest kolm Mehis Heinsaare novellikogu, mis panid mind mõneks ajaks elama mingis paralleelmaailmas ja tundma, et inimesed on ilusad ja head, aga rohkem kirjutada ma neist küll ei mõista. Neid peab igaüks ise lugema.

Ulmekirjandusest olid mõnusalt vanamoodsad ja humoorikad Robert Sheckley "Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud" ja Poul Andersoni "Aja valvurid". Elutervet (Soome) huumorit leiab ka Tuomas Kyro raamatust "Kõike head, toriseja!"

Aimekirjandusest avardasid vaatevälja Ester Bardone, Anu Kannikese, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plathi "101 Eesti toitu ja toiduainet" Eesti toiduajaloo teemal ja  Peter Wohllebeni "Puude salapärane elu" metsa toimimise alal.

Ajaloolisest Simon Sebag Montefiore "Romanovid", mis annab mahukusest hoolimata kiirülevaate Romanovite dünastia 400-aastasest ajaloost. Raamatut on süüdistatud selles, et on voodi poole kaldu, mis aga teebki selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Paratamatult on tee kuninglikku soosingusse käinud läbi isiklike suhete ja kes neid kuivi sõjakäikude kirjeldusi ikka jaksab pikalt lugeda.

Kurban Said "Ali ja Nino" on ilus armastuslugu 20. sajandi alguse Kaukaasiast, kus põrkuvad kristlus ja islam ja mille rahuliku eneseolemise löövad puruks sõjad ja Nõukogude võim. Teose autor on jäänud saladusse, aga kirjutatud on see juba 1937 ning ajastu ja paiga kirjeldus tundub autentne. See on ka üks neist raamatutest, mis lõhnab ja elab ja mille kirjeldused toovad tegevuse elavalt silme ette.

Veel võiks nimetada Ilmar Taska "Pobedat", mis pani mind mõtlema selle üle, kuidas autor oskab lugu üles ehitada ja pinget hoida. Niipea kui lugeja saab väikese hingetõmbepausi ja hakkab arvama, et nüüd lõpuks ometi pöördub lugu paremuse poole, leiutab autor tegelastele järgmise ja veel hullema katsumuse. Niimoodi kuni lõpuni välja.

Ja last but not least – Neil Gaimani "Eikusagi", mis mullu lõpuks ka eesti keeles ilmus.

reede, 2. veebruar 2018

Pudinaid 9

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"
Jutukogumik, kus nimijutt "Suudlevad vampiirid" lühiromaani mõõdu välja annab. Huvitav lähenemine vampiiride põlvnemisele (mitte et ma eriti kursis oleks, mida teised autorid on kirjutanud), vahepeal vajalikult jäle, siis jälle põnev ja hoogne. Jutud on väga erinevatest kategooriatest. Nimijutt, nagu pealkirjast näha, räägib vampiiridest, "Minu päevad Liinaga" on aga Eesti etnofantaasia. Seda juttu saab muuseas kuulata ka Vikerraadio järjejutuna. Kuna paljudele jäi loo lõpp arusaamatuks, kirjutas Hargla sellele ka järje "Tema päevad Liinaga", kus asjad selgemalt lahti harutatakse. Täitsa tore abikaasade lahkukasvamise jutt "Raudhammas" koos ajarännuga viikingiaega. Kaks apteeker Melchiori lugu, kus kriminaalne süžee põrkub üleloomulikuga. Vahepeal oli üks tulevikus toimuv jumalakaotamise ja -otsimise lugu, mis mulle erilist muljet ei avaldanud. Lõpetuseks veel Jõgeva metsade vahel toimuv puhtakujuline splatter-zombi-õudukas, mis ilmselt meie ulmeskeene siseringi kuuluvatele inimestele palju äratundmisrõõmu tõi.

Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"
Teate, tõepoolest hea raamat ja võivad lugeda ka need, kes eneseabiraamatute peale nina krimpsutavad. No kui Mihkel Raud üldse ei meeldi, siis ei maksa, sest see on isiklik raamat ja iseendast räägib Raud palju. Aga kõike seda ainult selleks, et sina temast kaugemale võiksid jõuda.

Teet Kallas "Corrida"
Suhtedraama nõukaaegsel saarel, kus ei puudu ka üleloomulik element. Noor tütarlaps abiellub vananeva kirjanikuga pärast vaevu paarikuist tutvust. Nad sõidavad suveks saarele, kuhu mees on kunagi suvila ostnud. Alles seal hakkavad nad teineteist tundma õppima. Vee ajab sogaseks saarele ujuv noormees, kes osutub tütarlapse sõbraks. Veel on saarel hulk pudulojuseid ja kuna teatud asjaoludel jääb saar muust maailmast mõneks ajaks ära lõigatuks, peavad nad kõik seal kolmekesi kuidagi hakkama saama. Minu jaoks oli huvitav tegelaste mõttemaailma avamine. Mulle on alati tundunud arusaamatu, kuidas saab pärast imelühikest tutvust kohe abielluda. Varasemal ajal ei olnud muidugi niisama kokkuelamine ühiskondlikult aktsepteeritav, aga sellegipoolest. Vahepeal raamat venis, sest seda mõttemaailma avati ikka põhjalikult. Lõpp oli minu maitse jaoks liigselt moraalne, aga pulli sai kogu teose vältel küll.

Arvo Krikmann "Laustud sõna lagub"
Omal ajal müügilt ärakorjatud teos, mis sisaldab eestlaste vanasõnu. Miks ta ära korjati, et tea praegu enam keegi, aga see on mõnus raamat lehitsemiseks ja miks mitte ka sobivaks elujuhtumiks mõttetera leidmiseks.

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"
Autor ütleb esimese asjana: "Reisi kohe". Sest homme pole sul ka piisavalt palju raha ja homme on sul samad hirmud mis täna. Kui otsus tehtud, tuleb hakata plaanima ja siin tulebki autor appi. Ta annab nõu, kuidas reisimiseks raha koguda, kuidas leida odavaid lennupileteid ja valida sobiv majutus. Ta kirjutab levinud vigadest  ja lennuhirmust ülesaamisest. Teises osas annab Metsküla ülevaate võimalikest sihtkohtadest ja terve peatükk on pühendatud üksi reisimisele. Teksti ilmestavad inimeste lood, kes kirjeldavad oma reisikogemusi. Ma ei ole eriti suur reisisell, aga ei leidnud siit raamatust suurt midagi, mida juba poleks teadnud. Sest ütleme ausalt, olen jõudnud sinnani, kus mugavalt organiseeritud reis ja ööbimine puhtas hotellitoas kaaluvad üles väikese hinnavahe. Teos ongi suunatud eelkõige nooremale lugejale. Siin on lausa eraldi peatükk välismaal elamisest ja töötamisest. Üdini praktiline raamat, kirjutatud reipas sõbratoonis. Nonii, lähengi kohe reisipakkumisi uudistama.

Sally Andrew "Mõrvade ja armastuse retseptid. Tannie Maria mõistatus"
Krimka Lõuna-Aafrikast, mis on igasugu Põhjamaade kaamosega võrreldes midagi hoopis muud. Peategelane on keskealine naisterahvas, kes hakkab olude sunnil kohalikule ajalehele suhtenõuandeid kirjutama. Kuna ta aga oskab kõige paremini hoopis süüa teha, siis on kõik need nõuanded vürtsitatud toiduretseptidega. Aga siis toimub mõrv ja Tannie Maria asub koos kolleegidega ajalehest seda lahendama. Raamatus on hulga aafrikapäraseid toiduretsepte ja kogu teos on mõnusas aeglases stiilis, just nagu elu isegi seal Aafrika kolkas. Usun, et kellele meeldisid John McCall Smithi Proua Ramotswe lood, leiab ka Sally Andrew raamatust omale lugemismõnu.

Milena Busquets "Ka see läheb mööda"
Elegantne lugu suhetest ja armastusest ja toidust ja elamisest. Lein, vananevad naised ja nende endised mehed ja endiste meeste uued naised? Ei kõla just eriti lootustandvalt, aga Milena Busquets on kokku kirjutanud hoogsa ja teravmeelse raamatu, mille lugemine on puhas mõnu. "Ka see läheb mööda" on väljend, mis kehtib alati ja igas olukorras. Väga positiivne sedastus, kas pole?

Peter Wohlleben "Puude salapärane elu"
Mida kõike me puude kohta ei tea. Wohlbellen uurib oma kodukandi metsa, mitte mingeid eksootilisi kooslusi kaugel lõunamaal. Saksamaa on küll meile lähedal, ometi pööke meil ei kasva. Sellegipoolest on tegemist meile tuttavate metsakooslustega. Puud suhtlevad, toetavad ja armastavad üksteist. Muidugi mitte inimese lühikeses ajavaates. Kuna puud on meist palju pikaealisemad, siis ei ole neil kiiret infot sekunditega edasi anda, aga ometi nad võivad teisi puid abistada kas siis juurte kaudu suhkrulahuse edasiandmise kaudu või siis edastavad õhusignaale. See raamat muudab viisi, kuidas sa edaspidi metsa ja puudesse suhtud.

Jerome K. Jerome "Three Men in the Boat" ja "Three Men on the Bummel"
Ajatu huumoriklassika, kusjuures "Kolm meest uitamas" pole pooltki nii naljakas kui esimene, "Kolm meest paadis". Paljud üle-eelmise sajandi lõpus kirja pandud mõtted on üllatavalt kaasaegsed. Ma olen mõlemat raamatut juba mitu korda lugenud, aga ikka on hea aeg-ajalt kätte võtta. Hiljuti ilmusid neist ka eestikeelsed uustrükid.

Roy Peter Clark "50 Writing Tools" on abimees igaühele, kes kirjutab, arvab, et oskab kirjutada, arvab, et ei oska kirjutada ja kes soovib kirjutama hakata. 50 praktilist nõuannet, mis alguse poole on tehnilisemat laadi ja mida edasi, seda metafüüsilisemaks lähevad. Internetis tasuta loetav.

Helen Rappaport "Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud"
Paks raamat Venemaa viimase tsaari neljast tütrest. Raamat haarab ka kõik nende ümbritsevad, eelkõige tsaari ja tsaarinna ja nende venna, troonipärija Aleksei. Kohati kannatab teos liigse detailirikkuse käes. Kaua sai ikka jaksad lugeda Tatjana ühe päeva tegemisi, mis on kirja pandud tund tunni haaval. Autor on kasutanud tsaariperekonna ja nende lähikondsete kirju ja mälestusi, aga nagu raamatust välja tuleb, hävitasid nad suure osa oma kirjadest pärast tsaari võimust loobumist. Joonistub välja armastav ja kokkuhoidev perekond, kes küll impeeriumi juhtimiseks eriti sobiv ei olnud. Jäi mulje, et tsaar tahtis igal võimalikul hetkel vaid oma naise ja lastega aega veeta, riigiasjad polnud eriti olulised. Tüdrukud kasvasid suures eraldatuses ja kuigi nad sõja ajal halastajaõdedena tegutsesid, siis eluvõõrad olid nad ikkagi. Kuidagi pole võimalik mööda minna ka Grigori Rasputinist, kelle puhul Rappaporti käsitluses ei saagi täpselt aru, miks ta nii suur vaenlane oli. Sest autor vaatab teda läbi tüdrukute ja tsaarinna silmade, kelle jaoks ta oli pühak ja nõuandja.

Leonid Mletšin "Lenin. Venemaa võrgutamine"
Mitte ainult Leninist, võiks selle raamatu kohta öelda. Mletšin kirjutab muidugi Leninist ka, aga eelkõige avab ta tema olemust läbi kaasvõitlejate ja vaenlaste. Ta püüab välja selgitada, kuidas ometi sai selline tundmatu mees revolutsiooni käivitajaks ja maailma suurima impeeriumi võrgutajaks. Ta oli geenius - lubas seda, mida ei julgenud keegi teine - lahendada kõik probleemid otsekohe! Need, kes talle järgnesid, ei mõelnud üldse, kas see kõik on ka teostatav. Jällegi - paljud nimed olid mulle küll tuttavad, aga nende taga olevad isikud mitte, ja Mletšin kirjutas nad elavaks - Nadežda Krupskaja, Lev Trotski, Aleksandr Kerenski, Inessa Armand, Aleksandra Kollontai ja ka palju uusi nimesid.