Kolmapäev, 18. mai 2011

Rein Raud "Ratsanik Melchior"

Rein Raua "Ratsanik Melchior" liigitub tagakaane lühitutvustuse järgi "seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutuks", mis on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale. See selgitab ka kummalised joonealused märkused. Milleks küll on peetud vajalikuks joone all selgitada, mis on alkeemia, maagia ja astroloogia? Kui ometi on kõik praegusaja noored Harry Potteri ja muude teoste kaudu kõige sellega tuttavad. Ilmumisaastat vaadates sai asi selgeks, aasta oli siis 1990, mis teeb ootamatult juba 20 aastat.

Igavesti laheda seiklusjutu on Rein Raud kirja pannud. Noor krahv Melchior saab vanaisalt päranduseks sadula, pasuna ja sule, millega ta midagi kasulikku peale ei oska hakata. Kui tema loss vallutatakse ja isa tapetakse ning ta ise tagaotsitavaks kuulutatakse, algavad seiklused. Melchior saab kaaslaseks skolaar Alexiuse ja munk Balthasari, kellega koos kurja võitma asutakse. Sest kõige taga on tegelikult kuri jõud, kes raamatus isikustatud kujul esineb.

Muidugi on siin seikluskirjanduse klišeesid ja imelisi pääsemisi, kuid kõik on kirjas hoogsal ja lahedal moel. Teksti on pikitud ka filosoofilised vestlused, mis ehk mõne noorema lugeja lõike vahele jätma sunnivad, kuid tegelikult ei ole kuigi pikad ega igavad.

Tegevuse toimumispaik on äratuntavalt endisaegne Eestimaa, siin on Linn ja Kindlus ja Klooster ning Ülikoolilinn, mis asub Linnast lõuna pool. Teisalt ei suutnud ma kuidagi täpsemat toimumisaega määratleda - Liivi sõja aeg (mil Bornhöhe "Vürst Gabrieli" tegevus toimus) ei saanud see olla, sest Ülikool oli juba olemas, samas viitab Linna ja Kloostri vastasseis ja iseseisvate krahvide olemasolu pigem hiliskeskajale. Romaani seisukohalt vahet pole - tegevus toimub millalgi hobukaarikute, mõõkade ja röövlite ajastul, kus ratsutatakse hobustel, röövitakse ja päästetakse kauneid neide, käiakse jahil ja ööbitakse teeäärsetes kõrtsides. Loo lõpus ei puudu ka väike moraal ja hoiatus järeltulevatele põlvedele - kuri ei kao kuhugi, ta vaid vahetab ajutiselt asukohta ja elutseb seal niikaua, kuni tal elutseda lastakse.

Lugesin nüüd teiste arvustusi ka ja selgub, et historic fantasy hoopis. Nojah, mõned fantasy elemendid ju on, needsamad sulg ja pasun, millel abil kuri võidetakse ning Loss, kus kõige kurja juur Kaksikvend elas. Mina lugesin seda pigem kui seikluslikku muinasjuttu, mistap ei otsinudki raamatust sügavat filosoofiat või lõpuni väljaarendatud maailma.

Mitte ei saanud mööda vaadata ka "Ratsanik Melchiori" peategelase ja Indrek Hargla "Vana Tallinna kriminaalromaanide" peategelase nimede sarnasusele. Kui Raud kirjeldas Linna, siis kõlas see peaaegu samamoodi, nagu oleks seal apteeker Melchior ringi kõndinud, mitte ratsanik oma kaaslastega. Kas me kujutamegi keskaegset linna niivõrd ühetaoliselt ja universaalsena ette, et vahet pole, millise autori tegelased seal ringi kõnnivad, või on üks teiselt šnitti võtnud?

Teised kirjutavad:
Baas
Sehkendaja
Reaktor

Pühapäev, 15. mai 2011

Agatha Christie "Saladuslik reisija"

Ei pea iga raamatut eesti keelde tõlkima. Isegi siis, kui kaanele on kirjutatud Agatha Christie. Üks tema allapoole taset teostest on "Saatuse tagauks" ja teine on "Saladuslik reisija". Sir Nye satub lennujaamas kokku ühe noore daamiga, kes palub tema passi ja keepi, et üle piiri saada, sest muidu ta tapetaks. Sir Nye on pärast pisukest järelemõtlemist nõus. Siis üritatakse teda kaks korda autoga alla ajada. Hiljem selgub, et preili näol on tegemist tunnustatud spiooniga, kes koos paari Suurbritannia eliiti kuuluva mehega üritab maailma päästa. Sest käimas on ülemaailmne vandenõu, pead on tõstnud uusnatsism, kuskilt hangitakse relvi, noored on tänaval ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas juba võimgi üle võetud. Keegi teadlane on välja töötanud võimaluse, kuidas inimesed igaveseks "ilusaks ja heaks" teha, aga siis kõik oma töö tulemused hävitanud. Käiakse Saksa mägilossis kohtumas ülekaalulise matrooniga, kellel on isiklik kaardivägi ja kus Hitleri nime au sees peetakse, muudkui arutletakse ei tea mille üle ja mingit normaalset tegevust ei toimu, rääkimata siis mõnest vabastavast mõrvast või vähemasti juveelivargusest.

Žanrilt võiks seda romaani pigem ulmeks pidada - nägemus teistsugusest tulevikust. Siin puudub Christile muidu nii omane selgus ja seostatus. Otsad jäävad lahtiseks, lõpplahendusel eelnevaga olulist seost ei ole. Muu tegevusega täiesti haakumatu on Sir Nye mõrvakatsed raamatu alguses, sest raamatust ei selgu, kes üldse oleksid pidanud tahtma teda tappa ja mingit loogilist tegevusest tulenevat selgitust sellele ka polnud. Puänti ka polnud. Sest lõpplahendust ei saa mitte kuidagi ootamatuks ega isegi mitte huvitavaks pidada. Kahju muidugi.

Tõlkinud Vello Lään

Teised kirjutavad:
loterii
Õhtulehe raamatublogi